Ma tahaksin rääkida valust. Kuivõrd puudub õlg, mille najal nutta, tuleb oma tunded, hästi või halvasti, blogilehel avalikuks teha. Tegelikult üks õlg on, peaaegu, aga just selle kurbuse ja valu puhul ei saa ta aidata. Sest just seesama õlg on ju kurbuse põhjuseks.
Enamuse ajast tunnen ma ennast täitsa hästi. Aga aegajalt võtab tume võimust. Aegajalt kasvab valu südamest suuremaks. Vahel on pisaraid, vahel ei ole. Vahel aitavad, vahel ei aita. Lihtne liigutus, näiteks juuste kammimine peale pesemist, tundub korraga nii mõttetu, nii ebaoluline. Nii valus.
Ma ei oska midagi peale hakata.
Tuttavatele ei viitsi seletada.
Ühesõnaga, siin ma istun, valuga, millega ma midagi peale hakata ei oska, ja ainus suund, kuhu ahastust juhtida on ... Vardad ja lõng.
Lihtsalt nii imelik ja kurb tundub, et s e e aeg on nüüd minevik, ehkki see saab alati olema minu olevik ja tulevik samaaegselt, ka siis, kui ta reaalselt ja jäädavalt minu elust kadunud on.
P***i need puuhobused, ma ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar