Sometimes you knit to save your life

Ma tahaksin rääkida valust. Kuivõrd puudub õlg, mille najal nutta, tuleb oma tunded, hästi või halvasti, blogilehel avalikuks teha. Tegelikult üks õlg on, peaaegu, aga just selle kurbuse ja valu puhul ei saa ta aidata. Sest just seesama õlg on ju kurbuse põhjuseks.

Enamuse ajast tunnen ma ennast täitsa hästi. Aga aegajalt võtab tume võimust. Aegajalt kasvab valu südamest suuremaks. Vahel on pisaraid, vahel ei ole. Vahel aitavad, vahel ei aita. Lihtne liigutus, näiteks juuste kammimine peale pesemist, tundub korraga nii mõttetu, nii ebaoluline. Nii valus.

Ma ei oska midagi peale hakata.

Tuttavatele ei viitsi seletada.

Ühesõnaga, siin ma istun, valuga, millega ma midagi peale hakata ei oska, ja ainus suund, kuhu ahastust juhtida on ... Vardad ja lõng.

Lihtsalt nii imelik ja kurb tundub, et s e e aeg on nüüd minevik, ehkki see saab alati olema minu olevik ja tulevik samaaegselt, ka siis, kui ta reaalselt ja jäädavalt minu elust kadunud on.

P***i need puuhobused, ma ütlen.

Üks rahvas

Me oleme kõik üks. Me oleme kõik omavahel ühenduses. Mingil moel. Me hingame sama õhku, me elame sama taeva all. Me naerame ja nutame ühtemoodi, kas siin või sealpool maakera. Me oleme üks. Just sellepärast annetasin UK Punasele Ristile Haiiti jaoks raha. 20 naela ei ole just hiiglaslik summa, aga võibolla aitab see veel ühe elu päästa. Elu, millele meil kõigil ühesugune õigus on ja mida me nii iseenesestmõistetavaks peame. Emad ja isad, tütred ja pojad, õed ja vennad, sõbrad ja õpetajad - kui palju peresid jääb poolikuks? Meie teiselpool maakera saame aidata palvete ja rahaga. Võibolla see 20 naela toob veel ühe ema, lapse või armastatu koju.

Kirumise teemal jätkates - filipiinlased

Enne, kui ma edasi vahutan, siis mul ei ole erinevate rahvuste vastu midagi, aga on mõningaid kombeid, mis mulle kui konservatiivsele eestlasele vastuvõetamatud on.

Näiteks see, kuidas filipiinitarid kempsus käivad. Kuna meie restorani meeskond koosnebki peamiselt filipiinlastest, mõningate poolakatest ja türklastest eranditega, siis kooserdab neid kellaajast hoolimata riietusruumis üksjagu edasi-tagasi. Ühesõnaga, kui sa tuled pahasimamatult riietusruumi, toimetad omi asju, siis on üks kindel viis filipiinlannade kempsusistumise tuvastamiseks. Suisa vältimatu viis, ma ütleks. Nimelt on nende jaoks normaalne istuda avalikus kemmergus ja teha oma s*tahäda häälekalt. Punnitada nii, et teised kuulevad. Ähkida nii, et kindlasti kostaks. Ja enamasti s*tuvad nad pabulaid, nii et iga ohke järel kõlab sulps. Ja siis tulevad nad kabiinist välja ja käituvad nii, nagu nad ei oleks just mingit pellerkoori etendust andnud. Ma ei oska muud arvata, kui et see on nende kultuurile omane vist, sest seda teevad nad kõik...

Muidu kudusin eile omale roosa pärlitega mütsi ja alustasin Jamaikale kollase kudumist. No ma olen mingi soone peal, noh. :)

Vihma sajab ja tundub, et siinne tali on selleks korraks otsas. Hmm, tegelikult on mul vaja postkontorisse ja poodi minna... Ja keemilisse puhastusse mantli järele.

Ja muidu üldises plaanis tundub, et see proge on suhtokei blogimiseks, kuigi selle ainumateks funktsioonideks on 'trüki' ja 'saada'...

13 päeva

Et siis põhimõtteliselt on mul siin hotellis jäänud töötada veel 13 tööpäeva. :) Viies veebruar on viimnepäev, juhhei!

Kogumikku on lisandunud...

... Älexändra Dümaaž.

Väsinud, juba enne üheksat voodis

Ameeriklasi kirudes

Eile hommikul andsin lahkumisavalduse sisse. Süda puperdas küll sees, aga läks suhtvalutult. Asi võis ka selles olla, et juhatajal oli vaba päev ja juhataja assistent, poolakast noormees, on suht mõistlik. Põhjuseks hämasin 'urgent family business' ja nii see jäi.

