Tujukas sügis

Sügis on siin. Ma ei tea, kuidas Eestiga lood on, aga Londonis on sügis käes. Võibolla mõni vaidleb, no vaidle aga. Hommikuti tööle minnes ja õhtuti koju tulles on õhus sügise lõhn. Vihmasajud, mida ma lahtise akna all istudes igal aastaajal kuulanud olen, on muutunud tujukaks - loopivaks, keerutavaks, külmaks. Suvevihm on sõbralik ja otsene, sügisvihm on salakaval.

Müristab, muideks.

Järjekordselt istun siin, aken on lahti, raamat ja läpakas vaheldumisi süles. Väsimus on. Sügise lähenedes nihkub lähemale ka kooli algus, 17-18 tunnised päevad, pinge, järjekordne eneseületamine, ehk ka mõni meeldiv üllatus. Sünnipäev läheneb. Ema tuleb külla. Jamaika sünnipäev. Evely kihluse tähistamine. Mõningaid asju ju nagu on.

Ma arvan, et vahetevahel me ei tea, kui võimas on meie sees peidus olev jõud, kui me soovime luua. Nii palju kordi olen istunud köögirepil ja vahtinud seda võssakasvanud hooldamata aeda ja unistanud. Unistanud sellest, et kui see oleks minu oma, siis ma teeks nii ja naa ja nii. Ja aial oli mulle omasugune vastus. Üks minu fantaasialendudest oli see, et ühte äärde istutaks terve aia ulatuses vaarikaid. Umbes nädalake ja mõned päevad tagasi avastasin ma täiesti juhuslikult (jälle), et sealsamas aia ääres kasvavad vaarikad. Ja kannavad marju. Mitte palju, mõned oksad, aga uued kasvavad, veel ilma marjadeta. Kust see tuli? Mina ei ole seemneid loopinud, eelmisel aastal ei olnud seal midagi. Ja iga päev paar kuni pool peotäit värskeid koduaia vaarikaid... Ma vist ei pea üritama seda sõnadesse panna. :P Siin, Londonis.
Ja see kollane roos, mis ühes kirsipuuga maha tõmmati, ajas ennast püsti, ja kuigi on lühem kui eelmisel suvel, õitseb täies ilus vaarikate ja ronirooside vahel.
Tilliga on kehvemad lood, ehk on ilmad liiga külmad... Külvasin peale laulupidu umbes 20-30cm rea, ÜKS taim tuli üles. :P Kunagi ammu külvatud progandid, noh neist on vist neli tükki oma pealsed siis nüüd peale 3-4 kuud mingi 15 cm kõrguseks ajanud. :P Ma ei kujuta ette, kas neil porgand reaalselt maapõues peidus ka on või lehvitavad oma hapraid pealseid niisama.

Varsti saab magama minna.

Enda leidmisest

Mõned asjad on muutunud ja mõned asjad ei ole. Kõik muutub ja samas jääb samaks. Teate seda tunnet?
Ma mäletan, et peale Londonisse kolimist hakkasin ma kuulma komplimente. Eestlastelt siis. Et ma olen nii ilusaks läinud. Et ma olen kaalus alla võtnud (ei ole kusjuures, kaal on aastaid sama) ja noh, et kena ja vormis siis taheti sellega öelda. Jah, Aleks, kes nüid teisi galaktikaid väisab, ütles mulle, et ma olen nii ilusaks läinud, et ma olen särama hakanud.
Ja ma olen palju selle peale mõelnud. Et ju see peab siis õige koht olema. Praegusel ajahetkel. Kõikide nende ajutiste inimeste keskel oled ju kogu aeg endaga. Ajutiste selles suhtes, et 95% sisserändajatest on tulnud siia raha tegema = siin ajutiselt. Sõpru ei leia. Alles ma elasin Rochelle'iga kõrvuti ja me hängisime pea iga päev ninapidi koos. Põhja kolimisega on meie suhtlus täielikult katkenud, enda õigustuseks võin öelda, et tema on olnud see, kes kohtumised ära ütleb.
Ma ei otsigi enam. Ma olen rahul omaenda seltskonnaga. Mulle meeldib endaga olla. Mina olen lahe. Ma olen endaga rahul. Ma õpin enda kohta uusi asju. Vahel need meeldivad mulle, vahel on neil kaks külge, vahel tahaks iseennast kukele saata. Ma olen saanud endaks. Ma olen leidnud, vähemalt mõnes mõttes, mis ma otsinud olen. Olen leidnud suuna. Elu jaoks paraku reisibüroo pakette ei pakuta, nii et ise tuleb leida tee sinna, kuhu jõuda tahad. Aga enne ei olnud suunda. Enne olin noorem ja rohkem segaduses. Ja hing mässas. Ühiskonna vastu ja kõige halva ja haige vastu. Mul ei olnud aega Ise olla. Evely näiteks ütleb, et mingist ajast alates (minu arvutuste kohaselt peale Jamaikaga kohtumist) olen ma nii rahulikuks muutunud. Et enne oli mul hästi närviline olek ja selline ... närviline aura või nii. Ja ma tunnen ennast rahulikuna. Ei-ei, muidugi ma ärritun ja eriti tööl olles, eks, aga nagu olemus on mingi tasakaalu leidnud. Ma ise tunnen, et ma vingun vähem näiteks.

