Lõhki

Mind on mingi kirjutamisbuum tabanud. Nagu näha, eks.
Mai ei tea, mul lihtsalt ei ole vist kellelegi konkreetselt siin kurta ja halada ja iseenda sees ei jaksa kõike hoida.

Mul on tunne, et ma lähen lõhki. Mul on emotsinaalselt nii halb olla. Kui Aleksi asi oleks lihtsalt kurb, siis see teine laks on see, mis ahistab. Ja ahistab nii hirmsasti, sest ma ei tea, mis saab ja sellisel ajal just nüüd ja.... Kuidas siis niimoodi ja miks ja...
Poes käimine oli kah nagu halb unenägu, lihtsalt nii halb on olla. Sellegipoolest printisin Aleksi pildi välja Jessopsis (2 pilti 70 penni, Snappy Snaps on kallim mu meelest), käisin juuskuris nimega Super Cuts meie kaubamajas siin, torisesin tõenäoliselt poolakast pipi kallal seal (sest lõikusehind sõltub sellest, kas nad kuivatavad su juuksed pärast ära või ei ja minu arvates oli see tõepoolest taking the piss). Igatahes, tegi mulle selle allergiatesti ära - nagu ma aru saan, siis siin riigis ilma allergiatestita juuksuris juukseid värvida ei saa... Pani mulle mingit möksi kõrva taha ja lubas õhtul maha pesta. Mul hakkas sügelema ja ennast unustades kratsisin selle vist poole tunni pärast toidupoe järjekorras seistes maha, irw.
Hinnaklass siis siin niisugune
juuste värvimine £37
lõikus shmapooni, balsami ja föönitamisega £19.95 (*rolling eyes*, no ausõna), kusjuures ainult lõikus oleks 11.95 ja pesemisega 16.95.
Juuksuritädid olid kõik valged, nii et lootust on, et nad on enne ikka eurooplase juukseid katsunud kah. Ja noh, distants (South Kensington on ikka jubekaugel) ja 23 naela hinnavahet värvimisel ja 6 naela lõikusel...
Samas ma nagu näletan, et pipi ütles, et kõik kokku läheks 67 naela.... Kas see juuksevärvimine oli siis 47 või? Tädi inglise keel oli jube nigel, nii et pagan teab, ja vaikselt rääkis pealekauba. Samas on nende visiitkaardi reklaamlause selline:

Never expensive
Never an appointment

Kas asi on minus või peaks selle appointmenti asemel disappointment olema?

Ma tunnen, et ma olen kuidagi kuhugi ära kadunud ja ma ei tea, mida mu sisemine mina mulle ütleb, ma ei kuule teda.

Kõlbmatu

Täna hommikul sain kirja sealt kassivarjupaigast ja minu väga intensiivse ja põhjaliku (khmm-khmm) intervjuu tulemusena leidsid nad siiski, et olen kassisilitajaks ja puurikoristajaks kõlbmatu. Oh well, jätab mulle vähem peamurdmist. Mul pole põrmugi kahju, suisa kergendus. Nüüd siis tuleb lihtsalt mõni muu organisatsioon omale otsida, kes must ka hääd meelt tunneks. Potentsiaalseid ja konkreetseid huvipakkujaid on hetkel üks - Amnesty International. Ja üldisemas plaanis oleks südamelähedane mingisugune maasõprade ühendus, muig.

Muidu.... Olen olnud kohutavalt vapper päev otsa. Aga kogu aeg on the edge... Sest kui kaks laksu korraga saad... Raske on. Ja ma kardan kusjuures seda, et kui ma ükskord nutma puhken, siis kaob mul ka jõud vastu pidada... Aga võibolla ka mitte, võibolla tuleb hoopis kergendus... Hetkel on mul rinnus üks jäine tükk, mis mu mõtete tulemusena pidevalt sulama tahab hakata... Ja kellele seda üleujutust vaja on...
Homme olen töölt vaba, teab siis, mis ma peale hakkan. Lähen vaatan ehk kohalikku juuksurisse, et mis hinnaklass neil on. Üks selline moekam salong kuskil South Kensingtonis (Läänes, meeldetuletuseks, et mina elan Põhjas), kus meie hotelli adminnineiud käivad, on hinnaklassilt.. No otsustage ise:
Värvimine £60.
Juukselõikus - värskendamine või otste lõikamine 25.90,
stiilimuutus 29.90.