Tahaks kõigele lisaks ameeriklasi kiruda. Nagu te ehk mäletate, kuulan ma kudumise kõrvale audioraamatuid (kui läpakas veel töötas, siis vaatasin Simpsoneid) ja noh, ilmselgelt on need kellegi poolt ju sisse loetud. Hetkel kuulan 'Kolme musketäri', mille iga peatükk on erineva inimese loetud. Muude raamatute puhul esineb ikka inglaste lugemist ka, aga selle raamatu puhul tundub ameeriklaste huvi eriti suur olevat. Mitte, et mul teoreetiliselt midagi selle vastu oleks. Mitte, et ma prantsuse keelest midagi teaks. Aga. Kui ma ei tea, kuidas nimesid hääldatakse, siis ma ehk kontrollin enne? Noh, enne, kui ma ülemaailmselt jagatavale audioraamatule peatükke sisse lugema hakkan. Ma võin prantsuse keeles loll nagu lauajalg olla, aga ma olen siiski kindel, et hääldus 'äleksändör dümaaz' EI ole korrektne. Samuti kriibib kõrva 'Ta-TÄNN-jan', kui õigem oleks 'Tar-tan-JAAN'. Athosest saab aegajalt 'Eithas' ja Bastillest 'Bastii'. No hea küll, viimase tegelikku hääldust ma ei tea ja seda raamatut kuulates ilmselt ei saagi teadma, sest need hääldused jagunevad pooleks. Ja iga uue ja kenjaalse ameeriklase sisselugemist kuulates tundub, et tegevus toimub kuskil uues kohas, sest kõik kohanimed on korraga täiesti teistsugused. Ja kõik nad kusjuures õhkavad peatüki alguses õndsalt oma täisnime... Jah, tegelikult et hea, et maailma idiootsuste eest hoiatavad.

Mina ka, mina ka!

Ehk siis elus esimest korda teen ära blogitesti. :P

Smaragdi Nelja Test, siit ta tuleb!

Minu neli töökohta:

- Üks söögikoht

- Üks kingapood

- Üks juudipere

- Üks hotell

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:

- The Other Boleyn Girl

- The Simpsons Movie
- lastefilme lõpmatuseni

- seiklusfilme ja muinasjutte igasuguseid (no hetkel ikka Avatar ruulib, pole midagi parata)

Neli kohta, kus elanud olen:

- Pärnus

- Tallinna vanalinnas
- Kalamajas

- Umbes seitsmes kohas Londonis

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- Simpsonid

- Kreisiraadio

- Ally McBeal

- igasugused inglise superstaaride otsingud

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Liisu juures maal
- suvel Pärnus kodus

- Ungaris

- Londonis

Neli lemmiktoitu:

- Jamaika tehtud ackee road

- maksakaste
- hiinaka erinevad kanaroad

- enda tehtud toidud

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- blogger

- yahoo

- Capital FM

- sõltub

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- kuskil, kus rohkem kütet on

- kuskil, kus mõnusa seltskonnaga jutelda ja hõõgveinitada saaks

- hobusetallis

- maal, metsa sees, vaikuse ja lume sees, käest kinni

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:

Tehku kes tahab. :) Usun, et see test on juba aegunud ja ebapopulaarne, hehee. 

Esmaspäev on see päev...

Minu kõrval laua peal, siin jahedas toas, keset lumist ja talvist Londonit, on trükitud, prinditud ja allkirjastatud... Lahkumisavaldus. Jah, see päev on tõepoolest kätte jõudmas, mil ma lähen  hommikul tööle ja juhataja(te) saabudes annan üle oma lahkumisavalduse. Uskumatu. Kolm aastat seal hotellis on nüüd siis peaaegu et läbi. Justnimelt seda 'head uudist' olen ma Novembrist saati oodanud, aga paberimajandus ja politseitõendid võtavad siin riigis meeletu aja (kuni 12 nädalat). Ma ei suuda seda uskuda. Ausõna.

Uus töökoht on erialale ja kodule olulisemalt lähemal ja kuivõrd ma hakkan töötama dementsete patsientidega, siis on blogimismaterjali tulevikus ilmselt küllaga. :)

Muidu.... Muidu olen kudumislainel. Lõpuks ometi on mul AEGA, et kududa. Jummel, mihuke õnnistus. Olen üsna usin, hehee. Loodan lõpuks mingeid pilte ka siia panna. Ehkki see arvuti näitab järjekordselt elumärke ainult peale seda, kui Jamaika teda hõõrunud ja patsutanud on. No ma ei saa sellest aru. Aga noh, parem vahel kui mitte kunagi. :)

Aastavahetusel istusin kah kodus, kudusin pontshot ja koristasin sahtleid. Täitsa omaette.

Ahjaa, sellega seoses, et ... Ee.. Juba mõnda aega tagasi, täpsemalt siis enne jõule, et... Olen ma põhimõtteliselt üksi ja mitte enam kaksi. See kaksi figureerib esialgu mu elus edasi, aga mitte sel kujul kui enne. Äärmiselt kurb, aga nii ilus ja rahulik ja mõistev, kui selline olukord üldse olla saab. Kõik mu eelmised kaksist üksi saamised on olnud valusad ja mõttetud ja milleks-mulle-seda-jama-jälle-vaja-oli tunnet tekitavad. Seekord aga oli lihtsalt äärmiselt valus ja kurb, aga kõik küsimused on vastatud, rahu on südames. Ja noh, vähemalt esialgu ei ole ma ju päris omapead, ta on ikka mu kõrval.

