Piimamees!

Ühesõnaga, nagu näete ka postituste sagedusest, olen ma tööl tagasi, täie rauaga. Et polegi nagu enam midagi kirjutada, muig. Üks juhtum oli tegelikult, kus ma meie uuele juhataja asetäitjale natuke draamat tegin. Et ütlesin talle, et ta ei kohtleks mind nagu s*tta ja edasine vestlus, kus tema püüdis asja selgitada ja siluda, jõudis veel selleni, kus ma talle ütlesin, et ise ta ei tea, kuidas pooli asju teha ja et kogu aeg nõuab, et asju tehtaks teistmoodi ja aint nõuab ja nõuab ja kellelegi mingit muud võimalust ei jäta jms. Noh, ühesõnaga selline tüüp on, kes kohutavalt kamandab ja üle piiri läheb, näiteks haaras ta mul käsivarrest ja tõmbas jõuga üle poole kontori, et näidata, kus ma koosoleku ajal seisma pean. Nii et ma ei tunne mingeid süümekaid draama tegemise pärast. :)

Aga eile juhtus hoopis selline lugu. Sissejuhatuseks nii palju, et siin Londonis, kui sa tahad korralikku orgaanilist piima, klaaspudelis jne, siis sõidab sul mingi võrgust kastiga kaubik ringi ja poetab aga pudeleid ukse taha. Mulle on mulje jäänud, nagu oleks see piim see kõikse parem ja nii ma üritasingi mingi vahe hullult selle piimamehe numbrit saada, et omale kah koju tellida. Aga number oli jubekallis ja nii see helistamine muudkui aga venis. No vot. Aga lähen mina eile kodust välja, et trenni minema hakata, olen jõudnud jst esimese tänavanurgani, kui pimedusest lähenevad hirmsa kiirusega heledad autotuled suunaga minu peale. Ma olin kõnnitee peal, eks, aga ta sõitis täpselt minu suunas. Kuniks viimasel hetkel tõmbas minu ette tee äärde seisma. Auto oli vaevalt peatunud, kui uksest kargas välja selline krapsakas noormees, kes tegi nalja minu ehmunud näo üle ja väitis, et ega ta mind ju ometigi alla ajanud ei oleks. Nii me siis paar sõna vestlesime minu ehmatamisest ja siis haarasin mina härjal sarvist ning tõmbasin tüübi küsimustega letti. Kus, kuidas, millal, mis kell, kui palju? Ostsin kohe proovimiseks pudeli piima ja kui meeldib, panen laupäeva ukse taha sellesama pudelikesega kirja, et kui mitu korda nädalas ja kui palju tahan. Siinkohal ka küsimus tõlkijatele jällegi - whole milk eesti keeles? Täispiim, irw? Eestis on tegelikult vist hoopis protsentidega ju... Ühesõnaga, ostsin selle koorimata ja töötlemata lehmanisast pärit piima. :D Vaatame, kuidas too maitseb. Aga minu meelest on see lihtsalt fantastiline, mul oli tuju nii hea! :)

Nüüd olen kolm päeva vaba ja pühapäeval pärast tööd (jah, pärast tööd, sest keegi muutis graafikut ja pani mind ikkagi selleks päevaks tööle) lähen sellele hotelliketi pidulikule õhtusöögile.
Tahaks üles otsida ka Angelis ühe poe nimega Neal's Yard Remedies, mis tegeleb looduslike ja orgaaniliste kehahooldustoodetega, Inglismaal toodetud pealekauba. :) No vaatab, kas ma sinnamaale ka jõuan. Hetkel on küll peavalu ja kurk valus ja üleüldse uimane, ei tea, kust see nüüd korraga tuli. Tööl on vaikne olnud, et pingest ei tohiks olla.

Ja viimaseks siis selline ülekutse. Ma alguses mõtlesin, et ei kirjuta sellest blogis, aga noh, naisterahva asi, muutsin meelt. Ühesõnaga. Teeme jaanuarikuus lihavaba nädala. Vaatame, kas elu taimetoitlasena on võimalik. :)
Mulle endale on see taimetoitluse idee, eksole, ammu juba huvi pakkunud ja nüüd siis mõtlesingi, et prooviks nädalakese, vaataks, mis tunne on. Ekstreemsustesse ei läheks - piima võib juua ja muna praadida kah, aga kõik otsesed lihatooted - punane ja hele liha, kala (nuuks!), kotletid, singid, pasteedid, nädalaks ajaks silma alt ära. Mul on olemas 2 proovikivikaaslast, kui keegi soovib ühineda, jäta siia sabasse kommentaar (noh, seltsis ikka segasem ju) või jutusta msnis. Võime taimetoiduretsepte vahetada - ma sain ju jõuluks kokaraamatu. :D
Üleskutsel mingit revolutsioonilist või protestimaigulist plagu ei ole. Enda jaoks, sisemine puhastumine ja ehk maailmapildi avardamine, antud raamidest välja astumine. :)

Vannitoas Ameerikat avastamas

Heh, avastasin täna oma vannitoas tõepoolest Ameerikat. Nimelt tuli mulle üllatusena see, et tavaline shampoon on kõige parem puhastusvahend. Proovides vanni puhastada igast kemikaalidega ja see jätkuvalt sama rokane välja nägi, otsustasin shampooni proovida (sest üks pipi tööl rääkis, et pidavad hia olema) ja täiesti uskumatu! Pesin terve vannitoa tavalise shampooniga puhtaks, kõik p*sk tuli imekergesti maha ja kõik läigib nigu suur prillikivi, ausõna. :)

