Üks hästi armas 88 aastane vanaproua, kes on hooldekodus Alzheimeri tõve tõttu, tuli lagedale järgmise vestlusega.
Mina ja üks teine hooldaja rääkisime koridoris juttu ja vanaproua tuli meie juurde.
Proua: Vabandust! Aa, ei, ma otsin seda teist pikka neiut.
Mina: Gabrielat?
Proua: Jah
Mina: Miks? Äkki saame meie kuidagi aidata?
Proua: Eiei, ma pean talt midagi küsima. Ta käis kunagi mu pojaga paar korda kohtamas, enam nad ei käi, aga mu poeg tuleb võibolla homme mind vaatama ja ma ei mäleta ta nime. Ma vaatasin kõik jõulukaardid läbi, et äkki ta on mõne kaardi saatnud, aga ei ole. Et ma tahan Gabriela käest küsida.
Kummaline, eks, mäletab seda, et üks hooldajatest käis tema pojaga ammuilma mõned korrad deidil, aga poja nime ei mäleta.
1 kommentaar:
Mul on Su hooldekodu-jutte nii põnev lugeda! Tuletavad mulle meelde mu enda vanadekodupraktikat... Palju jõudu Sulle ja rõõmsat meelt!
Postita kommentaar