Saja pildi sissekanne

Ehk siis minu teekond Alexandra Park'i ja pargis endas ja mõned tagasiteelgi. Lihtsalt Põhja-Londoni sügist veidi. :)






Mis pagana puu see veel on?











Siin siseneme parki



Ja isegi üks väike armas rott anti keset teed. Jubenummi.



No ma nüüd ei tea, neid mehi vaadates mõtlesin ma Vassilissa peale... Aga nood olid noored, nii et kaugusest aint sobib vaadata. ;)



Ja mingi toigas oli keset rada püsti, mulle umbes puusani, nii et meetrikõrgune ikke. Ja keegi elab seal sees. :)

Alexandra Palace ise, kuhu me sisse ega isegi mitte lähemale ei läinud. See lõbu jääb selleks ajaks, kui Liisu järgmisel nädalal siia tuleb. Nii et võta kummikud kaasa või ostame ühed kohapealt, sest ma olen küll põlvini mudane.





Ja eriti tervislik valik, muidugi, kapsaleti peal.



Ja kas teate, kuidas need porgandid lõhnasid... Jumal, jumal, pistsime mõlemad poole ostetud pundist kohe pintslisse. :D

Kokkuvõttes ostsin siis pirni, õuna, küüslauku, lillkapsast, kartulit, kaalikat, ülimaitsvaid tomateid, aedube, porgandit, õunamahla ja kohalikku hõõgveini. :) Ma kohe ei tea, mida süüa teha. :D

Ilus, ilus pühapäev, jalutada pargis tibuvihmas, dressipüksid põlvini mudased, hehee. Aga soe on, ma olin ju dressipluusi väel, missest, et dzemper all. Ja see sügiselõhn, mis tuleb vihmaveelompidest ja mahakukkunud lehtedest ja hapnikust ja puudest. Ja see tore veini-mahla müüja, kes oli enne oma prantslannast neiuga tutvumist taimetoitlane, aga kuna tema sõnutsi on prantslaste jaoks kõik see, millel on jalad - söök, siis sööb tema ka nüüd jälle liha. Ja lubas elu uurida, egas rabarberimahla teha ei saaks. Ja andis meile tasuta linase koti. Ja siis veel oli lett, kus kõik aedviljad olid veel mullased... Iga pühapäev võiks selline olla. Ja mitte ainult pühapäev. Elu võikski selline olla.

Pühapäevahommikune seiklus

Ehk siis kohe panen ma riidesse ja lähen hakkan otsima sellist asja, nagu Alexandra Palace Farmers Market. Muahahaha, ma seal Highbury & Islingtoni omas käisin, aga ma usun miskipärast, et äkki on see Alexandra oma mulle lähemal... Kavatsen sinna nimelt jalutada, sinna tuleb p i k k matk. Sest park iseenesest on jubesuur pluss veel see, et ma ei tea täpselt, kusse turg seal on. Aga Evely just helistas ja ta tuleb ka, hehee, siis ikke seltsim ekselda. :D Aga siis Alexandra Palace rongipeatuseni on tsirka 40 mintsa minna jalgsi... Hohohoo, jajahh. :)

Loodame, et ka siinsamas minu kodutänavale visatud klaver on nüüdseks omale uue kodu või siis vähemalt prügimäe leidnud...

Tervitustega, Londonist!

Pagana Murphy, raisk

Kas teil on nii olnud, et jubedalt on vaja USB juhet ja te teate raudselt, et teil on neid majapidamises vähemalt mitu ja just siis, kui nii ilgelt oleks vaja, oleks nad nagu tina tuhka kadunud?
Käisin High Street Kensingtonis juuksuris täna, maksin oma elu kalleima juuskuris käimise eest 100 naela ja nüüd ei leia ma mitte ühtegi nendest juhtmetest, et laadida fotokast pilt, misuke ma siis nüüd õigupoolest tumedate juustega välja näen. Krt!

Sinu tänane heateovõimalus!

Kaitsevägi on valinud Nõva üheks võimalikuks polügooni asukohaks ja

kuna see mõte tundub eriti kohatu, tegime kodulehe selle mõtte maha

laitmiseks.

18.novembril, kui lõpeb arvamuste kogumise tähtaeg, saadame selle

lingi koos loodetavalt paljude allkirjadega Kaitseministeeriumile.