Ja et siis mulle meeldib Beyonce, jätkuvalt. :D

Lahke naabrinna

Ehk siis istun praegu arvuti taga ja mugin kahe suu poolega hiinapäraseid pannkooke. Sest kui ma läksin allakorrusele kööki pesu masinasse toppima, siis minu hiinlannast naabrinna küpsetas parasjagu ja surus mulle kaks täidisega pannkooki pihku. :) Päris nämmid on, kui aus olla, umbes nagu pelmeeni maitsega, aga lisaks lihale on igast maltsa veel sisse uhatud ja tainas ümberringi on õhem. :) Või siis tsebureki moodi, aga sibulat ei ole ja liha on mahedam. Hästi rasvased on, aga maitseb väga hästi.

Hommiku otsa olen Proua Safikuga mööda peatänavat ringi jalutanud ja mööda poode käinud ja kokkuvõttes ainult ühe kõhutantsumuusika plaadi ostnud.

Kuna ma olen pikkade postituste kirjutamises suhteliselt kehv ja minu selektiivne mälu asub rõemsasti tööle ja pooli asju nagunii enam kirjutada ei viitsi, siis teeksin siinkohal eilse sissekande paranduse ja täienduse.

Eestis olles käisin ka Tikri titte kaemas, kes oli igati nummi, ja Tikri emaga autoga sõitmas. :) Ja et siis Aleksi haua peal käisin jõululaupäeval. See nii nummi ei olnud, üsna kole oli. Sihuke tunne oli, nagu oleks Evely esimest korda helistanud ja öelnud. Käed värisesid mis kole ja pisarauputus tekkis kah iseenesest. Aga väga ilus koht on, vaikne ja kahe elupuu all.

Siis väärib kindlasti mainimist tõsiasi, et ma ei saanud ühtegi mõttetut kinki, vaid aint asju, mida ma hirmsasti ihaldanud olin. Näiteks hunnikuga maateesid Liinalt (sealhulgas leesikateed, finally!), taimetoitude kokaraamatu Liisult, ja rahvariidemustriga tassi emalt (noh, emalt sain tegelikult veel igast nänni), kaks purki moosi ja kotitäie sibulaid Liisu emalt jms väärtuslikku kraami. Igate tore. Et just niimoodi mulle meeldibki.

Nüüd aga peaks vannitoa ära koristama, sest see on ülemõistuse s*tane ja siis sildi seina peale kleepima, et inimesed enda järelt ära koristaks, kui nad vannituba kasutavad. Ohk. Teretulemast koju indeed, irw.

Peale jõule ja Eestiskäiku

Olen nüüd kodus tagasi. Jah, selle korra suurim üllatus või muudatus oli see, et ma tundsin, et Eestiskäik oli reis, mitte koduskäik. Oma tuba ei tundunud oma toana, oma voodi ei tundunud oma voodina, hambahari oli vale jne. Muig. Eks ta ole natuke kurblik muidugi, aga parata pole sinna midagi. Et siis selles suhtes jah, olen nüüd kodus tagasi.

Kui alustada algusest, siis viimane sissekanne oli sellest, kuidas ma väsinuna mingile getopeole hakkan minema. Mindud sai igatahes, ehkki see oli maailmatu igav pidu. Kõige igavam pidu, kus ma üleüldse Londonis käinud olen. Kui minu ettekujutus jamaikalaste getopeost hõlmab meeletut tantsuvihtumist, head mussi, palju rahvast ja lõbusat meeleolu, siis reaalsuses nägi see pidu välja veidi teistsugune. Tagantjärele pidin Jamaika sõnu uskuma hakkama.
Jamaika ütles, et enne kella 3 hommikul ei hakka ükski hing getopeole ronima. Tal oli õigus, kell 2 peole jõudes oli seinaääri mööda mingi viiekümne tüübi ringis nillimas. Kell 4 lahkudes oli saal prinke pepusid täis.
Jamaika ütles, et seda tüüpi pidudel ei tantsita, vaid seistakse nurgas ja nähtakse coolid välja. Oh, millise kibedusega pidin nentima, et tal oli õigus. Seisime terve õhtu, või siis need kaks hommikupoolset tundi, alguses keskemal, pärast päris seina ääres. Mul oli isegi mantel seljas terve aja. Ja seinaääres seismisest poole aja istusin mingi lauanurga peal ja üritasin mitte eriti õnnetu välja näha.
Jamaika ütles, et getopidudel suitsetatakse kanepit. Suure üllatuse ja uskmatusega tõdesin jällegi ta sõnade õigsust. Saal oli kanepivinest hall, millele peagi hakkas lisanduma tavalise sigareti toss. Ei, see ei olnud kellegi korteriläbu, see oli suur teatrisaal üüritud, nii et suitsetamine oli siiski ebaseaduslik...
Ilgelt naljakas oli kusjuures see, et Jamaika ise tuunis end hoolega ära peo jaoks (enne klubisse jõudmist tõmbas auto tee äärde ja pani selga valge triiksärgi, mis triigituna tagaistme peatoe küljes rippus, sest muidu oleks see peole jõudmise ajaks kortsu läinud). Ta muide esindas küll Eestit, mitte Jamaikat - valge särk, must jakk ja rukkilillesinine sall. :) Mina ise olin oma lennuvormis. Kõik naised peol olid tikkmõrvkontsadega, üliliibuvates ülilühikestes üliklubikleidikestes, mingi paar tükki oli teksadega. Ja üks tshikk oli madalate jalanõudega ka, ta oli umbes vähemalt kaheksandat kuud rase, jalutas ringi ja limpsis Lucozade'i (energiajook sportlastele või nii), seljas üliliibuv valge kleidike. Tegelikult oli see meie food shop'i müüjanna, kes dekreeti läks ja keda me kutsume Tissideks, sest teda on lahkelt õnnistatud.
No vot siis, pidu oli selline.