Tean täpselt, sest helistasin neile täna... Samas ma tean, et nad oskavad eurooplase juustega ümber käia, sest ma ikka eurooplastest adminnineidudelt küsisin. ;)

Ärasaatmine on kolmapäeval, Audru kalmistul.
Jah, nüüd Sa, kallis Aleks, jäädki niimoodi natuke varjust meid kõiki vaatama. Kallis oled, missest, et kaugele kolisid.

Aia

Mul on selline kõhuvalu, et oigama paneb. Kusjuures ma ei saa aru, millest, sest päevad peaks veel kaugel olema, aga justseal, alakõhus... Selline terav valu. Sihuke tunne, et valu ajab oksele.

Eile hommik oli väga raske. Ja tööl olin nagu peata kana. Aga mingi hetk viis töö mõtted eemale. Ja nii oli kuni päeva lõpuni. Ja pärast seda oli lihtsalt hull pinge ja viha. Viha mitte millegi konkreetse suhtes, aga lihtsalt viha enda sees. Ja eile oli just vastupidi - ma ei suutnud enam kodus istuda mitte üks gramm. Peale tööd tulin koju, olin veidi ja siis läksin Stoke Newingtoni Ittosse, sinna vanasse söögikohta, kus ma seal elades ikka käisin. Jubanämmi oli, nagu vanasti. :D
Ja kuna ma siis ikka ei suutnud olla, tegi Rochelle mulle üllatuse ja vastas välja kutsumisele jaatavalt. Ja läksimegi Bar Rumba pühapäevasele õhtule Bubble Over. Hoi hoi. Ikka väga hea oli nedast seda paska välja uhada. Esimest korda mõistsin ma vist dance halli tõelist olemust, muig. Selline vihane ja mul on jumalast pohhui, mis te must arvate suhtumine. Ja nii oligi. Vihtusin vihaga, täiesti jõust.

Nagu nad räägivad, siis erakorralised olukorrad pidid inimese tõelise pale välja tooma. Et kui tahad kedagi tõeliselt tundma õppida, mine taga reisile vms. Mina olen sunnitud nentima, et see pale, mis mulle seekord valguse kätte on keeratud, on üks kole ja armiline ja kohutav pale. See on selline pale, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Sest ma ei tahaks mõelda, et keegi üleüldse on selline.

Nii, nüüd vaikselt istudes on kõhuvalu veidi järele andnud. Aga kööki sööma minemine tundub ikka üle Himaalaja ronimisena. Aga varsti on ju vaja tööle minna... Niuks. Kui kõhuvalu välja arvata, siis täna olen ma töölemineku eest suhteliselt tänulik, juhib mõtted surmast mujale.

Ja kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi

Jah, vot selline msni nimi oli sul tükk aega, ma mäletan küll.

Hommikul silmi avades vasardas peas ainult üks mõte - Seedri juurde. Ja küll ma üritasin end veenda, et mul on tund ette valmistamata, juuksed pesemata, sealkäimine võtab hirmsa aja ja mul on kella 3ks vaja stuudios olla. Aga enestunne hakkas nii ahistama, kui mõtlesin, et ma ei lähe. ja nii otsustasingi paugupealt, et jumalast savi, lähen, ma pean minema, ei saa muudmoodi ja hüppasin öösärgist saabastesse. Tee peal helistasin Evelyle, et kas ta tahab tulla, ilma oma musita. Ja niimood me kõndisime siis seal pargis kahekeisi, käest kinni, taevas pilvine, õhk nii külm ja niiske, tuul undamas, ja puud nii karjuvkollased ja selline niiske maa ja kukkunud lehtede lõhn, ja mõtted ja uskumatus meiega. Ja mida edasi me läksime, seda raskemaks mu süda läks. Nii raske oli olla, et füüsiliselt oli hingata raske. Aga Ta oli meiega, Aleks oli meiega. Täiesti kindlalt, nii selgelt oli tunda ja need väiksed asjad, mis juhtusid, Iiris, need hoia meeles, siis tead alati, et Ta oli sinuga sel hetkel.
Seedri juurde jõudes istusin tüveauku. ja Evely teisele poole puud oksa peale. Ja siis ma rääkisin Temaga. Et ma ei ole pahane Ta peale, et nii läks, ja et Ta ei oleks kurb. Sest Ta on kurb, nii kurb ise, et Ta teistele nii palju valu põhjustab. Ütlesin talle, et Ta peab edasi minema, et Ta mingu rahus. Et südames elab Ta mul ikka edasi, oma õpetustes ja nõuannetes, mis minu elu mõjutanud on. Ma rääkisin Temaga pikalt, ja ma tean, et Ta kuulis. Mu südamest kadus äng, alles jäi ainult suur kurbus.
Ma ei ole täna peaaegu üldse nutnud, vaid klomp kurgus ringi käinud ja siinseal natuke pisardanud. Ma lihtsalt ei suuda nutta. Sest valu on nii suur ja nii teistsugune. Nii tajutav, et see nutmine ei aita mitte kõigevähematki.
Oh, Aleks. Ma tean,et see pidi nii minema, aga miks see pidi minema nii, et üksikema ainuke laps ära võetakse?