Loe miks ja kuidas, toeta looduse säilimist ja anna oma allkiri SIIN

Torr-torr-toriseja

On absoluutne ebaõnn ärgata laupäeval, oma vabal päeval, halva tujuga. Ja olla nii karjuvalt mossis, et selle peale mõeldes läheb tuju veel halvemaks. Siis kogu oma halvaendelisuses koperdada kööki, et teha väike kosutav hommikueine ja loota kõht-täis-meel-hea meetodile ning avastada järjekordselt, et toidunäppamine on taas alanud. Peale haldaja meeldetuletavat sõnumit, minu tigedat kirja köögis ja majareeglite ukse alla poetamist, oli vahe vahel, ei märganud millegi ära kadumist. Ja üleeile oli minu smuutisse vett kallatud ja täna hommikul minu piimast enamus ära hävitatud. Ja selle peale läks mul üldse söögiisutuju ära. Mõtlesin, et oh pole hullu, tellin omale siis üks kena väike pitsa, ja siis avastan veel rõemsamalt, et pitsaputka ei ava oma uksi veel enne tundi aega. Oi pagana ikaldus. Mine või kaubamajja kohvikusse, poodidesse oleks nagunii vaja minna...

Täna õhtul peaksin ma kella 6st Ligia juurde õhtusöögile minema, küpsetab mulle Kolumbia stiilis roa. :)

Silmakirjalik lein

Ma ei oska seda sissekannet kuidagi alustada. Põhiline point on nagu selles, et mulle kohati tundub, justnagu... internet oleks selle mõõduks, kuidas ja kui palju sa leinad, eks.
Ma nimelt kõõritasin tükk aega offline Aleksi nime peale msnis ja logisin ennast selle peale orkutisse, et vaadata, mida tema sõbrannad ja uued-vanad naised skräpivad ja... Me eelmisel nädalal kõik saatsime üksteisele skräppe.
Ja millegipärast hakkas mulle täna tunduma, et nagu ma ei leinakski. Nagu ma ei hoolinudki. Nagu mul tegelikult ei olekski kahju. Sest kõik orkuti inimesed kirjutavad pikki tiraade ja teevad temanimelisi pildikaustu ja kirjutavad kõlavaid pealkirju igavese armastuse teemal. Ja mul on tunne, justkui olekski kõik see kõlav leina mõõdupuu. Kirjutada sellest pikalt ja laialt, et kuidas ikka ei saa pisaraid tagasi hoida jms. Ma ise kirjutan ka siin blogis, eks, aga mul vähemalt endal on tunne, et see on kuidagi teistmoodi... See on ikkagi minu päevik, mitte küll ehk niiiii isiklik, aga samas mitte nagu kommentaarium...
Ja nii tobe on ennast tegelikult üldse õigustada selliste asjade puhul.

Sain kirja, et mate ja ingl k test läksid piisavalt hästi, et mind järgmiseks reedeks intekale kamandada. Ma küll ei tea, kellega ma oma vahetuse ära vahetada saan...

Kuulduste järgi...

...olevat matus hästi rahulik ja hea olnud, et selline ilus hüvasti jätmine. Ja et kirst oli ikkagi lahti... Mul on nüüd kohati kahju, et ma ei läinud, samas oli see rohkem teadlik valik, kui asjaoludest (lennupiletid, töö, aeg, raha) sõltumine. Ja nüüd ma kahtlen oma otsuses. Jajah, tagantjärele tarkus... Aga samas teadsin ma juba algusest peale, et ma ei lähe. Lihtsalt oleks olnud tore ja toetav näha inimesi, kes minuga samamoodi tunnevad ja kes teavad, mida ma tunnen.
Täna kusjuures mõtlesin ma, et vanast ajast mäletan nagu mautsepilte... Kesse pagan pildistab matuseid? Jube kriipi. Ehkki praegu tahaks ise küll paari pilti näha, et kuidas ta seal kirstus siis oli ja, et... Oli ikka tema... Ehkki Evely kinnitas, et ikka oli.

Eile öösel sai läbi ussim***i see teine laks hetkeks likvideeritud, ehkki sellega tuleb tulevikus tegeleda sellegipoolest. Ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga taluda ja... Vahel lihtsalt on asju liiga palju ja siis teedki otsuseid, mille puhul sa tead, et nagunii pead seda hiljem muutma. Aga et lihtsalt hetkeks pakub kergendust.

Oh Aleks, oh Aleks, see saab nii kummaline olema, kui jõulu ajal Eestisse tulen ja siis ei saagi Sinuga kokku...