Lend oli igav ja enamuse ajast tukkusin, õnneks oli Evely seltsiks. Eestisse jõudes ootas mind Liisu, kes oli juba ettenägelikult soetanud hunniku pelmeene, hapukoort ja petti. :)
Hiljem läksin Liinaga vanalinna peale tiirutama ja Linnahalli katusele kõndima.
Järgmisel päeval viskasin läpaka parandusse (Liina abiga), külastasin Liisuga tema õde, kes pakkus suhtjubeda välimusega, aga see-eest vägagi maitsvaid isetehtud juustuküpsiseid. :P Ja Pärnusse ma ära läksingi. Pärnus oodati juba bussijaamas, käigu pealt haarasin sealt mahe-naturaalse kosmeetika poest omale kaks keemiavaba seepi (ja seekord kusjuures läks õnneks ja nad lõhnavad jumala suurepäraselt) ja näokreemi, mis tundub ka päris hea olevat. :)
Otseloomulikult järgnes sellele tervitussöömaaeg, ajeee. Emme tehtud kotletid on ikke need kõikse paremad. :)

Hmm, teisipäeval sai siis linna peal töllerdatud, Montonis hoolega rahakotti kergendatud ja otseloomulikult söödud-söödud-söödud. Verivorsti ja muud peenikest kraami.
Jõul oli kah söögirohke. Kusjuures sain kuuse! Mitte kingituseks, aga tuppapanemiseks ja ehtimiseks siis. Minu heameelt varjutas natuke minu rohelisem pool, mis mõtles pahatihti sellele, et milleks on vaja laipa tuppa tassida ja mingit nänni talle külge riputada. Jah, justnimelt laipa, sest mis muu see jalapealt mahasaetud kuusk on? Et kuidagi tobe tundus... Aga samas oli lapselikult hea meel ka, ikkagi jõulukuusk. Ja noh, vähemalt nii palju, et meil kodus põletatakse see vähemalt pärast ära, mitte ei jäeta kuskile suurte prügikastide juurde kurvalt vedelema.

Neljapäeval käisin teatud protseduuridel, mille tulemusena mul sinikas selja peale tekkis, aga üldises plaanis enesetunne vägagi paranes. :P

Ja reedel siis kihutasin toriseva bussijuhiga Tallinnasse. Tallinnas ootas mind Liisu ja Savoy ja lumi ja külm ja vanalinn ja palju-palju venelasi, irw, ja seejärel Kaidi veel umbes 7 inimesega omal pool. Seal omal pool oli väga vahva, Eesti kartulikrõpsud on jubenämmid ja Eesti dipikastmed viivad keele alla! Usinaid krevetipuhastajaid tuleb siinkohal tervitada ning samuti mõningaid võssakasvanud tütarlapsi. :P Kes muideks nii hirmsasti hinge võtsid, et ma pikaks kasvanud juuste kohta võsa ütlesin. Ja siis need 8 hinge vedasid mind teatud puhvetisse, kus oli igasugu hulk inimesi, kellest mõned päris head välja nägid. Ja minu ettevalmistused külmaks korteriläbuks said seal kohal mütsu. Kui nimelt Kaidi juures oli vägagi mõnus istuda maani villase seeliku, paksu dzempri ja pika lambavillase kampsuniga, siis teatud puhvetis oli see liiast mis liiast. Kamandasin linna peal litutava Liisu puhvetisse ja tirisin tal kleidi alt maikalõikega pluusi ära. :D Milleks sõbrad siis on?:P Vihtusime veel natuke tantsida ja nelja ringis saime magama.

Laupäeva hommiku saabudes kohtasin lennujaamas Liinat, kes mu läpaka mulle tagastas (siinkohal suured tänud veelkord, ja et töötab väga hästi, venti peaaegu ei kuulegi ja isegi süles hoides ei lähe eriti kuumaks) ja Evelyt, kellega ma koos tagasi lendasin. Liisu oli ka muidugi seal ja talle jätsin ma oma koheva rohelise salli, mida ma nii kaua kudusin. :P Milleks sõbrad siis on? Irw.
Igatahes, lend hilines tund aega ja sõit venis nagu kaamlitatt, aga me Evelyga veetsime rohke punase veini seltsis vägagi mõnusasti aega. :P
Jah, ja siis kohalejõudmisest alates enamvähem veetsime Jamaikaga toredasti aega kuni selle hetkeni, kui ma täna blogi kirjutama hakkasin ja ta otsustas lõppeks koju minna.