Ma kõnnin tänaval või vaatan bussis inimesi ja mõtlen, eriti just endast vanemaid piieldes - kui palju surma nemad oma elus näinud on?

Mu süda on nii kurb ja pisaraid ei ole ole.

Käisin just paar tundi tagasi stuudios Hen Party, ehk eestikeeli siis tüdrukute õhtu, piigadele tundi andmas. Seda sorti tüdrukute õhtu, mida peavad pruut ja tema sõbrannad enne pulma. Ja enne seda saatis juhataja mulle just meili, et tund peab olema FUN. Ja kuidas sa siis annad lõbusat tundi, kui sa ainukese asjana tahad ennast voodis kerasse tõmmata ja omaette olla? Terve tunni naeratasin meeleheitlikult. Kui sa hakkad abielluma, ei taha sa kuulda sellest, et keegi on kuskil ära surnud. Sa ei taha,et su õpetaja tuleb tundi mornina - sa maksad selle eest, et sul oleks lõbus! Sa võid seda mõni teine päev kuulda, et matus tuleb kinnise kirstuga, eks. Ja nii ma siis naeratasin ja olin nii lõbus nii lõbus. Ja viskasin nalja ja kiitsin tüdrukuid. Ja tunni lõppedes jalutasin mööda stuudio teisest saalist ja seal mängis mingi aeglane laul ja siis see kohutav välise ja sisemise tunde vastuolulisus lõi üle pea kokku ja oli tunne, et siiasamma vajun põrandale maha ja kuskile ei liigu enam. Ja jälle seesama - mitte siin, mitte praegu. Ja kui välimine sai sisemisega kokku, saabus ka rahulikum enesetunne. Nagu pidu katku ajal. Naeratamine leina ajal nõuab seitse korda rohkem energiat.
Ja normaalne ongi olla voodis omaette. Siis ei ole sellist hullu pingutust ja masendust. Sest väljas käies, viib iga asi mõtted surmale. Näed last ja mõtled, näed, Aleks ei saa kunagi isa olla, ehkki ta niiväga oleks selle ära teeninud. Kuuled mööduvast autost mussi ja mõtled, näed, Aleksile meeldis ka kõva muusika. Näed mingit paarikest ja mõtled, mismoodi Aleksi neiu ennast tunneb?
Saate aru?

Võibolla tundub see imelik, et nüüd korraga selline Aleks siin ja Aleks seal. Aga kui mitu korda olete teie mõelnud mõnest sõbrast peale pidu või kohvitamist lahkudes, et see on viimane kord, kui te teda näete? Mõned korrad ehk möödaminnes. Ja see tundub loomulik, et ta on sinu elu osa. Ja iga oma elu osa sa ei kirjelda iga päev, paraku ei h i n d a iga päev, sest see on sul olemas. Aga võibolla ka hindad, aga ei arvesta võimalusega, et seda ükspäev ei ole. Või samas... Ma ei muudaks mitte midagi. Järelikult ei ole midagi kahetseda. On ainult kurb olla. Ja ongi. Kurb. Nii otsatult kurb. Valus. Paha. Pisut ebaõiglane tunne on ka.
Jah, eks ta ole, isegi siis kui hindad midagi, on ju valus ja paha, kui ära võetakse.