Tegelikult hakkasin ma seda sissekannet kirjutama sellepärast, et ma olen täna terve õhtu jälle maalinud. Mulle keska ajal oli kunst hirmus hingelähedane, aga ma ei osanud leida õiget väljendusviisi ja ehk ei olnud aegki küps. Ma mäletan, et oma fotode kohta kuulsin pidevalt küsimust - mis lugu su pilt räägib? Ja ma ei saanud sellest üldse aru. Minu jaoks oli lihtsalt ilus ja/või huvitav figuur. Mulle meeldisid inimesed. Aga ma ei osanud ennast väljendada nii, et keegi 'otsustaja' selles mõtet näeks. Praegu, maalides, heelgeldades, kududes ma tunnen, et mul on 'lugu'. Ma arvan, et Eesti 'otsustajatele' ei oleks ma ikkagi piisavalt hea. Ja ma arvangi, et siin elades-olles on ära kadunud see hirm kellegi teise otsuse ees, kellegi teise hukkamõistu ees. Mul on Jamaika, kelle arvates ma olen geenius :D, ja selline toetus on vabastav. Hirmust vabastav. Ja see on hea. See on väga hea. Mul on inspiratsiooni palju rohkem.


Jumal ise teab, et mul on olnud raske nädal ja nädalavahetus. Keegi meist ei ole täiuslik. Aga iga asi juhtub põhjusega. Ju siis millekski on ka seda kogemust vaja. Ja see aitab jälle ennast leida ja ennast tundma õppida. Mõtled küll, et oled ju terve elu endaga elanud, et tead küll, mis teed, aga ei ole nii, ikka õpid ja üllatud. Mina ei ole otsustaja ega hukkamõistja. Ma elan oma elu nii, nagu oskan. Olen ammu loobunud teisi hukkamõistmast. Või siis teiste otsuseid. Kõhutunnet ja südant tuleb järgida. Siis oled hiljem rahul, siis ei kahetse.

Sa ei olegi eriline. Sa oled täiesti tavaline. Nagu teised.

Mul on halb. Nii halb, et jooksin mööda tänavaid. Nii halb, et oksendasin. Nii halb, et üleeile õhtust saati olen söönud väikse kausi friikaid, peotäie värsket kurki ja röstsaia öösel. Ja tänase pärastlõunase röstsaia oksendasin just välja.

Nii halb, et kuulan Linkin Parki, mida ma ei ole teinud aastaid ja aastaid. Täiesti enesetunde kohane.

Kõhutants - seksi kolmas nõbu

Ehk kuidas ma üritasin Jamaikale selgeks teha, et kõhutantsul pole seksiga midagi tegemist. Või noh, teatud stiilidel ehk (Türgi põrandal väänlemine jne), aga et kõhutants on ikkagi s ü n n i s, missest, et poolpaljas. Ma ei veennud teda.