Tänase päeva pettumus oli muideks see, et kui ma jätsin Jamaika voodisse nii armsasti ja soojasti magama ja ise lippasin Farmers Marketile, sest netis oli kirjas, et see täna ikkagi toimub ja peale 35 minutit rühkimist kohale jõudes polnud ühtegi putkat, siis ma olin täitsa kurb. Tulin koju ja kirjutasin korraldajale kaebuse, et miks netis on inf, et toimub ja kohaleminnes ei toimu midagi.

Ja nüüd ma olengi lebotanud ja hakkan kohevarsti verivorsti praadima, sest kohver oli siiatulles ainult söögikraami täis, ja mõnulen, sest hea tunne on olla kodus. Olgugi üürikas kuskil suurlinnas, minu jaoks on see kuidagi koduks saanud.

Hmm

Ma nüüd päriselt ei plaaninud seda, et kui ma end voodisse teki alla mõnusasti kerra kerin, et siis helistab Jamaika ja kutsub kinno. No muidugi oli vaja ju minna - Yes Man on päris vahva film, väga kerge, samas filosoofiline. :) I
gatahes, eks, peab Jamaikal üks sõps Stratfordis kuskil mingit rämedalt suurt raadios reklaamitud (sünnipäeva-)pidu ja millegipärast tekkis meil plaan sinna minna. Eks sai seda mõtet ennegi veeretatud, aga kaalukauss oli kogu aeg pigem mitteminemise poolel, aga mul on tunne, et see film mõjutas otsustamist... Oeh. Nüüd ma siis olen siin, pestud-kustud-kammitud, silmad sama väsinud kui enne, Jamaika mind poole tunni pärast peale korjamas (ehk siis 1.00) ja mingile suurele ülikallile (20 naela pilet, saate aru, vapsjee, noh, õnneks on meil tasuta) getopeole minemas...
Einoh, mitte et ma kurdaks, ma lihtsalt kukun ilmselt homme õhtul jalapealt ära. Sellega seoses meenub mulle, et mul on kuskil kaelapadi, mille võiks üles otsida...

Kui lendamisest saab 'rutiin', siis see on oma võlu täielikult kaotanud ja selline väga raske tunne on. See on ju lihtsalt mingi elutu rauakolakas, mis väga kergesti ei allu kontrollile, eks... Et millegipärast on sihuke hirm veidi, raske tunne. Oh well, uni on...

Sõidueelne

Vässu on. Jubevässu on. Öösel tuleb rändama hakata, ehkki mul on tegelikult väga vedanud ja Mister Jamaika toimetab mind lennujaama.
Riided, mida ma varsti pen hakkama selga toppima, on alles märjad. Topin neid siin järgemööda radika peale. Küll kuivavad ära, lihc ei viitsi...
Silmad vajuvad kinni, ehkki kell on 7.30 ja öösel sai magatud kõvasti. Dushi all on ka vaja ära käia.

Rahvaste paablist, paar sõnaga

Ma olen tegelikult juba ammu tahtnud ära mainida selle veidi naljaka olukorra tööl, millega ma olen nüüdseks täiesti kohanenud, aga usutavasti ka teistel meie regiooni esindajatel tundus see alguses veidi imelik. :D
Nimelt see komme, et kallistamise asemel musitatakse. Eestis kaks naist ikka naljalt ju tere-headaega ei musita (noh, venelannad ehk küll, aga ma ikka räägin nendest 'kuumadest' eestlastest). Aga nii ongi, et tere-hommikust-musi kahele põsele ja aitäh-musi jne. Loomulikult peab sul selleks inimesega veidi parem suhe olema, mingeid päris suvalisi vast ikka ei lakuta. :D Aga alguses tundus see mulle hullult imelik, musi on ju nii intiimne!

Aga üldises plaanis tulen ma juba pühapäeval koju, juhhei! Tänane pluss veel 3 tööpäeva ja siis üks vaba päev ja shallalalaa. :)

Muideks, ma sain eile oma rohelise salli valmis, nii et reede õhtuti kodus istumist ja kudumist nii pea vist ette ei tule.

Höhöö

Tulen mina koju kaheksa ringis töölt, avan ukse, ja koridoris valitsevas pimedusest kostavad hääled nagu 'rööööööö' jms ehmatamishääled. Ehmatasin küll. Ühesõnaga - majarahvas oli rõõmsalt elektrimõõdiku ümber kogunenud ja üritasid pingsalt välja mõelda, et kes elektrit laadima läheb, sest haldajale helistamise peale vastas tema neiu Kong ja väitis, et tüüp on kuskil põõsas vms. Pakkusin ennast vabatahtlikult Chrisile seltsi ja käisime nurga peal poes ära. Päästearmee varmas reamees Chris ronis pärast ka trepikäsipuu otsa ja hakkas seda plastjullat elektrimõõdiku auku toppima, saates oma tegevust sõnadega: And God said... Where the fuck is that hole? Pilves preili Aicha jooksis oma toast küünlaga valgust näitama ja pärast siiski 'valgus sai'. :)

Mitte, et ma vinguda tahaks, aga muidu on küll jumala siiber sellest, et ma pean oma graafiku pärast pidevalt tööl mingit võitlust pidama, sest graafikut tegev juhataja või tema asetäitja ei suvatse meeles pidada, et kolmapäeviti ma õhtuseid vahetusi ei tee. Urr!