Et siis sinna, teisele poole...

Tänane päev on möödunud kui pikk ja väsitav halb unenägu.

Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."


Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.

Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.

Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.

Mul olid väga ilusad hetked temaga.

Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.

Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.

Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.

Kassisilitamisest ja juuksehalast

Käisin just intekal seal varjupaigas. Üks väga veider koht ja intekas jättis kas sihukese imeliku mulje. Otsivad nad niiöelda kassisilitajat, mille vast mul pole üldse mitte midagi, aga intekas nägi välja selline, et üks mees ja üks naine istuvad laua taga ja räägivad mulle midagi ja siis korrutavad kogu aeg, et if your interview is successful jne. Ja minu käest küsisid nad mingi 2-3 küsimust, millest üks oli, kuidas minu nime hääldada ja teine, et kas see sobib mulle. Mille põhjal nemad siis otsustavad, et kas intervjuu oli edukas või mitte, kui nad minuga isegi ei rääkinud? Nagu imelik. Et ei jätnud sellist muljet, et neile tegelikult ka meeldiks, kui ma sinna tööle tuleks. Ja kui sul ei ole tunnet, et sa oled kuskil hinnatud ja teretulnud, siis ei taha sa ka eriti vaeva näha ja oma vaba aega ja pingutust kellelegi ära kinkida.

Kirjutaksin nüüd aga sellest, millega ma kõiki ümbritsevaid inimesi juba oma nädala jagu igal võimalikul juhul ahistanud olen. Nimelt on mul juukseprobleem. :D Mul oli plaan järgmisest suvest juuste värvimine ära lõpetada, nagu päriseks. Et värvin loomulikku värvi ja lasen siis välja kasvada. Nüüd on aga olukord selline, et juuksed ikka langevad hoolega välja ja ma mitte ei taha neid töödelda. Samas ma ei kujuta ennast üldse ette tumedamate juustega kui praegu. Ja ma ei mõtlekski tumedamate juuste peale, kui mul ei oleks juuste väljalangemise probleemi, eks. Ma olen rahul oma blondi juuksevärviga, mulle meeldib see. Ja mulle tundub natuke õudne nad tumedamaks värvida. Samas loomulikku juust ju tahaks... Aga mis siis, kui juuste välja langemine ikka ära ei lõpe? Ses suhtes,et enne seda, kui ma mingi 10 a tagasi, või isegi rohkem, juukseid värvima hakkasin , sain ma rõõmsalt kaks ilusat punupatsi teha. Nüüd on minu terve pea peale kokku tehtud pats õhem, kui tol ajal üks kahest patsist. Nii et keha räägib ilmselt üsna selget keelt, et ega ta midagi sellest värvimisest ei arva. Ja heledamaks värvimine on nagunii kahjulikum kui tumedaks, ehkki ma ei blondeeri. Siinkohal on mul küsimus - kas on keegi juustevärvimist mingil põhjusel ära lõpetanud? Ja millest siis tuge otsida, kui kardan juuksed loomulikku värvi värvida aga samas töödelda neid enam ka ei taha?

Hoi hoi

Uskumatu, aga tõsi. Ma sain mate testis parema tulemuse kui inglise keele testis. :D Ehkki mõlemas pooles oli üsna mitu ülesannet sellised, kus ma ei saanud aru, mida taheti... Ja siis paar tükki olid ikka sellised ka, kus ma vaatasin aknast välja, keerutasin hiirt vastuste kohal ja valisin suvalise, muig. Eks me siis näeme, kas kõigest sellest närveldamisest mingit kasu ka oli.
Huvitava tõigana märgiksin ära, et ma olin ainuke valge plika testi tegemas. Teine valge oli see, kes teste jagas... Sihuke tunne tekkis, nagu ma ei tohiks seal olla, irw. :D

Jätsin eelmistes sissekannetes mainimata, et eelmisel neljapäeval sain kokku ka veel Bellaga, käisime Sohos Freedomis kokteilitamas (mina jõin alkovaba marjakokteili, superhea), hüppasime korraks sisse ka Candy baari ja oligi kõik. Reedel viis juhataja kõik supervisorid välja pitsat sööma. Pitsa oli pagana hea, õhtu oli, noh, sedasorti õhtu, mille sa veedad inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole.

