Nii, see alatu postitus on mu sõrmeotstes juba pikemat aega sügelenud ja alatu on see nimelt sellepärast, et see on oma kolleegidest nende seljataga kirjutamine. Keegi aru ei saa ja mina öelda ka ei kavatse. :P
Nimelt on mulle selle sõna äraõppimisest saati olnud selle tähendus teoreetiline ja naljakas. Kuniks hetkeni, mil ma peale poolteist aastat tema kohta lõpuks sõna leidsin. Tegu on päris pesuehtsa hüpohondrikuga. Hommik algab näiteks nii, et dramaatiliselt kontorisse sisse tuhisedes ja sureva luige kombel lauale toetades teatab ta, et temal tuleb s e a l t verd, noh, vetsus number kahte tehes. Ja et temal on hullumeelne kõhukinnisus. Ja et mis mõttes soovitas arst tal kolm liitrit vett päevas juua - ei mingeid uuringuid, ei mingeid tablette! Lõunapausi ajal sööb olenevalt perioodist paar kuni peotäis tabletti, igaks juhuks igast hädade vastu. Siis tal käib pea ringi. Siis tal on meeleoluhäired. Siis on silmad valusad ja kuivad. Siis on kõht punnis. Siis on migreen. Siis langevad juuksed välja. Siis on naisteasjad korrast ära. Ühesõnaga, a l a t i on midagi korrast ära, mitte kunagi ühedki tabletid ei aita, mitte ühtegi soovitust ei kuula ja kui kuulab, siis on ikkagi kõik valesti ja veel hullem. Kusjuures kogu selle värgi juures on ta täitsa tore keskealine naisterahvas. :D
Aga kuuldused ja alati igast raamatutest läbi käivad pahurad prantsuse kokad ei olegi linnalegend ja teose vürtsitamise vahend. Nimelt on meil tööl prantslasest pagar ja see mees on maailma kõige ebaviisakam ja torisevam ja sõimavam ja kohutavam inimene üldse. Ta läheb täiesti arust ära, kui sa küsid ta käest midagi (a la, kas mu küpsised on valmis). Ta on hotellidirektoril terve saalitäie inimeste ees näo täis sõimanud. Ta karjub pidevalt ettekandjate peale, kui need midagi küsida täivad, ja ühel korral olen ma näinud teda nii ennast unustavalt ühe noormehega riidlemas, et unustas noa käest panna (noh, lootkem vähemalt, et unustas) ja läks tüübi nina all noaga vehklema. Sellepärast, et tüüp tahtis teada, et miks on magustoidus kaks kaussi, kui tavaliselt on kolm ja pagari vastus oli, et sellepärast tema ütleb nii. Ja tüüp ei jäänud rahule ja nii see läks. Aga küpsetised on maitsvad ja midagi peab tas ju olema, kui ta ka peale direktori peale karjumist meil veel edasi töötab...
Ja siis on meil veel vana jamaikalasest töömees, kes on mind teiste kuuldes litsiks hüüdnud, aga õnneks/kahjuks ei saanud teised patwa'st (jamaika keel) aru ja ma kahtlustan, et ta arvas, et mina ka ei saa. Ja pole mina ainuke ega esimene...
Sihukesed tüübid siis töötavad meil.
Nimelt on mulle selle sõna äraõppimisest saati olnud selle tähendus teoreetiline ja naljakas. Kuniks hetkeni, mil ma peale poolteist aastat tema kohta lõpuks sõna leidsin. Tegu on päris pesuehtsa hüpohondrikuga. Hommik algab näiteks nii, et dramaatiliselt kontorisse sisse tuhisedes ja sureva luige kombel lauale toetades teatab ta, et temal tuleb s e a l t verd, noh, vetsus number kahte tehes. Ja et temal on hullumeelne kõhukinnisus. Ja et mis mõttes soovitas arst tal kolm liitrit vett päevas juua - ei mingeid uuringuid, ei mingeid tablette! Lõunapausi ajal sööb olenevalt perioodist paar kuni peotäis tabletti, igaks juhuks igast hädade vastu. Siis tal käib pea ringi. Siis tal on meeleoluhäired. Siis on silmad valusad ja kuivad. Siis on kõht punnis. Siis on migreen. Siis langevad juuksed välja. Siis on naisteasjad korrast ära. Ühesõnaga, a l a t i on midagi korrast ära, mitte kunagi ühedki tabletid ei aita, mitte ühtegi soovitust ei kuula ja kui kuulab, siis on ikkagi kõik valesti ja veel hullem. Kusjuures kogu selle värgi juures on ta täitsa tore keskealine naisterahvas. :D
Aga kuuldused ja alati igast raamatutest läbi käivad pahurad prantsuse kokad ei olegi linnalegend ja teose vürtsitamise vahend. Nimelt on meil tööl prantslasest pagar ja see mees on maailma kõige ebaviisakam ja torisevam ja sõimavam ja kohutavam inimene üldse. Ta läheb täiesti arust ära, kui sa küsid ta käest midagi (a la, kas mu küpsised on valmis). Ta on hotellidirektoril terve saalitäie inimeste ees näo täis sõimanud. Ta karjub pidevalt ettekandjate peale, kui need midagi küsida täivad, ja ühel korral olen ma näinud teda nii ennast unustavalt ühe noormehega riidlemas, et unustas noa käest panna (noh, lootkem vähemalt, et unustas) ja läks tüübi nina all noaga vehklema. Sellepärast, et tüüp tahtis teada, et miks on magustoidus kaks kaussi, kui tavaliselt on kolm ja pagari vastus oli, et sellepärast tema ütleb nii. Ja tüüp ei jäänud rahule ja nii see läks. Aga küpsetised on maitsvad ja midagi peab tas ju olema, kui ta ka peale direktori peale karjumist meil veel edasi töötab...
Ja siis on meil veel vana jamaikalasest töömees, kes on mind teiste kuuldes litsiks hüüdnud, aga õnneks/kahjuks ei saanud teised patwa'st (jamaika keel) aru ja ma kahtlustan, et ta arvas, et mina ka ei saa. Ja pole mina ainuke ega esimene...
Sihukesed tüübid siis töötavad meil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar