Bronto!

Ja kui siis jõudis kätte laupäeva õhtu, võtsin mina üle hulga aja välja kosmeetikakoti, maalisin omale näo, kohendasin sonksi, tõmbasin kenad ürbid üll ning astusin kangekaelsele vihmale vaatamata sihtpunkti poole teele. Sihtpunkt oli Shepherds Bush'is asuv Itaalia resto, kaaslasteks-kutsujateks kohalik Liina ja teda väisavad esivanemad. Pluss üks sõbranje veel.
Õhtusöök võis alata! Muidugi peale seda, kui me olime läbi jätkuva vihma lompe vältides restorani jõudnud. Toit oli hea, peaaegu nii hea, et ei pannudki pahaks, et toitu niiiii kaua ootama pidi. Väikesed isetäituvad veiniklaasid olid muidugi parajad abimehed. Meie teenindajateks olid kaks naisterahvast - üks noor blond inglise keelt mittekõnelev neiu, kes naeratamist surmapatuks pidas ja keskealine mustade juuste lehvides ringi tuhisev keskealine itaallanna(omaniku naine), kes muudkui bronto ja finito kogu aeg ütles.
Kui aeg sai otsa ja iga roju oma koju koperdama hakkas, oli vihm järele jäänud ja kergelt sumiseva peaga metroos koju loksuda oli päris tore.

Pühapäev tõi endaga kaasa talunike turu, Evely oma musiga ja rohkem kui küllaga eriti meeldivat toidukraami. Ilus ilm oli ka kusjuures.

Esmaspäev ehk täna ei ole midagi eriti kaasa toonud, kaesin veidi kodutöid, käisin poes ja postkontoris ja sõin just naabrinnast poolatari tehtud spagette tomatimöksiga.
Juhhei!