Ja praegu netis surfates leidsin midagi, mis kummalisel kombel haiget teeb. Niimoodi õigepisut torkab. Nimelt minu esimese kõhutantsuõpetaja (jah, sellest on nüüd siis juba 5 aastat septembris, kui mina sellega alustasin) 'uued' reklaaminipid. Jah, ma olin ennegi sarnaseid pilte näinud, kus tantsuoskuse asemel müüakse kehavõlusid, aga ma jätsin need kuidagi kahe silma vahele, et noh, mööduv faas või nii. Aga kui juba paar aastat sinna alla kirjutada saab, siis ei ole ju mööduv faas...?
Noh, reklaamivideo algab piltidega, mis räägivad kõik ühte keelt: uuuh, aaah, mul on jubekenad üle kopsiku pungitavad rinnad (noh, on ka), ma oskan jubehästi põrandal väänelda, mul on kena kints ja vajadusel olen ka jalgu hargitav-peput upitav Bondipiiga. Ahjaa, muuseas oskan tantsida ka.

Saate aru - keegi on teie silmis olnud eeskuju. Ja siis see eeskuju kukub kolinal sinna pange, kuhu kukuvad kõik .... Ah teate, praegu tuli aint roppusi suust välja.

Ühesõnaga. Kõhutants ei ole enam tantsuoskus, vaid puhtalt naisekeha odav müümine.

Ja mul on halb. Sest m i n u jaoks on tantsul mingi muu tähendus. Aa, et maailm on selline, et nõuab enda odavana müümist? Et sa siis ütled, et sa oled see idikas, kes oma peaga mõelda ei suuda ja teeb kõike seda, mida kuskil mujal ette näidatakse?! Või et nii on lihtsam?
Jah, elufilosoofia küsimus, kuidas ma tahan, et inimesed mind näevad.

Kostüümid, mille lõhikud on puusakontideni. Hea küll, kui ma jätan kõrvale isiklikud seelikueelistused, siis minu arvates ei ole eriti ilus vaadata, mida su jalad teevad - tehnika suhtes. Pikk lai seelik varjab ära jalgadega tehtava tehnilise töö - saate aru - müstiline. Kõik ei ole lahti lõigatud, ära näritud, kurgust alla topitud. Kõhutantsu võlu on see, et see on müstiline - et sa ei tea täpselt, mis toimub.
Igast über-liibukad kostüümid on muidugi ka, mis minu meelest läheb enamvähem samasse patta, umbes et vahid põlvekonte läbi kanga...

Ühesõnaga. Ma pean oma sõnu sööma ja vastumeelsusega tõdema, et jah, kõhutants ON seksi kolmas nõbu ja on vähe tantsijaid, keda see üldse huvitab.

Tõe huvides olgu ära mainitud, et kuigi kostüümijutt käib kohati ka ülalmainitud isiku kohta, siis sissekande viimane osa on pigem üldine. Tema lihtsalt vallandas selle emotsiooni. Tema, kes ma arvasin, et on TANTSUesindaja, mitte kehamüüja.
Muidugi lavaline liikumine oli tal päris tore. Tehniliselt ebahuvitavam, aga särtsu rohkem.

Minu Jamaika

Aegajalt üllatav - näiteks peale tööd koju tulles ootas mind kapi ääre peal karpi pakitud noormehe enda tehtud rice and peas (ehk siis tegelikult küll rohkem rice and kidney beans) kanalihaga.



Enamuse ajast inspireeriv - tellimustöö Jamaikale endale.



Ja alati meeltlahutav :D Katsu sa tõsiseks jääda, kui sihukese sonksiga uksest sisse sajab. :P

!

No kus kurat on su poolakast naaber, kui sa tahad ennast parajalt napsiseks juua?!

Poolakast naaber läheb just siis oma kutiga linna peale töllama, kuigi ta muidu päevade kaupa kodus toas istub.

Grrr!

Bronto!