Aga et jah, piletid jõuluks on ostetud juba mitmeid nädalaid tagasi - 21-27. Et siis üks pannkoogipidu Tallinnas, asukoht on otsustamisel, kokk ka, irw; Tikri Maasikat kaema, ehkki ma loodan, et nad viitsivad jõulu Pärnus veeta, hahaa, peaksin vähem ringi kondama. Aleksi haual ära käia ja kodus kuuse all ennast verivorstist isaseks süüa. Aga kinke palun sel aastal mitte oodata, sest selle aasta raha läheb... Ütleme nii, et heategevuslikuks otstarbeks. Ärge solvuga, aga vahel on tähtsamaid asju, kui uus pildiraam või kommikott. ;) Kui aeg lähemal, võin pikemalt seletada.

Jommis teadaandeid ehk Kes Sööb Oma Sõnu?

Mina, mina söön. Olles nimelt eelnevalt väitnud, et ma oleks iseendaga juberahul, kui ma üldse alkoholi ei tarvitaks ja puha, istun ma nüüd siin köögis, teen keedukardulasi piimajahukastmega ja kõrvale rüüpan oi kui peenikest valget veinikest. Mõttetu mutt, ühesõnaga. :D Aga eks ole minagi ju vaid lihtinimene ja pean oma muresid aegajalt uputama. Hea, et juba hommikusöögi kõrvale ei manustanud, nagu mul tegelikult isu oli... Sest kell 4 rüüpama hakata ei ole üldse nii ebaesteetiline kui hommikul kell 9. :D
Juhul, kui ma liiga täis ei jää, aga võibolla ka sel juhul, lähen Waterloo jaama lähistele sellise kohaliku kõhutantsutegija juurde trenni nagu Ewa Horsfield. Koos Rochelle'iga.

Ja need kardulased võiks juba tõepoolest pehmeks keeda, eks, mai viitsi enam oodata. Kõik muu on juba valmis. :D


EDIT: Kell on 18.38 ja ma olen nii jommis, et saatsin Rochelle'ile smsi, et midagi tuli vahele, haha ,ja ma ei saa tundi minna...

EDIT 2: Tegelikult olengi ma nii lakku täis, et koperdasin köögis läpaka juhtme otsa ja läpakas lendas kõrge laua pealt näoli vasta maad, lükates muidugi ümber ka veiniklaasi. Ja siis pidi vaena naabripoiss Chris ennast oaks irvitama ja selle vaese läpaka üles korjama. Ja veenma mind, et see töötab samamoodi kui enne kui ma häbistatult oma tuppa ära komberdasin...

Lõhki

Mind on mingi kirjutamisbuum tabanud. Nagu näha, eks.
Mai ei tea, mul lihtsalt ei ole vist kellelegi konkreetselt siin kurta ja halada ja iseenda sees ei jaksa kõike hoida.

Mul on tunne, et ma lähen lõhki. Mul on emotsinaalselt nii halb olla. Kui Aleksi asi oleks lihtsalt kurb, siis see teine laks on see, mis ahistab. Ja ahistab nii hirmsasti, sest ma ei tea, mis saab ja sellisel ajal just nüüd ja.... Kuidas siis niimoodi ja miks ja...
Poes käimine oli kah nagu halb unenägu, lihtsalt nii halb on olla. Sellegipoolest printisin Aleksi pildi välja Jessopsis (2 pilti 70 penni, Snappy Snaps on kallim mu meelest), käisin juuskuris nimega Super Cuts meie kaubamajas siin, torisesin tõenäoliselt poolakast pipi kallal seal (sest lõikusehind sõltub sellest, kas nad kuivatavad su juuksed pärast ära või ei ja minu arvates oli see tõepoolest taking the piss). Igatahes, tegi mulle selle allergiatesti ära - nagu ma aru saan, siis siin riigis ilma allergiatestita juuksuris juukseid värvida ei saa... Pani mulle mingit möksi kõrva taha ja lubas õhtul maha pesta. Mul hakkas sügelema ja ennast unustades kratsisin selle vist poole tunni pärast toidupoe järjekorras seistes maha, irw.
Hinnaklass siis siin niisugune
juuste värvimine £37
lõikus shmapooni, balsami ja föönitamisega £19.95 (*rolling eyes*, no ausõna), kusjuures ainult lõikus oleks 11.95 ja pesemisega 16.95.
Juuksuritädid olid kõik valged, nii et lootust on, et nad on enne ikka eurooplase juukseid katsunud kah. Ja noh, distants (South Kensington on ikka jubekaugel) ja 23 naela hinnavahet värvimisel ja 6 naela lõikusel...
Samas ma nagu näletan, et pipi ütles, et kõik kokku läheks 67 naela.... Kas see juuksevärvimine oli siis 47 või? Tädi inglise keel oli jube nigel, nii et pagan teab, ja vaikselt rääkis pealekauba. Samas on nende visiitkaardi reklaamlause selline:

Never expensive
Never an appointment

Kas asi on minus või peaks selle appointmenti asemel disappointment olema?