Neljapäeval on mul loomade varjupaigas intekas - ma ei tea, kuidas Eestis asi toimib, aga siin tuleb vabatahtlikuks saamiseks intervjuule minna. :D No vaatab, kas ma siis klassifitseerun nende kriteeriumite alla.

Ja nüüd ongi lebo. Peas ei vasarda mingeid murde ega protsente. Peale testi korjas Jamaika mind Edmonton Green Police Stationi eest peale, sõitsime Morrisoni süüa ostma, tegin siis hilise hommikusöögi ja peale veel mõningaid meeldivaid intsidente keerasime ära magama. Ja pärast, kui ta varvast lasi ,tegin mina omale Eesti stiilis õhtusöögi - keedukartulit ja lillkapsast ja rohkelt maitsestatud jahukastet. Oh, kuidas mulle meeldib süüa teha ja oh, kuidas ma tahaks, et siin oleks keegi, kes seda hindaks. :D Ei, kallikesed, Jamaika käib kõigest tundmatust kaarega mööda. Eesti mees on ikka kõige parem - sööb seda, mida antakse! :D

Kell on 2 hommikul. Viimased 4 tundi olen ma matemaatikat õppinud ja lõppeks vist isegi Jamaika hobuse kannatuse proovile pannud, irw. Viimased tund aega lihtsalt teisendasime ühte samu asju ja lihtsalt ei saa aru. Peale pikka päeva tööl hakata õhtul õppima midagi, millest sa essugi ei taipa, noh, jah... Paluks siiski pöialt hoida, Eesti aja järgi 12.30-14.30.
Selline eksamitunne on, muig, ga nii suurt närvi ei ole veel. Lihtsalt tean juba ette, et homme olen magamata ja pean ennast hästi esindama kõike seda mäletama, mis ma siin viimaste päevadega olen omale pähe ajanud... Decimal places ja fractions ja percentage...

Pühapäeviti ei saadeta isegi junkmaili...

Draama on selleks korraks jälle otsas, eile saabus abi nii Tikri, kui hiljem ka selle näol, kelle näol see algselt saabuma pidi.
Hetkel on jubeuni ja üldse ei taha mõelda, et teisipäeva hommikuks pean igasuguseid asju oskama....
Lugemiseni!

Ui bljaad

Enne, kui ma asjaga alustan, tahaksin ma ära mainida, kuidas ma vihkan seda, kui mulle hakatakse väga olulisel hetkel täiesti väljamõeldud põhjuse peale näkku panema.
Eks ma siis pean nüüd üritama omapead selle matemaatikamäsuga hakkama saama.
Mis see on ? See inimese usaldamine ja uskumine? Mugavus? Naiivsus? Või elu õppetund? Oh, miks on nii tihti nii, et tugi tõmmatakse su jalge alt siis, kui sul seda tõesti vaja on?
Istun siin oma Ben and Jerry's jäätisega ja hakkan siis pusima. Püsige lainel, ilmselt saab varsti voorimehe sõimu ja nutunaise hala lugeda.

Midagi meeldivat

Eile peale tööd ruttasin toidupoodi, koju ja seejärel Angelisse, et Evelyga sellesse samasse võrratusse Hispaania restosse minna. See on sealsamas meie Türgi pubi lähedal, aga me ikka otsustasime, et sealpakutavate põhiroogade maitseelamus jätab meid, kaugeid põhjamaalasi, kuidagi eriti külmaks (magustoidud on seal selle-eest jubehead) ning otsustasime seekord selle Hispaania pubi-resto-koha kasuks. Oh jumal, kui oivalisi toite on võimalik teha. Lihtne - punane paprika täidetud aedviljade ja sibulaga ning kaetud juustuga ja maitseelamus on super. Magustoiduks oli pisut kuivavõitu tiramisu, mis sellegipoolest hüva maitses ning chocolate ball, mis osutuks piimashokolaadiga kaetud shokolaadijäätisemunaks. Kõige selle ja veel kuuma kakao ja punase majaveini taustal sai ära räägitud seksist ja meestest ja naistest ja seedrist ja hobustest ja sõbrannadest ja meikapist ja peenardest ja kudumisest ja muust sellisest. Väga meeldiv õhtu oli.