Aaa, ja siis veel nii palju, et rüüpan siis Old Jamaica ingveriõlut, ma sinu auks ostsin, Liisu :D

Kohustuslikus korras, jõuludest

Noh, jah, rohkem ehk siis vabatahtlikult kohustuslikult.

Ehk siis. Käisin täna üht koma teist linna peal otsimas (Holloway kunstipoes ja Camden Town'i turul näiteks) ja hiljem lõpetasin WHSmithis, kohalikus raamatu-kirjatarvetepoes. Noh, sai endalegi rull ilusat pakkepaberit soetatud ja tuli tahtmine ka paar lipsukest pääle kleepida. Riiulitelt vaatas vastu aga tõeliselt tarbija-ühiskonnalik vaatepilt. 12-sed pakid olid kõige väiksemad, eraldi oli ainult hiiglasuuri superlehve. Aga võibolla olen ainult mina see, kes vaid paarile väiksele pakile paari väikest tupsukest tahab. Või olen lihtsalt see rumaluke, kes ei taha ülejäänud asju minema visata ja oma elamises ma neid paraku järgmiseks aastaks hoida ka ei saa. Nii jäigi ostmata. Kilekotid lükkasin kõikides poodides tagasi ja toppisin kogu nodi oma kotti. Nodi eriti polnud, tegelikult, aga vähemalt ei soetanud mitte ühtegi uut kilekotti. :) Seevastu oli koju jõudes seesama kilekott ostutsekkidest punnis, sest kui kilekotile saab ei öelda, siis thsekile ei öeldes viskavad nad selle lihtsalt oma prügikasti, mitte ei jäta printimata.
Siinkohal teeksin ma ka märkuse, et Lloydsi pangas ei ole võimalik paberkandjal kuuväljavõtteid lõpetada. See tähendab, et iga kuu saadetakse sulle ilge patakas paberit koju, mille sa nagunii prükkarisse viskad, eks. Ja pangas öeldi mulle nii, et äralõpetamine ei ole võimalik. Võib teha nii, et aastas korra saadavad, aga siis saadavad ikkagi 12 kuu väljavõtted ühekorraga. Saba lahti, nokk kinni. Ajuvaba.

Igatahes. Olles saand mitmelt poolt kõnesid ja pisikesi vihjeid teemal - mis sa jõuludeks tahad? - otsustasin paari sõnaga oma selleaastaseid jõulumõtisklusi siis kirja panna.
Ma ei oota mingeid erilisi kingitusi, sest ma ei tee sellel aastal isegi erilisi kingitusi. Rahalistel põhjustel. Eile käisin koolis ja maksin oma aasta õppemaksu ära - 565 naela, näiteks. :) Aga kui su hing ikke muud moodi rahu ei saa ja on sihuke kingiteotahtmine põues, siis oleks mul hää meel selliste asjade üle: kõiki sorti praktilised asjad, mitte mingit nänni ei ole mul vaja; Eesti maateed või lihtsalt põnevaid teesid tee-kohvipoest; tumedad mustrilised sukad; kollane vihmavari; Eestiteemaline nänn suveniiripoest (jah, te loete õigesti, needsamad suveniiripoed, kust ma vanasti kaarega mööda käisin ja mõtlesin, et kesse pagan mingit muulipildiga võtmehoidjat endale tahab?); kutsu mind teatrisse, kontserdile, näitusele, koogile-kohvile või jõululõunale. Noh, saate aru - praktilised asjad. :D Umbes nii. Sest kuigi mul oleks vaja korralikku potti ja kaanega panni, ei hakka ma neid ju ometi Eestist vedama :D

No vot siis. Sain täna ka kahe pintsli ja ühe akrüülvärvi võrra rikkamaks, nii et kui mu sõrmed lõpuks üles sulavad (sest küte pole veel sees), siis hakkan katsetama. :)

PS. Ükspäev, eelmine nädal, nägin ma kuningannat, muideks. Jah, kui nüüd täpsem olla, nägime kahe vahva tütarlapsega meeletut paraadi, värvide järgi jaotatud hobusepataljone, kümmet tõlda ja kolme valge peaga vanamutti, kelledest üks osutus vanaks Liisuks endaks, nagu me järgmisel päeval ajalehest lugesime. :D

Võsamuti konnasilm

A tiate, sjuke õige pull lugu juhtus täna.

Olen mina end parasjagu peale hilist vahetust metroosse lohistanud, oma kanni kenaste vaguniistmele nihverdanud, Petrone roheraamatuga teisele tiirule läinud, kui järgmises peatuses tuleb peale üks märkimisväärne, ee, hkhmm, naisterahvas. Alustagem vanast heast väljendist: sada kilo naise ilu. Selline õite kena shokolaaditooni nahk (noh, jäägem palun viisakuse piiridesse, eksole, ja ärme siin nimetame mõningaid kaaskondlasi neegrimuttideks), lühikesed sirgendatud juuksed, võimsad kunstripsmed, pruntis suu, hall lohvakas dressipluus sobivate hallide lohvakate kukekate dressipükstega ja otseloomulikult tossud. Laveerib siis sealt uksest mu poole, virutab mu oma suure kollase Selfridge kaubamaja paberkotiga uimaseks, enne kui see kohmakalt meie vahelisele istmele maandub, ilmselgelt muidugi ei vabanda ja hakkab siis ümbrust silmitsema. Nojah, sihukest ei täi eriti passida, kui just hilisõhtust naiste-rassismi ja pagan-teab-veel-mis-teemalist sõnavõitlust pidama ei taha hakata. Niimoodi süvenesin uuesti tuumaprobleemi ja mahemajandusse, kui kuulen pisukese aja pärast üle kõrvakestes huilgava reggae, et austatet proua ei ole teps mitte millegagi rahul. Sedapsi õige silmanurgast piilun, et mis toimub ja lülitan Ipodi välja, et asjast paremat ülevaadet saada.