Ja kui siis jõudis kätte laupäeva õhtu, võtsin mina üle hulga aja välja kosmeetikakoti, maalisin omale näo, kohendasin sonksi, tõmbasin kenad ürbid üll ning astusin kangekaelsele vihmale vaatamata sihtpunkti poole teele. Sihtpunkt oli Shepherds Bush'is asuv Itaalia resto, kaaslasteks-kutsujateks kohalik Liina ja teda väisavad esivanemad. Pluss üks sõbranje veel.
Õhtusöök võis alata! Muidugi peale seda, kui me olime läbi jätkuva vihma lompe vältides restorani jõudnud. Toit oli hea, peaaegu nii hea, et ei pannudki pahaks, et toitu niiiii kaua ootama pidi. Väikesed isetäituvad veiniklaasid olid muidugi parajad abimehed. Meie teenindajateks olid kaks naisterahvast - üks noor blond inglise keelt mittekõnelev neiu, kes naeratamist surmapatuks pidas ja keskealine mustade juuste lehvides ringi tuhisev keskealine itaallanna(omaniku naine), kes muudkui bronto ja finito kogu aeg ütles.
Kui aeg sai otsa ja iga roju oma koju koperdama hakkas, oli vihm järele jäänud ja kergelt sumiseva peaga metroos koju loksuda oli päris tore.

Pühapäev tõi endaga kaasa talunike turu, Evely oma musiga ja rohkem kui küllaga eriti meeldivat toidukraami. Ilus ilm oli ka kusjuures.

Esmaspäev ehk täna ei ole midagi eriti kaasa toonud, kaesin veidi kodutöid, käisin poes ja postkontoris ja sõin just naabrinnast poolatari tehtud spagette tomatimöksiga.
Juhhei!

Teadaanne

Hiinlased läksid minema, šallalalaaa-šalllalalaaa! Olen juba 2 päeva vaikust nautinud... :P

Üleskutse mesinikele!

Haa. Lugu on nimelt selline, et kui sa ükskord neid looduslikke asju torkima hakkad, ega siis enam rahulikult olla ei saa. Selle konkreetse sissekande ajendiks on minu Pärnu Hansapäevadelt soetatud toode 'Vahar'. 100% looduslik ja jubeöko. Koosneb mesilasvahast, õietolmust, taruvaigust ja toiduõlist. Nagu kollane mee järele lõhnav kreem põhimõtteliselt, ainult et parem kui kreem, sobib igast jamade ravimiseks. Aitab kiiresti ja ikkagi looduslik. :) Olgu, nii palju ütlen, et üleminek tavakreemilt sellele (ja nagu i g a asja puhul tavaliselt ökole üleminek) võttis veidi aega, mitte ainult selles suhtes, kuidas see nahal tundus, vaid ka ses suhtes, kuidas nahk reageeris. Alguses ei arvanud ta sest midagi ja jättis käed rasvaseks. Ja nüüd imendub kohe ja teeb imepehmeks.

Igatahes. Kogu järgnev jutt on kirjutatud eeldusel, et seda ei ole veel olemas, sest mina ei ole sellest midagi kuulnud.

Kallid mesinikud!

Kas te oleksite palun nii lahked ja hakkaksite tootma meebaasil olevaid imemistablette külmetushaiguste vastu? Ses kui kontoris töötades võid veel meepurki arvuti kõrval või sahtlis hoida, siis igasuguste muude tööde puhul langeb see võimalus ära. Näiteks eile unistasin ma päev otsa sellistest meekommidest, sest kurguvalu ja köhaga ei ole eriti meeldiv klientidega suhelda. Ja milleks tarbida mõttetut keemiat, kui saaks palju paremini? Vahar on minu meelest imehea näide. See oleks teile endale ka kasulik. :D
Aitäh!

Kui nüüd muidugi keegi on midagi säärasest 'tootest' kuulnud, siis jumala eest, palun olge nii kenad ja jagage oma teadmisi!

Täna on üks selline päev...