Ma tunnen, et ma olen kuidagi kuhugi ära kadunud ja ma ei tea, mida mu sisemine mina mulle ütleb, ma ei kuule teda.

Kõlbmatu

Täna hommikul sain kirja sealt kassivarjupaigast ja minu väga intensiivse ja põhjaliku (khmm-khmm) intervjuu tulemusena leidsid nad siiski, et olen kassisilitajaks ja puurikoristajaks kõlbmatu. Oh well, jätab mulle vähem peamurdmist. Mul pole põrmugi kahju, suisa kergendus. Nüüd siis tuleb lihtsalt mõni muu organisatsioon omale otsida, kes must ka hääd meelt tunneks. Potentsiaalseid ja konkreetseid huvipakkujaid on hetkel üks - Amnesty International. Ja üldisemas plaanis oleks südamelähedane mingisugune maasõprade ühendus, muig.

Muidu.... Olen olnud kohutavalt vapper päev otsa. Aga kogu aeg on the edge... Sest kui kaks laksu korraga saad... Raske on. Ja ma kardan kusjuures seda, et kui ma ükskord nutma puhken, siis kaob mul ka jõud vastu pidada... Aga võibolla ka mitte, võibolla tuleb hoopis kergendus... Hetkel on mul rinnus üks jäine tükk, mis mu mõtete tulemusena pidevalt sulama tahab hakata... Ja kellele seda üleujutust vaja on...
Homme olen töölt vaba, teab siis, mis ma peale hakkan. Lähen vaatan ehk kohalikku juuksurisse, et mis hinnaklass neil on. Üks selline moekam salong kuskil South Kensingtonis (Läänes, meeldetuletuseks, et mina elan Põhjas), kus meie hotelli adminnineiud käivad, on hinnaklassilt.. No otsustage ise:
Värvimine £60.
Juukselõikus - värskendamine või otste lõikamine 25.90,
stiilimuutus 29.90.

Tean täpselt, sest helistasin neile täna... Samas ma tean, et nad oskavad eurooplase juustega ümber käia, sest ma ikka eurooplastest adminnineidudelt küsisin. ;)

Ärasaatmine on kolmapäeval, Audru kalmistul.
Jah, nüüd Sa, kallis Aleks, jäädki niimoodi natuke varjust meid kõiki vaatama. Kallis oled, missest, et kaugele kolisid.

Aia

Mul on selline kõhuvalu, et oigama paneb. Kusjuures ma ei saa aru, millest, sest päevad peaks veel kaugel olema, aga justseal, alakõhus... Selline terav valu. Sihuke tunne, et valu ajab oksele.

Eile hommik oli väga raske. Ja tööl olin nagu peata kana. Aga mingi hetk viis töö mõtted eemale. Ja nii oli kuni päeva lõpuni. Ja pärast seda oli lihtsalt hull pinge ja viha. Viha mitte millegi konkreetse suhtes, aga lihtsalt viha enda sees. Ja eile oli just vastupidi - ma ei suutnud enam kodus istuda mitte üks gramm. Peale tööd tulin koju, olin veidi ja siis läksin Stoke Newingtoni Ittosse, sinna vanasse söögikohta, kus ma seal elades ikka käisin. Jubanämmi oli, nagu vanasti. :D
Ja kuna ma siis ikka ei suutnud olla, tegi Rochelle mulle üllatuse ja vastas välja kutsumisele jaatavalt. Ja läksimegi Bar Rumba pühapäevasele õhtule Bubble Over. Hoi hoi. Ikka väga hea oli nedast seda paska välja uhada. Esimest korda mõistsin ma vist dance halli tõelist olemust, muig. Selline vihane ja mul on jumalast pohhui, mis te must arvate suhtumine. Ja nii oligi. Vihtusin vihaga, täiesti jõust.