(Pedeaktivistidel palun mitte edasi lugeda)

Igate auväärse daami vastas istus kaks omasooiharat noormeest. Noo hää küll, kuulusid nad sellesse inimeste gruppi, kes südamerahuga tipivad ringi pudelipõhjapaksuste prillide ja rasvaste loomulike lokkidega, ning nad vist olid sääl oma vastasikust huvi piisavalt selgelt näidanud, et minu ülenaabri konnasilma peale astuda. Proua väljendas võrdlemisi kõva häälega oma arvamust, kasutades seda tüüpi väljendeid nagu 'disgusting' jms. Tüübid jäid talle selle peale lollilt otsa vahtima ja midagi loiult vastu sõnelema. Madaam üritas tema teisel küljel istuvat noort tõmmu nahaga naist kätshi kaasata: äh isver, see on ju jumala jälk, mis nad teevad, onju ä. Noh, umbes nii. Mille peale, irw, pipi selge kõlava häälega talle lajatas, et tema apsaluutselt parim sõber or gay ja umbes, et laku panni.

Noh jah, egas teatavad kõrgesti austatet ühiskonnaliikmed selle peale alla andnud. Kui vastasistuv (mu meelest küll veidi pooletoobise võitu) noormees siis mammit piidles ja mainis, et ta oleks ikka oodanud, et t e m a on mõistvam, ning mammi siis nõudlikult nõudis, et miks ometi ja kui siis seesama loll-Ivan ütles, et ta on ju mustanahaline, läks too proua veel rohkem põlema. 'Need on ju kaks t ä i e s t i erinevat asja!' Kuidas tema ikka saab niiii erinevad asjad üldse ühta patta panna! Ei lasknud ennast ka sellest kõigutada, et jorsi argument oli diskrimineerimisega toimetamine, sest proua sõnutsi ei ole tema elus m i t t e kunagi ühtegi rassistliku intsidenti olnud.
Niimoodi tema seal siis istus ja kommentaaris nii kaua, kuniks noormehed linnasärasesse öhe kadusid.

Tõepoolest, teretulemast Londonisse! :D

Ebameeldivast intsidendist ja Londoni ilmast

Ühesõnaga, alates eilsest võib mind liigitada n e n d e naiste hulka, kellel on olnu s i t u a t s i o o n.
Nimelt, tööl siis, ee, juhtus niimoodi, et minust kõrgemal positsioonil olev teise osakonna meesterahvas, ee, lähenes mulle veidi ebasündsalt. Aga mitte piisavalt ebasündsalt, et teda ametlikult vahele võtta. Sest korduv juustesasimine, nurka surumine (mitte jõuga, aga kehaga väljapääsu takistades) ja kõdistamine suletud uksega toas ei ole ju otseselt ahistamine. Eks. Aga töösuhtes ei peaks ükski meesterahvas katsuma sind rohkem kui sõbralik õlalepatsutus. Pikem jutt, aga õnneks midagi tõsist ei juhtunud ja järgmiseks korraks olen ehk paremini ettevalmistunud.
Ja ilmast niipalju, et kui Liisu siin oli, oli ilm ülemõistuse külm (Londoni kohta) ja nüüd aint kallab kogu aeg. Ja mul tekkis hommikul küsimus, et kas üleujutusi oleks vähem, kui nii palju maakera pinda ei oleks kaetud asfalti, majade ja muu säärase mitte vett imava träniga?

:)

Suures Liisu siiatulemise tuhinas unustasin mainida, et minu pabistamised ja mata-õppimised said vääriliselt tasutud - nimelt lähen ma jaanuarist kooli. :)

Muidu oli igati kuldne nädalavahetus, millest hetkel unisuse aste üldse rääkida ei luba...

Saja pildi sissekanne

Ehk siis minu teekond Alexandra Park'i ja pargis endas ja mõned tagasiteelgi. Lihtsalt Põhja-Londoni sügist veidi. :)






Mis pagana puu see veel on?











Siin siseneme parki



Ja isegi üks väike armas rott anti keset teed. Jubenummi.



No ma nüüd ei tea, neid mehi vaadates mõtlesin ma Vassilissa peale... Aga nood olid noored, nii et kaugusest aint sobib vaadata. ;)



Ja mingi toigas oli keset rada püsti, mulle umbes puusani, nii et meetrikõrgune ikke. Ja keegi elab seal sees. :)

Alexandra Palace ise, kuhu me sisse ega isegi mitte lähemale ei läinud. See lõbu jääb selleks ajaks, kui Liisu järgmisel nädalal siia tuleb. Nii et võta kummikud kaasa või ostame ühed kohapealt, sest ma olen küll põlvini mudane.





