Seiklusjutud - päev kaks

Nii-nii, teine päev on möödas ja ma olen veel elus! Rõhk on sõnal 'veel' :D
Nimelt on mu shoki saanud immuunsysteem siruli maas ning on lasknud meeletul nohul ja pisukesel kurguvalul maad võtta. Noh, nohu korjasin ma üles ilmselt sellelt Aafrika vanamehelt, keda ma kõik söögikorrad toitnud olen. Või on lihtsalt see batsillide hulk nii suur, et keha ei oska reageerida. Ei teagi.
Ja siis sai minust eile sisseõnnistatud hooldaja. Nimelt tuli meil seesama eelmise sissekande staarinna dushi alla viia. No kahepeale vägistasime ta ikka sinna ratastooli ja siis dushi alla. Saate aru, inimene on mähkmega, mis on ääreni kõhulahtisust täis ja samal ajal röögib, et tema on puhas ja tema ei haise halvasti jne. Igatahes ühel hooletul hetkel teda voodisse tagasi tõstes lõi ta mulle küüned käsivarde ja kratsis mõnuga. Kui hurmav- minu esimesed lahinguarmid... Dushi all käimine väsitas ta aga mõnusalt ära ja kuni õhtuni oli vaiki. Siis hakkas aga huilgamine jälle peale. Läksin teda korra vaatama. Nigu ma ukseavasse ilmun, jääb ta vait.
-Mis viga on?
- Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei saa magada!
- Tahad äkki telekat vaadata?
- Oi ei, ainult seda mitte.
- Miks mitte?
- (tigedalt) Sest ma EI TAHA! Ja praegu ei ole telekavaatamise aeg!

Ta ei vaata kunagi telekat.

Naljakas oli ka see, et ühe teise imetillukese voodihaige vanamuti dushitamiseks läks tarvis neli hooldajat, sest too on veel sõgedam kui meie Kraabits.

Kui aus olla, siis on iga suhtluskord patsientidega nii sürr, et tervet pàeva ma siia kirja panna ei jõua. Üldises plaanis tundsin end natukene kodusemalt, aga mind halvab mõte, et reedel pean ma täisliikme eest tööl olema.