Täna oli trenn, selle kursuse teine tund. Üllatuslikult olid kõik näod kohal, kes ka eelmine kord. Tavaliselt tulevad ja lähevad nii, kuidas jumal juhatab.

Ahjaa, esmaspäeva õhtul töölt väsinuna koju loivates jäi mulle maja ees peaaegu et vahele Jamaika, kes oli mulle tuppa just karbi ackee and saltfiish'i viinud ja kelle ideena oleks see pidanud mulle üllatuseks olema. Mulle oli hoopis paremaks üllatuseks see, et ma teda seal nägin, muahahaa. :)

Muidu on tänane vaba päev möödunud üsna väga kenaste, välja arvatud see koht, kus mul matemaatikast siiber sai ja ma kaustiku toa teise otsa lennutasin. Mille peale Jamaika irvitas, selle üles korjas ja uuesti seletama hakkas. Protsendiarvutamine ei tule üldse meelde, noh. Jah, ma tean, et see on lihtne, irw - kõik asjad on lihtsad, kui sa neid oskad. :D

Aga jah, kell saab kümme ja silmake hakkab aga looja minema...

Killuke pühapäevaõhtusest Londonist

Nii, eile vist murdus minu väljaskäimise needus. Needus nimelt seisnes selles, et iga kord, kui kellegagi kokku saada plaanisin, tuli midagi vahele või jäin haigeks vms. Väga kummaline. Aga eile õhtul peale tööd õnnestus mul saatuse kiuste Maidoga kokku saada. Kohtusime Victorias, kus mina kostitasin end McDonaldsiga ja tema paari sigaretiga, kui me väljas mingi pubi kõrval tuules seisime ja kostitatud saime. Ja võtsime siis ette tuuri Londoni kesklinna, nii umbes kella 7 ringis. Jalutasime ühte ja teist pidi mööda Shaftesbury avenüüd, Sohosse ja lõpuks võtsime rikša (!) Govent Gardeni ooperimaja ette (tegelikult taha, kui päris täpne olla). Igatahes selle rikšaga sõita on nii megatuus ja ägekas! Kes järgmisena tuleb, on sunnitud selle läbi elama. :D Ja kusjuures polnud kallis ka - kümnekas, mille me siis pooleks veel tegime. Nii et täiesti lubatav lõbusõit. :)
Ja siis jalusime veel niisama ringi, lõpetasime Trafalgaril, kus India pidustuste Diwali jälgi koristati (näiteks korjas kalamehekummikutes pipi kokku pabervesiroose, mille sees küünlad põlesid, ja mis seal purskkaevu peal hulpisid pimedas õhtus). =)

Üks klaveril külitamise lugu

Paraku ilma videota. Christina Aquilera 'Nasty Naughty Boy'

Hehh, näedsa

Liisu, Christina Aquilera ei raiskagi oma talenti, nagu me kunagi ammu muretsesime.
Päeva meeldiv üllatus on Aquilera 2006nda aasta album 'Back to the basics', kus valdav osa laule on stiilis seksikas naine viltuse juukselahu ja fikseeritud lainetega õlgadeni juustega külitamas klaveril, liibuv punane kleit seljas ja huuled nii punased nii punased ja laulab kähedal häälel siivsaid siivutuid laule. No ikka väga pro, ma ei oleks seda oodanud.

Hea küll, rõõmsamal toonil ka

Ehk siis, et ema käis Londonis. :)





Leidsime parlamendihoone tagant lehma.


Kuskil Tower Bridge ümbruses kolades


Jällegi sealsamas kolades


Ah, Hiinalinn... See praepart ei ole muideks üldse hea


Camdeni WC-d on ikka samad, mis enne - eelkõige loomingulisuse avaldamise koht ja alles seejärel põietühjendamispunker. WC-paberihoidja peal.


Camden ikka, värsket mahla £1 eest!


Kuluks vist ära küll, need kummikud


Valik on selline, et lõpuks lööd käega ja mõtled, et tegelikult ei ole mul midagi vaja :D

Nagu remondimees

Ehk miks mul oli eile äikseliselt halb tuju.

Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.

Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.

Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!

Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!

Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.

Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.

Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!

Järgmiseks paluksin ma labidat!


Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.

Oh kui ilus...

Jeehh

Tööl olla polnud üldse paha, oli suisa päris hea. Usutavasti viis see mu mõtteid oma hädaorust eemale ja noh, ausalt öeldes, on enesetunne ikka oluliselt parem ka. See pagana uriinilahjendaja on ikka mõjunud ja WC-sse on asja normaalse sagedusega. Päris korras ei ole, aga masendusseajavalt nigel ka enam mitte. Ehkki kui päris ära ei kao, siis kolmapäeval ja neljapäeval olen vaba ja saan vajadusel ka arsti juures ära käia - jutud liiguvad, et sümptomid pidavat enne ära kaduma, kui haigus ise... Nii et kontroll ei teeks paha.

Ja niiii ilgelt nummikas oli koju jõuda ja prügikotti köögis vahetada ja õue viia ning pappkaste taaskasutuskasti toppida ja siis keerab Jamaika oma sinise käulaga maja ette ja tuleb tuppa ja õpib ja jutustab minuga terve õhtu. Nii ammu pole nii olnud, niimoodi sedasi. Jutustamisel ja jutustamisel on vahe ju. Ja pealegi, oli päris huvitav juura kodutööd temaga teha. :D Ja oma uut salli kududa. Jah, kallid kaasmaalased, astusin sammukese tagasi normaalsuse poole - ei mingeid kilekotte, vaid tavaline lõng. :) Ja verivorstid on nüüd ka otsas. Ei, ma ei vaevunud neid Jamaikale isegi pakkuma, ta heitis kahtleva pilgu minu taldrikule ja siis keeras selle hästi kiiresti tagasi enda omale ja haukas siis veel käbedamini oma röstsaia praeviineri- ja munaga. :D

Aga jah, peaks siis ikke nagu tuduma minema...

T**a

Mul siiber joomisest ja pissimisest, ma enam ei jaksa. Mul on jätkuvalt sama sitt olla (ehkki enesetunde järgi on eilse õhtuga võrreldes palavikku vähem või ehk üldse mitte) ja peas hakkavad moodustama igasugused jubemõtted.
Tegelt tahtsin ma ära mainida loo iroonia, et neljapäeva hommikul käisin ma perearsti juures. Ja neljapäeva õhtul tekkisid sümptomid.
Mul on sitaauguni ja siiber ja üleüldse. Miks mul ei võiks vahelduseks rahu majas olla ja mitte midagi viga olla?
Ja homme pean tööle minema. Tore. Nad küsisid seda k i n d l a t sõna kell 2 päeval, eks, ja ma kahtlesin, kuid vastasin jah. Ja nüüd mõtlen küll, et parema meelega oleks kodus.

Haigeks olemine avaldab mulle definately halba mõju.

Vasta pükse, ilmselt

Hehh, kakerdasin just peatänavale apteeki ja postimajja ja toidupoodi. Jubepalav oli. Ja küsisin siis apteekrilt miskit põiepõletiku vasta - see on inglise keeles hoopis cystitis, mitte bladder infection, irw. Saatis mind kuskile reavahesse ja õiget pakki otsides näitas mulle õige suuna kätte üks tädike, kes ilmselt kuulis, mis ma onklilt küsisin. Rääkis puha, et vot see olevat kõige parem ja temal oli esimest korda põiepõletik viiekümne aastasena ja et ta teab täpselt, kuidas ma ennast tunnen ja et tema tütar ikka ütles talle, et ei ole normaalne kogu aeg pissile tahta ja et peaks ikke tohtri manu minema. :D Ostsin siis ära - ainult ühte sorti oligi. Kodus loen - ravimi funktsioon on selles, et muudab uriini vähem happeliseks, et haiget ei teeks. Nagu ma aru saan, ei peaks siis häda tehes valus olema, eks. Aga mingit otsest raviomadust siis ei olegi või? Või kui uriin on vähem happeline, siis põletik kaob ära või?

Haa, aga võtsin sügavkõlmast Rakvere verivorstid välja, tundub, et õhtupoole tuleb pidu. :D

PS: Näete, kui ebasobival hetkel Tikker ära kolis - tema oleks kohe teadnud, mida põiepõletikuga teha. :P