Ja eriti tervislik valik, muidugi, kapsaleti peal.



Ja kas teate, kuidas need porgandid lõhnasid... Jumal, jumal, pistsime mõlemad poole ostetud pundist kohe pintslisse. :D

Kokkuvõttes ostsin siis pirni, õuna, küüslauku, lillkapsast, kartulit, kaalikat, ülimaitsvaid tomateid, aedube, porgandit, õunamahla ja kohalikku hõõgveini. :) Ma kohe ei tea, mida süüa teha. :D

Ilus, ilus pühapäev, jalutada pargis tibuvihmas, dressipüksid põlvini mudased, hehee. Aga soe on, ma olin ju dressipluusi väel, missest, et dzemper all. Ja see sügiselõhn, mis tuleb vihmaveelompidest ja mahakukkunud lehtedest ja hapnikust ja puudest. Ja see tore veini-mahla müüja, kes oli enne oma prantslannast neiuga tutvumist taimetoitlane, aga kuna tema sõnutsi on prantslaste jaoks kõik see, millel on jalad - söök, siis sööb tema ka nüüd jälle liha. Ja lubas elu uurida, egas rabarberimahla teha ei saaks. Ja andis meile tasuta linase koti. Ja siis veel oli lett, kus kõik aedviljad olid veel mullased... Iga pühapäev võiks selline olla. Ja mitte ainult pühapäev. Elu võikski selline olla.

Pühapäevahommikune seiklus

Ehk siis kohe panen ma riidesse ja lähen hakkan otsima sellist asja, nagu Alexandra Palace Farmers Market. Muahahaha, ma seal Highbury & Islingtoni omas käisin, aga ma usun miskipärast, et äkki on see Alexandra oma mulle lähemal... Kavatsen sinna nimelt jalutada, sinna tuleb p i k k matk. Sest park iseenesest on jubesuur pluss veel see, et ma ei tea täpselt, kusse turg seal on. Aga Evely just helistas ja ta tuleb ka, hehee, siis ikke seltsim ekselda. :D Aga siis Alexandra Palace rongipeatuseni on tsirka 40 mintsa minna jalgsi... Hohohoo, jajahh. :)

Loodame, et ka siinsamas minu kodutänavale visatud klaver on nüüdseks omale uue kodu või siis vähemalt prügimäe leidnud...

Tervitustega, Londonist!

Pagana Murphy, raisk

Kas teil on nii olnud, et jubedalt on vaja USB juhet ja te teate raudselt, et teil on neid majapidamises vähemalt mitu ja just siis, kui nii ilgelt oleks vaja, oleks nad nagu tina tuhka kadunud?
Käisin High Street Kensingtonis juuksuris täna, maksin oma elu kalleima juuskuris käimise eest 100 naela ja nüüd ei leia ma mitte ühtegi nendest juhtmetest, et laadida fotokast pilt, misuke ma siis nüüd õigupoolest tumedate juustega välja näen. Krt!

Sinu tänane heateovõimalus!

Kaitsevägi on valinud Nõva üheks võimalikuks polügooni asukohaks ja

kuna see mõte tundub eriti kohatu, tegime kodulehe selle mõtte maha

laitmiseks.

18.novembril, kui lõpeb arvamuste kogumise tähtaeg, saadame selle

lingi koos loodetavalt paljude allkirjadega Kaitseministeeriumile.

Loe miks ja kuidas, toeta looduse säilimist ja anna oma allkiri SIIN

Torr-torr-toriseja

On absoluutne ebaõnn ärgata laupäeval, oma vabal päeval, halva tujuga. Ja olla nii karjuvalt mossis, et selle peale mõeldes läheb tuju veel halvemaks. Siis kogu oma halvaendelisuses koperdada kööki, et teha väike kosutav hommikueine ja loota kõht-täis-meel-hea meetodile ning avastada järjekordselt, et toidunäppamine on taas alanud. Peale haldaja meeldetuletavat sõnumit, minu tigedat kirja köögis ja majareeglite ukse alla poetamist, oli vahe vahel, ei märganud millegi ära kadumist. Ja üleeile oli minu smuutisse vett kallatud ja täna hommikul minu piimast enamus ära hävitatud. Ja selle peale läks mul üldse söögiisutuju ära. Mõtlesin, et oh pole hullu, tellin omale siis üks kena väike pitsa, ja siis avastan veel rõemsamalt, et pitsaputka ei ava oma uksi veel enne tundi aega. Oi pagana ikaldus. Mine või kaubamajja kohvikusse, poodidesse oleks nagunii vaja minna...