.. kus ma helistasin tööle ja ütlesin, et ma ei tule. Üsna mitmel põhjusel. Mul oli neli hilist vahetust järjest, mis tähendab seda, et ilge väsimus pluss veel see, et eile ei läinud ma tööle mitte kella 12.30ks, vaid pidin meie hotelliketi teise hotelli kell 8 hommikul Green Team koosolekule minema. Ehk siis et tund aega absoluutselt mõttetut möla, mis süvendas veelgi minu arvamust, et see 'roheline', mida nad 'ajavad', on firma tegemiste nimekirjas sellepärast, et see on popp ja aktuaalne ja imagole soodne, mitte sellepärast, et see kedagi tegelikult huvitaks või et keegi midagi teha tahaks. See selleks, minult röövis see hommikuse unevõimaluse, mis tähendas minus veelgi suurema väsimuse teket. Jah, meil on täna raske päev tööl, sest oma töötajaid pole pea üldse ja kõik on ajutised agentuurist (ja te kõik teate, mis tunne on, kui sul on vaja teha ära suur hulk tööd hästi kiiresti ja sul on selleks 3 inimest, kellest kahel pole õrna aimugi, mis nad tegema peavad). Aga väsimus ja ettevalmistamata tantsutund mõjutasid mind omasoodu. Sedasorti päeva ma väsinuna üle elada ei jaksa, pealegi on mul kurk valus.
Ja hetkel olen ma rõõmus oma otsuse üle, sest olen voodis teki all, valutan kõhtu (ema tsiteerides 'heiskasin lipud'), joon teed ja söön Lembe tehtud leiba, loen raamatut inglise-iiri ravitsejast ja lihtsalt niisama olen. Voodis. Hea. Väljas sajab hommikust saati.

Igatahes. Vahepeal maalisin Jamaikale ühe pildi, sest ta tahtis. Ja kui valmis sai, meeldis talle hirmsamat moodi. :) Nii tore, kui keegi hindab seda, mida ta ise ei oska. Liisule on ka alati meeldinud. :)

Ja nii mu päevad mööduvad hetkel. Kodus hiinlaste kisa kuulates (ehkki ma olen endale selgeks teinud, et kui nad ikka liiga palju lärmava hakkavad, siis lähen ütlema. Siiani on nad osanud viimasel hetkel vait jääda) ja tööl käies.

Hüpohondrikust ja pahurast prantsuse kokast

Nii, see alatu postitus on mu sõrmeotstes juba pikemat aega sügelenud ja alatu on see nimelt sellepärast, et see on oma kolleegidest nende seljataga kirjutamine. Keegi aru ei saa ja mina öelda ka ei kavatse. :P

Nimelt on mulle selle sõna äraõppimisest saati olnud selle tähendus teoreetiline ja naljakas. Kuniks hetkeni, mil ma peale poolteist aastat tema kohta lõpuks sõna leidsin. Tegu on päris pesuehtsa hüpohondrikuga. Hommik algab näiteks nii, et dramaatiliselt kontorisse sisse tuhisedes ja sureva luige kombel lauale toetades teatab ta, et temal tuleb s e a l t verd, noh, vetsus number kahte tehes. Ja et temal on hullumeelne kõhukinnisus. Ja et mis mõttes soovitas arst tal kolm liitrit vett päevas juua - ei mingeid uuringuid, ei mingeid tablette! Lõunapausi ajal sööb olenevalt perioodist paar kuni peotäis tabletti, igaks juhuks igast hädade vastu. Siis tal käib pea ringi. Siis tal on meeleoluhäired. Siis on silmad valusad ja kuivad. Siis on kõht punnis. Siis on migreen. Siis langevad juuksed välja. Siis on naisteasjad korrast ära. Ühesõnaga, a l a t i on midagi korrast ära, mitte kunagi ühedki tabletid ei aita, mitte ühtegi soovitust ei kuula ja kui kuulab, siis on ikkagi kõik valesti ja veel hullem. Kusjuures kogu selle värgi juures on ta täitsa tore keskealine naisterahvas. :D

Aga kuuldused ja alati igast raamatutest läbi käivad pahurad prantsuse kokad ei olegi linnalegend ja teose vürtsitamise vahend. Nimelt on meil tööl prantslasest pagar ja see mees on maailma kõige ebaviisakam ja torisevam ja sõimavam ja kohutavam inimene üldse. Ta läheb täiesti arust ära, kui sa küsid ta käest midagi (a la, kas mu küpsised on valmis). Ta on hotellidirektoril terve saalitäie inimeste ees näo täis sõimanud. Ta karjub pidevalt ettekandjate peale, kui need midagi küsida täivad, ja ühel korral olen ma näinud teda nii ennast unustavalt ühe noormehega riidlemas, et unustas noa käest panna (noh, lootkem vähemalt, et unustas) ja läks tüübi nina all noaga vehklema. Sellepärast, et tüüp tahtis teada, et miks on magustoidus kaks kaussi, kui tavaliselt on kolm ja pagari vastus oli, et sellepärast tema ütleb nii. Ja tüüp ei jäänud rahule ja nii see läks. Aga küpsetised on maitsvad ja midagi peab tas ju olema, kui ta ka peale direktori peale karjumist meil veel edasi töötab...