Nagu nad räägivad, siis erakorralised olukorrad pidid inimese tõelise pale välja tooma. Et kui tahad kedagi tõeliselt tundma õppida, mine taga reisile vms. Mina olen sunnitud nentima, et see pale, mis mulle seekord valguse kätte on keeratud, on üks kole ja armiline ja kohutav pale. See on selline pale, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Sest ma ei tahaks mõelda, et keegi üleüldse on selline.

Nii, nüüd vaikselt istudes on kõhuvalu veidi järele andnud. Aga kööki sööma minemine tundub ikka üle Himaalaja ronimisena. Aga varsti on ju vaja tööle minna... Niuks. Kui kõhuvalu välja arvata, siis täna olen ma töölemineku eest suhteliselt tänulik, juhib mõtted surmast mujale.

Ja kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi

Jah, vot selline msni nimi oli sul tükk aega, ma mäletan küll.

Hommikul silmi avades vasardas peas ainult üks mõte - Seedri juurde. Ja küll ma üritasin end veenda, et mul on tund ette valmistamata, juuksed pesemata, sealkäimine võtab hirmsa aja ja mul on kella 3ks vaja stuudios olla. Aga enestunne hakkas nii ahistama, kui mõtlesin, et ma ei lähe. ja nii otsustasingi paugupealt, et jumalast savi, lähen, ma pean minema, ei saa muudmoodi ja hüppasin öösärgist saabastesse. Tee peal helistasin Evelyle, et kas ta tahab tulla, ilma oma musita. Ja niimood me kõndisime siis seal pargis kahekeisi, käest kinni, taevas pilvine, õhk nii külm ja niiske, tuul undamas, ja puud nii karjuvkollased ja selline niiske maa ja kukkunud lehtede lõhn, ja mõtted ja uskumatus meiega. Ja mida edasi me läksime, seda raskemaks mu süda läks. Nii raske oli olla, et füüsiliselt oli hingata raske. Aga Ta oli meiega, Aleks oli meiega. Täiesti kindlalt, nii selgelt oli tunda ja need väiksed asjad, mis juhtusid, Iiris, need hoia meeles, siis tead alati, et Ta oli sinuga sel hetkel.
Seedri juurde jõudes istusin tüveauku. ja Evely teisele poole puud oksa peale. Ja siis ma rääkisin Temaga. Et ma ei ole pahane Ta peale, et nii läks, ja et Ta ei oleks kurb. Sest Ta on kurb, nii kurb ise, et Ta teistele nii palju valu põhjustab. Ütlesin talle, et Ta peab edasi minema, et Ta mingu rahus. Et südames elab Ta mul ikka edasi, oma õpetustes ja nõuannetes, mis minu elu mõjutanud on. Ma rääkisin Temaga pikalt, ja ma tean, et Ta kuulis. Mu südamest kadus äng, alles jäi ainult suur kurbus.
Ma ei ole täna peaaegu üldse nutnud, vaid klomp kurgus ringi käinud ja siinseal natuke pisardanud. Ma lihtsalt ei suuda nutta. Sest valu on nii suur ja nii teistsugune. Nii tajutav, et see nutmine ei aita mitte kõigevähematki.
Oh, Aleks. Ma tean,et see pidi nii minema, aga miks see pidi minema nii, et üksikema ainuke laps ära võetakse?

Ma kõnnin tänaval või vaatan bussis inimesi ja mõtlen, eriti just endast vanemaid piieldes - kui palju surma nemad oma elus näinud on?

Mu süda on nii kurb ja pisaraid ei ole ole.