Täna õhtul peaksin ma kella 6st Ligia juurde õhtusöögile minema, küpsetab mulle Kolumbia stiilis roa. :)

Silmakirjalik lein

Ma ei oska seda sissekannet kuidagi alustada. Põhiline point on nagu selles, et mulle kohati tundub, justnagu... internet oleks selle mõõduks, kuidas ja kui palju sa leinad, eks.
Ma nimelt kõõritasin tükk aega offline Aleksi nime peale msnis ja logisin ennast selle peale orkutisse, et vaadata, mida tema sõbrannad ja uued-vanad naised skräpivad ja... Me eelmisel nädalal kõik saatsime üksteisele skräppe.
Ja millegipärast hakkas mulle täna tunduma, et nagu ma ei leinakski. Nagu ma ei hoolinudki. Nagu mul tegelikult ei olekski kahju. Sest kõik orkuti inimesed kirjutavad pikki tiraade ja teevad temanimelisi pildikaustu ja kirjutavad kõlavaid pealkirju igavese armastuse teemal. Ja mul on tunne, justkui olekski kõik see kõlav leina mõõdupuu. Kirjutada sellest pikalt ja laialt, et kuidas ikka ei saa pisaraid tagasi hoida jms. Ma ise kirjutan ka siin blogis, eks, aga mul vähemalt endal on tunne, et see on kuidagi teistmoodi... See on ikkagi minu päevik, mitte küll ehk niiiii isiklik, aga samas mitte nagu kommentaarium...
Ja nii tobe on ennast tegelikult üldse õigustada selliste asjade puhul.

Sain kirja, et mate ja ingl k test läksid piisavalt hästi, et mind järgmiseks reedeks intekale kamandada. Ma küll ei tea, kellega ma oma vahetuse ära vahetada saan...

Kuulduste järgi...

...olevat matus hästi rahulik ja hea olnud, et selline ilus hüvasti jätmine. Ja et kirst oli ikkagi lahti... Mul on nüüd kohati kahju, et ma ei läinud, samas oli see rohkem teadlik valik, kui asjaoludest (lennupiletid, töö, aeg, raha) sõltumine. Ja nüüd ma kahtlen oma otsuses. Jajah, tagantjärele tarkus... Aga samas teadsin ma juba algusest peale, et ma ei lähe. Lihtsalt oleks olnud tore ja toetav näha inimesi, kes minuga samamoodi tunnevad ja kes teavad, mida ma tunnen.
Täna kusjuures mõtlesin ma, et vanast ajast mäletan nagu mautsepilte... Kesse pagan pildistab matuseid? Jube kriipi. Ehkki praegu tahaks ise küll paari pilti näha, et kuidas ta seal kirstus siis oli ja, et... Oli ikka tema... Ehkki Evely kinnitas, et ikka oli.

Eile öösel sai läbi ussim***i see teine laks hetkeks likvideeritud, ehkki sellega tuleb tulevikus tegeleda sellegipoolest. Ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga taluda ja... Vahel lihtsalt on asju liiga palju ja siis teedki otsuseid, mille puhul sa tead, et nagunii pead seda hiljem muutma. Aga et lihtsalt hetkeks pakub kergendust.

Oh Aleks, oh Aleks, see saab nii kummaline olema, kui jõulu ajal Eestisse tulen ja siis ei saagi Sinuga kokku...

Aga et jah, piletid jõuluks on ostetud juba mitmeid nädalaid tagasi - 21-27. Et siis üks pannkoogipidu Tallinnas, asukoht on otsustamisel, kokk ka, irw; Tikri Maasikat kaema, ehkki ma loodan, et nad viitsivad jõulu Pärnus veeta, hahaa, peaksin vähem ringi kondama. Aleksi haual ära käia ja kodus kuuse all ennast verivorstist isaseks süüa. Aga kinke palun sel aastal mitte oodata, sest selle aasta raha läheb... Ütleme nii, et heategevuslikuks otstarbeks. Ärge solvuga, aga vahel on tähtsamaid asju, kui uus pildiraam või kommikott. ;) Kui aeg lähemal, võin pikemalt seletada.

Jommis teadaandeid ehk Kes Sööb Oma Sõnu?

Mina, mina söön. Olles nimelt eelnevalt väitnud, et ma oleks iseendaga juberahul, kui ma üldse alkoholi ei tarvitaks ja puha, istun ma nüüd siin köögis, teen keedukardulasi piimajahukastmega ja kõrvale rüüpan oi kui peenikest valget veinikest. Mõttetu mutt, ühesõnaga. :D Aga eks ole minagi ju vaid lihtinimene ja pean oma muresid aegajalt uputama. Hea, et juba hommikusöögi kõrvale ei manustanud, nagu mul tegelikult isu oli... Sest kell 4 rüüpama hakata ei ole üldse nii ebaesteetiline kui hommikul kell 9. :D
Juhul, kui ma liiga täis ei jää, aga võibolla ka sel juhul, lähen Waterloo jaama lähistele sellise kohaliku kõhutantsutegija juurde trenni nagu Ewa Horsfield. Koos Rochelle'iga.

Ja need kardulased võiks juba tõepoolest pehmeks keeda, eks, mai viitsi enam oodata. Kõik muu on juba valmis. :D


EDIT: Kell on 18.38 ja ma olen nii jommis, et saatsin Rochelle'ile smsi, et midagi tuli vahele, haha ,ja ma ei saa tundi minna...

EDIT 2: Tegelikult olengi ma nii lakku täis, et koperdasin köögis läpaka juhtme otsa ja läpakas lendas kõrge laua pealt näoli vasta maad, lükates muidugi ümber ka veiniklaasi. Ja siis pidi vaena naabripoiss Chris ennast oaks irvitama ja selle vaese läpaka üles korjama. Ja veenma mind, et see töötab samamoodi kui enne kui ma häbistatult oma tuppa ära komberdasin...