Ja siis on meil veel vana jamaikalasest töömees, kes on mind teiste kuuldes litsiks hüüdnud, aga õnneks/kahjuks ei saanud teised patwa'st (jamaika keel) aru ja ma kahtlustan, et ta arvas, et mina ka ei saa. Ja pole mina ainuke ega esimene...

Sihukesed tüübid siis töötavad meil.

Reede - supipäev

Hehehee, tegin täna suppi! Üle hiiglama pika aja ja oi kui hea! Kohe naljakas, kuivõrd teise tunde tekitab isetehtud toit versus valmistoit, mida ma nädala alguses teatud olude sunnil tavalisest rohkem tarbisin. Keerad kausi suppi keresse ja tunned, kuidas tuju läheb heaks. :) Ohohoo-jajahh.

Teatud olud nädala alguses olid Liisu-Lembe. Pühapäeva õhtul sisse sadanud preilnad kostitasid mind isetehtud leiva ja maasikamoosiga, mina kostitasin neid vastu peatänava kebabiga. Siis oligi juba öö ja esmaspäeva toidusaaga jätkus Leicester Square'i Burger King'is. Ohk.
Ja teisipäeval sain mina Harry Potter käest käsivarrele sinika, Liisu sai midagi muud ja Lembe oli puhta ilma. Nimelt oli üks ehmukoht - no TÄIESTI etteaimatav ja ikkagi ehmatasin ma nii, et surusin küüned käsivarde. Söögi poolest möödus teisipäev suurepäraselt - Lembe valmistas itaaliapärast pastarooga, mille mina omale kavalalt kõrva taha kirjutasin, et seda ise järele teha.
Ja kolmapäev oli siis päev, mil mu tööorjus üheks hetkeks katkestati ning mil sai niisama sai jalutatud ja osteldud ja kohvikus tunde mööda saadetud. Ja mis põhiline - neljapäeval, kui tshikid kodumaile naasesid ja sellele eelnevalt mulle töö juurde võtmed ära tõid, ootas mind koju jõudes meeldiv üllatus. Nimelt väljas nööri peal kuivanud töösärgid olid kõik tuppa toodud, ära triigitud (!) ja riidepuude peale riputatud. Tuba oli ka ära koristatud. Esmaklassilised külalised!

No mõned inimesed lihtsalt ON kummalised

Tiraad Naabertoa Hiinlaste teemal jätkub. Nimelt on mul selline püsiv hämming nende ... ee... valgusharjumuste üle. Vaadake, tüüpilistes inglise majades, vähemasti vanades, on ukse kohal mitte sein kuni laeni, vaid klaasaken, mis võimaldab helidel ja valgusel rõõmsalt ühele ja teisele poole lekkida. Ja nii ongi, et päevad otsa on naabertoas kardinad ees, sest valgus on sinine ja ma olen ometigi oma ihusilmaga näinud, et seal toas on sinised kardinad. Ja öö otsa põleb tuli, laelamp, ja samas kostavad norsked...
Ja needsamad on naabertoa hiinlased on "#)¤/&@&*@*¤#"!", sest kes muu teeks süüa ja siis jätaks peekonikarbi pliidi ja kapi vahele põrandale vedelema ja mune praadides munakoored prügikasti ümber...? Ainuke põhjus, miks ma moka maas hoian, on see, et pühapäeval saabuvad minu tagasihoidlikku paleesse Liisu ja Lembe, kellega me ilmselt nüüd juba päris süüdimatult kräutame, sest igahommikune hiina keeles karjuv laps koridoris on mu teistega arvestamise nääret sügavasti kahjustanud.

Rõõmsamal toonil jätkates käis teisiba õhtul külas Kasia, poolatar töö juurest. Sain järjekordselt oma maitsvaid täidetud paprikaid valmistada, jõime veini ja vanatallinnat ning täitsa mõnus oli.