Käisin just paar tundi tagasi stuudios Hen Party, ehk eestikeeli siis tüdrukute õhtu, piigadele tundi andmas. Seda sorti tüdrukute õhtu, mida peavad pruut ja tema sõbrannad enne pulma. Ja enne seda saatis juhataja mulle just meili, et tund peab olema FUN. Ja kuidas sa siis annad lõbusat tundi, kui sa ainukese asjana tahad ennast voodis kerasse tõmmata ja omaette olla? Terve tunni naeratasin meeleheitlikult. Kui sa hakkad abielluma, ei taha sa kuulda sellest, et keegi on kuskil ära surnud. Sa ei taha,et su õpetaja tuleb tundi mornina - sa maksad selle eest, et sul oleks lõbus! Sa võid seda mõni teine päev kuulda, et matus tuleb kinnise kirstuga, eks. Ja nii ma siis naeratasin ja olin nii lõbus nii lõbus. Ja viskasin nalja ja kiitsin tüdrukuid. Ja tunni lõppedes jalutasin mööda stuudio teisest saalist ja seal mängis mingi aeglane laul ja siis see kohutav välise ja sisemise tunde vastuolulisus lõi üle pea kokku ja oli tunne, et siiasamma vajun põrandale maha ja kuskile ei liigu enam. Ja jälle seesama - mitte siin, mitte praegu. Ja kui välimine sai sisemisega kokku, saabus ka rahulikum enesetunne. Nagu pidu katku ajal. Naeratamine leina ajal nõuab seitse korda rohkem energiat.
Ja normaalne ongi olla voodis omaette. Siis ei ole sellist hullu pingutust ja masendust. Sest väljas käies, viib iga asi mõtted surmale. Näed last ja mõtled, näed, Aleks ei saa kunagi isa olla, ehkki ta niiväga oleks selle ära teeninud. Kuuled mööduvast autost mussi ja mõtled, näed, Aleksile meeldis ka kõva muusika. Näed mingit paarikest ja mõtled, mismoodi Aleksi neiu ennast tunneb?
Saate aru?

Võibolla tundub see imelik, et nüüd korraga selline Aleks siin ja Aleks seal. Aga kui mitu korda olete teie mõelnud mõnest sõbrast peale pidu või kohvitamist lahkudes, et see on viimane kord, kui te teda näete? Mõned korrad ehk möödaminnes. Ja see tundub loomulik, et ta on sinu elu osa. Ja iga oma elu osa sa ei kirjelda iga päev, paraku ei h i n d a iga päev, sest see on sul olemas. Aga võibolla ka hindad, aga ei arvesta võimalusega, et seda ükspäev ei ole. Või samas... Ma ei muudaks mitte midagi. Järelikult ei ole midagi kahetseda. On ainult kurb olla. Ja ongi. Kurb. Nii otsatult kurb. Valus. Paha. Pisut ebaõiglane tunne on ka.
Jah, eks ta ole, isegi siis kui hindad midagi, on ju valus ja paha, kui ära võetakse.

Et siis sinna, teisele poole...

Tänane päev on möödunud kui pikk ja väsitav halb unenägu.

Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."


Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.

Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.

Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.

Mul olid väga ilusad hetked temaga.

Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.

Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.

Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.

Kassisilitamisest ja juuksehalast

Käisin just intekal seal varjupaigas. Üks väga veider koht ja intekas jättis kas sihukese imeliku mulje. Otsivad nad niiöelda kassisilitajat, mille vast mul pole üldse mitte midagi, aga intekas nägi välja selline, et üks mees ja üks naine istuvad laua taga ja räägivad mulle midagi ja siis korrutavad kogu aeg, et if your interview is successful jne. Ja minu käest küsisid nad mingi 2-3 küsimust, millest üks oli, kuidas minu nime hääldada ja teine, et kas see sobib mulle. Mille põhjal nemad siis otsustavad, et kas intervjuu oli edukas või mitte, kui nad minuga isegi ei rääkinud? Nagu imelik. Et ei jätnud sellist muljet, et neile tegelikult ka meeldiks, kui ma sinna tööle tuleks. Ja kui sul ei ole tunnet, et sa oled kuskil hinnatud ja teretulnud, siis ei taha sa ka eriti vaeva näha ja oma vaba aega ja pingutust kellelegi ära kinkida.

Kirjutaksin nüüd aga sellest, millega ma kõiki ümbritsevaid inimesi juba oma nädala jagu igal võimalikul juhul ahistanud olen. Nimelt on mul juukseprobleem. :D Mul oli plaan järgmisest suvest juuste värvimine ära lõpetada, nagu päriseks. Et värvin loomulikku värvi ja lasen siis välja kasvada. Nüüd on aga olukord selline, et juuksed ikka langevad hoolega välja ja ma mitte ei taha neid töödelda. Samas ma ei kujuta ennast üldse ette tumedamate juustega kui praegu. Ja ma ei mõtlekski tumedamate juuste peale, kui mul ei oleks juuste väljalangemise probleemi, eks. Ma olen rahul oma blondi juuksevärviga, mulle meeldib see. Ja mulle tundub natuke õudne nad tumedamaks värvida. Samas loomulikku juust ju tahaks... Aga mis siis, kui juuste välja langemine ikka ära ei lõpe? Ses suhtes,et enne seda, kui ma mingi 10 a tagasi, või isegi rohkem, juukseid värvima hakkasin , sain ma rõõmsalt kaks ilusat punupatsi teha. Nüüd on minu terve pea peale kokku tehtud pats õhem, kui tol ajal üks kahest patsist. Nii et keha räägib ilmselt üsna selget keelt, et ega ta midagi sellest värvimisest ei arva. Ja heledamaks värvimine on nagunii kahjulikum kui tumedaks, ehkki ma ei blondeeri. Siinkohal on mul küsimus - kas on keegi juustevärvimist mingil põhjusel ära lõpetanud? Ja millest siis tuge otsida, kui kardan juuksed loomulikku värvi värvida aga samas töödelda neid enam ka ei taha?

Hoi hoi

Uskumatu, aga tõsi. Ma sain mate testis parema tulemuse kui inglise keele testis. :D Ehkki mõlemas pooles oli üsna mitu ülesannet sellised, kus ma ei saanud aru, mida taheti... Ja siis paar tükki olid ikka sellised ka, kus ma vaatasin aknast välja, keerutasin hiirt vastuste kohal ja valisin suvalise, muig. Eks me siis näeme, kas kõigest sellest närveldamisest mingit kasu ka oli.
Huvitava tõigana märgiksin ära, et ma olin ainuke valge plika testi tegemas. Teine valge oli see, kes teste jagas... Sihuke tunne tekkis, nagu ma ei tohiks seal olla, irw. :D

Jätsin eelmistes sissekannetes mainimata, et eelmisel neljapäeval sain kokku ka veel Bellaga, käisime Sohos Freedomis kokteilitamas (mina jõin alkovaba marjakokteili, superhea), hüppasime korraks sisse ka Candy baari ja oligi kõik. Reedel viis juhataja kõik supervisorid välja pitsat sööma. Pitsa oli pagana hea, õhtu oli, noh, sedasorti õhtu, mille sa veedad inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole.

Neljapäeval on mul loomade varjupaigas intekas - ma ei tea, kuidas Eestis asi toimib, aga siin tuleb vabatahtlikuks saamiseks intervjuule minna. :D No vaatab, kas ma siis klassifitseerun nende kriteeriumite alla.

Ja nüüd ongi lebo. Peas ei vasarda mingeid murde ega protsente. Peale testi korjas Jamaika mind Edmonton Green Police Stationi eest peale, sõitsime Morrisoni süüa ostma, tegin siis hilise hommikusöögi ja peale veel mõningaid meeldivaid intsidente keerasime ära magama. Ja pärast, kui ta varvast lasi ,tegin mina omale Eesti stiilis õhtusöögi - keedukartulit ja lillkapsast ja rohkelt maitsestatud jahukastet. Oh, kuidas mulle meeldib süüa teha ja oh, kuidas ma tahaks, et siin oleks keegi, kes seda hindaks. :D Ei, kallikesed, Jamaika käib kõigest tundmatust kaarega mööda. Eesti mees on ikka kõige parem - sööb seda, mida antakse! :D

Kell on 2 hommikul. Viimased 4 tundi olen ma matemaatikat õppinud ja lõppeks vist isegi Jamaika hobuse kannatuse proovile pannud, irw. Viimased tund aega lihtsalt teisendasime ühte samu asju ja lihtsalt ei saa aru. Peale pikka päeva tööl hakata õhtul õppima midagi, millest sa essugi ei taipa, noh, jah... Paluks siiski pöialt hoida, Eesti aja järgi 12.30-14.30.
Selline eksamitunne on, muig, ga nii suurt närvi ei ole veel. Lihtsalt tean juba ette, et homme olen magamata ja pean ennast hästi esindama kõike seda mäletama, mis ma siin viimaste päevadega olen omale pähe ajanud... Decimal places ja fractions ja percentage...

Pühapäeviti ei saadeta isegi junkmaili...

Draama on selleks korraks jälle otsas, eile saabus abi nii Tikri, kui hiljem ka selle näol, kelle näol see algselt saabuma pidi.
Hetkel on jubeuni ja üldse ei taha mõelda, et teisipäeva hommikuks pean igasuguseid asju oskama....
Lugemiseni!

