Täna on üks selline päev...

.. kus ma helistasin tööle ja ütlesin, et ma ei tule. Üsna mitmel põhjusel. Mul oli neli hilist vahetust järjest, mis tähendab seda, et ilge väsimus pluss veel see, et eile ei läinud ma tööle mitte kella 12.30ks, vaid pidin meie hotelliketi teise hotelli kell 8 hommikul Green Team koosolekule minema. Ehk siis et tund aega absoluutselt mõttetut möla, mis süvendas veelgi minu arvamust, et see 'roheline', mida nad 'ajavad', on firma tegemiste nimekirjas sellepärast, et see on popp ja aktuaalne ja imagole soodne, mitte sellepärast, et see kedagi tegelikult huvitaks või et keegi midagi teha tahaks. See selleks, minult röövis see hommikuse unevõimaluse, mis tähendas minus veelgi suurema väsimuse teket. Jah, meil on täna raske päev tööl, sest oma töötajaid pole pea üldse ja kõik on ajutised agentuurist (ja te kõik teate, mis tunne on, kui sul on vaja teha ära suur hulk tööd hästi kiiresti ja sul on selleks 3 inimest, kellest kahel pole õrna aimugi, mis nad tegema peavad). Aga väsimus ja ettevalmistamata tantsutund mõjutasid mind omasoodu. Sedasorti päeva ma väsinuna üle elada ei jaksa, pealegi on mul kurk valus.
Ja hetkel olen ma rõõmus oma otsuse üle, sest olen voodis teki all, valutan kõhtu (ema tsiteerides 'heiskasin lipud'), joon teed ja söön Lembe tehtud leiba, loen raamatut inglise-iiri ravitsejast ja lihtsalt niisama olen. Voodis. Hea. Väljas sajab hommikust saati.

Igatahes. Vahepeal maalisin Jamaikale ühe pildi, sest ta tahtis. Ja kui valmis sai, meeldis talle hirmsamat moodi. :) Nii tore, kui keegi hindab seda, mida ta ise ei oska. Liisule on ka alati meeldinud. :)

Ja nii mu päevad mööduvad hetkel. Kodus hiinlaste kisa kuulates (ehkki ma olen endale selgeks teinud, et kui nad ikka liiga palju lärmava hakkavad, siis lähen ütlema. Siiani on nad osanud viimasel hetkel vait jääda) ja tööl käies.