Ja siis täna olid minu kohmakad sõrmed eriti usinad ja sulatasid meie sügavkülma üles, mis oli nii jääd täis, et sahtlitesse ei mahtunud üle kolme ühiku midagi panema ja noh, olgem ausad, mis seal nii väga vahet oligi, palju sahtlisse mahub, kui külmik on nii jääs, et sahtlid ei käi lahti? Hullult mässasin mitu tundi, sest jää ei sula ju, kui sahtlit välja võtta ei saa. Lõppeks oli teine tühi nagu uus ja sahtlid kah kõik pooltühjad. Mis võis tegelikult ka sellest tuleneda, et ma viskasin üsna palju asju minema...

Nojah, igatahes, soetasin endale veekannu täna, noh selle, mis vett filtreerib. Jaa, nii peenike preili olengi. Praegu küll vee maitse erinevusest aru ei saa.

Siirdun tagasi oma juustukoogi ja järjekordse lasteraamatu - Tigers Egg - juurde.

Musttuhat pilti XXV laulupeo rongkäigust

Ja-jah, ma sattusin hoogu blogipidamisega. :D Aga ei ole hullu, homsest tagasi tööle, siis jälle vaikus majas. ;) Igatahes olin me veendunud, et peale laulupidu kubisevad kõikide blogid piltidest, aga siiani ei ole nagu midagi märganud (samas pole otsinud ka, minu tuttavate blogides ei ole), nii et võin oma jäädvustusi avalikustada küll. :)

Eesti Rahva Riide Ilu, indeed... :) ;)

Käisin kodus

Mul on nüüd kaks kodu. Käisin kodus Eestis ja jõudsin tagasi koju Londonisse. Aga täna poodi minnes tundsin, kui õnnelik ja rikas ma olen... Tegelikult hakkasin ma sellele juba eile mõtlema, et kui rikas ma olen ses suhtes, et mul on täiesti teisest maailmast Jamaika. Kui palju see minu silmi avab ja kui palju uusi võimalusi tänu sellele mu teele tuleb. Jah, muidugi on kultuurilised erinevused rasked, eriti kui nendega on vaja suhtetasandil tegeleda, aga see on vaeva väärt. Ja poodi minnes tekkis kodune tunne, kõndides oma tänaval, vaadates tuttavaid aiakaunistusi ja madratsit keset teed (tüüpiline Londoni vaatepilt, suur praht jäetakse kuskile keset tänavat, et linnavalitsus selle siis tasuta ära koristaks), nähes moslemipiigasid mustades ürpides või siis hoopis kaasaegsemas pükstes-kleidis-erksavärvilistes peasallides ja kingades, rammusaid neegrimammisid oma tagumikke hööritamas, nooremaid oma hullude soengutega, tsurkasid lihapoe ees jutlemas, indialannasid oma saridega, vanu ja noori, igast rassist, igat värvi-karva-kuju, valides hoolikalt samme, et peatänaval vedelevasse prahimassi ei astuks, jalutades toidupoes riiulite vahel, millel on lademetes nänni, millest sa midagi ei tea, ostes oma idusid ja kirsstomateid, seistes kassas ja makstes ja kuuldes nii paljusid erinevaid keeli ning aktsente ja... üleüldse.

Ja samas oli nii hea käia mööda kodutänavat Pärnus, ja käia mööda Tallinna vanalinna.

Ja lähme Pärnu jõe peale paadiga sõitma

Selle aasta esimene ujumine oli jões. Kõik järgmised korrad ujusin/ujusime meres

Ja Türisalu pangale viidi mind ka seekord

Otsi pildilt meie piknikukaaslane üles!

Ja minu 'väike' sõber

Kuldne Trio jäises Vääna-Jõesuu rannas
Laulupeotule jõudmine Tallinna Admiraliteedi basseini
Popp Pärnu rahvamuusika-ansambel Tõmba-Jüri Raekoja platsis

Paluks pöörata tähelepanu jaurami subfuuferile

Ja kui Tõmba-Jüri laulis, tantsisid nende rahvatantsijad eriti hoogsalt :) Sedakorda küll Pärnus

Mõnda asja õpid hindama tõesti siis, kui see käeulatuses ei ole. Olen täiesti vaimustuses rahvariietest, eestipärastest suveniiridest ja rahvamuusikast. :)