Ui bljaad

Enne, kui ma asjaga alustan, tahaksin ma ära mainida, kuidas ma vihkan seda, kui mulle hakatakse väga olulisel hetkel täiesti väljamõeldud põhjuse peale näkku panema.
Eks ma siis pean nüüd üritama omapead selle matemaatikamäsuga hakkama saama.
Mis see on ? See inimese usaldamine ja uskumine? Mugavus? Naiivsus? Või elu õppetund? Oh, miks on nii tihti nii, et tugi tõmmatakse su jalge alt siis, kui sul seda tõesti vaja on?
Istun siin oma Ben and Jerry's jäätisega ja hakkan siis pusima. Püsige lainel, ilmselt saab varsti voorimehe sõimu ja nutunaise hala lugeda.

Midagi meeldivat

Eile peale tööd ruttasin toidupoodi, koju ja seejärel Angelisse, et Evelyga sellesse samasse võrratusse Hispaania restosse minna. See on sealsamas meie Türgi pubi lähedal, aga me ikka otsustasime, et sealpakutavate põhiroogade maitseelamus jätab meid, kaugeid põhjamaalasi, kuidagi eriti külmaks (magustoidud on seal selle-eest jubehead) ning otsustasime seekord selle Hispaania pubi-resto-koha kasuks. Oh jumal, kui oivalisi toite on võimalik teha. Lihtne - punane paprika täidetud aedviljade ja sibulaga ning kaetud juustuga ja maitseelamus on super. Magustoiduks oli pisut kuivavõitu tiramisu, mis sellegipoolest hüva maitses ning chocolate ball, mis osutuks piimashokolaadiga kaetud shokolaadijäätisemunaks. Kõige selle ja veel kuuma kakao ja punase majaveini taustal sai ära räägitud seksist ja meestest ja naistest ja seedrist ja hobustest ja sõbrannadest ja meikapist ja peenardest ja kudumisest ja muust sellisest. Väga meeldiv õhtu oli.

Täna oli trenn, selle kursuse teine tund. Üllatuslikult olid kõik näod kohal, kes ka eelmine kord. Tavaliselt tulevad ja lähevad nii, kuidas jumal juhatab.

Ahjaa, esmaspäeva õhtul töölt väsinuna koju loivates jäi mulle maja ees peaaegu et vahele Jamaika, kes oli mulle tuppa just karbi ackee and saltfiish'i viinud ja kelle ideena oleks see pidanud mulle üllatuseks olema. Mulle oli hoopis paremaks üllatuseks see, et ma teda seal nägin, muahahaa. :)

Muidu on tänane vaba päev möödunud üsna väga kenaste, välja arvatud see koht, kus mul matemaatikast siiber sai ja ma kaustiku toa teise otsa lennutasin. Mille peale Jamaika irvitas, selle üles korjas ja uuesti seletama hakkas. Protsendiarvutamine ei tule üldse meelde, noh. Jah, ma tean, et see on lihtne, irw - kõik asjad on lihtsad, kui sa neid oskad. :D

Aga jah, kell saab kümme ja silmake hakkab aga looja minema...

Killuke pühapäevaõhtusest Londonist

Nii, eile vist murdus minu väljaskäimise needus. Needus nimelt seisnes selles, et iga kord, kui kellegagi kokku saada plaanisin, tuli midagi vahele või jäin haigeks vms. Väga kummaline. Aga eile õhtul peale tööd õnnestus mul saatuse kiuste Maidoga kokku saada. Kohtusime Victorias, kus mina kostitasin end McDonaldsiga ja tema paari sigaretiga, kui me väljas mingi pubi kõrval tuules seisime ja kostitatud saime. Ja võtsime siis ette tuuri Londoni kesklinna, nii umbes kella 7 ringis. Jalutasime ühte ja teist pidi mööda Shaftesbury avenüüd, Sohosse ja lõpuks võtsime rikša (!) Govent Gardeni ooperimaja ette (tegelikult taha, kui päris täpne olla). Igatahes selle rikšaga sõita on nii megatuus ja ägekas! Kes järgmisena tuleb, on sunnitud selle läbi elama. :D Ja kusjuures polnud kallis ka - kümnekas, mille me siis pooleks veel tegime. Nii et täiesti lubatav lõbusõit. :)
Ja siis jalusime veel niisama ringi, lõpetasime Trafalgaril, kus India pidustuste Diwali jälgi koristati (näiteks korjas kalamehekummikutes pipi kokku pabervesiroose, mille sees küünlad põlesid, ja mis seal purskkaevu peal hulpisid pimedas õhtus). =)