Homme lähme Tikri ja Zaraga jälle Evely manu näputööd tegema, ehkki minu tähelepanekute põhjal olen ma ainuke, kes edasi tegutsenud on. Nii Zara kui Tikker ei ole ridagi jätkanud ja Evelyl pole olnud aega, et õiget lõnga ja vardaid muretseda. Nii et ainult mina siin hullunult klõbistan vardaid omaette, peenikesest telefonist 'Kolme musketäri' kuulates.

Kusjuures kui ma nüüd järele mõtlen, siis ega ma vist eriti jõuludest ju ka ei ole kirjutanud? Noh, tegin tööd. Tööl oli üllatavalt kiire, aga enamuse ajast olin ma jõulumeeleolus. Isegi paar kingitust sain, ühe päris ootamatult ja mõned täitsa oodatult. Ema saatis mulle näiteks kampsuni, mille ta kärmelt minu saadetud mustri peale valmis kudus. Ja Evely käest sain termostassi, heleroosa ja puha. Üllatuskingituse tegija auhinna sai Jamaika, kes üldiselt põlastab sünnipäevu, jõule ja muid tähtpäevi, sest need on pealesunnitud tähtpäevad. Kingituseks sain ma valged Nike tennised. Ma ütlen kohe ausalt ära, et nii kallist kingitust ei ole ma enne saanud ja see idee tuli tal ilmselt sellest, et ma kogu aeg irvitan ta üle, sest tal on jalanõude maania. Ma kutsun teda suisa kingapedeks, sest ta ostab mitu paari jalaunõusid kuus... Et... Aitäh. :) Ja kaarte sain ka, millest ainult üks oli mõttetu inglaste stiilis massikaart (noh, teate küll sihukesi kaarte, mida ostetakse umbes 20tk pakis hulgihinnaga, millele on sissetrükitud 'Happy Holidays' ja millele nad siis ülesäärde kirjutavad 'to ThisandThis' ja allaäärde 'Love, ThisandThat, xxx'). Ülejäänud olid täitsa mõttekad ja tegid tuju heaks. :)

Aga täna olen ma täiesti terve päeva kudunud ja peale veel mõne asja kontrollimist netis suundun ma tagasi voodisse padjakuhila otsa vardaid välgutama. :)

Katsetus

Kuna mul on juba veidikene aega selline hüpermoodne internetiga telefon, siis olen ma terve selle veidikese aja üritanud leida moodust, kuidas sellega blogida. Läbi brauseri ei saanud, kahtlustan, et blogger ei toeta hüpermoodsaid telefone. Erinevad pisiproged, mida telefoni tõmmata saab, olid kah nigelad - nendega ei funksinud ja pealegi jooksutasid need telekvoni kokku. Nüüd leidsin uue proge ja proovime jälle...

Ja ongi nii

Ma olen juba päevi ja päevi tahtnud blogida, aga nigu kiuste ei võta see 'vanamutt' mingit eluvaimu sisse. Alles siis, kui Jamaika tuleb ja teda natuke oma kämblaga sügab, nõustub sisse lülituma. Müstiline. Igatahes kasutan nüüd kähku võimalust ja kriban natuke.

Alustuseks muidugi nii palju, et ma olen järjekordselt haige. No K***T! Raisk! Jumalast närvi ajab. Ja mitte niisama, eks, vaid põiepõletikus, JÄLLE. Ropp ja rõve sõim. Ma olen selle vastu antibiotse omal ajal saanud ja peale seda millegi muu vastu ka, ja nüüd tuli tagasi. Vapsjee. No täielik ikaldus. Mul ei ole üldse tore olla. Lund on tore nautida küll, aga märgadel jalgadel on ilmselgelt ebameeldivad tagajärjed. Ja kuna on jõuluaeg ja tööl ainult 3 supervisor'it, siis tööle minemata jätta ka ei saa. No.... Raisk.

Igatahes. See, millest ma kirjutada tahtsin, oli see, et kool on läbi! Juhhhhhhei! Ehkki täna koolist mööda sõites oli suisa nukker tunne. Ja esimest korda elus on mul tahtmine aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada. Sest ju ON, millest kirjutada. :) Ma olen sel aastal ikka suhtkoht inimvõimete piiril ära käinud. Täiskohaga tööl, kaks õhtut koolis (9 kuu jooksul 20 kodutööd, mõned neist 25 leheküljelised), üks õhtu trenni anda (ja seda iga nädal ette valmistada), 'autokooli' alustamine (teooriaeksami maksimumpunnidega sooritamine ja sõidutundidega alustamine (jah, üle pea kasvas, jätkan nendega uuel aastal)). Selle kõrval veel 'Jamaikat pidada' ja veidikene seltsielu elada ei ole üldse paha saavutus. Aga see, et ma suudan võõrkeeles õppida ja seda veel niimoodi, et megalt kiidusõnu kuulen, on ju suisa egot paitav. VIimasel õhtul koolis ütles meie kursuse juhendaja, et minu töid on ülimalt hea lugeda, et ma kirjutan nii hästi ja loovalt, et ma panen teda naerma ja naeratama, ja et üleüldse suundun ma valele erialale ja peaks kirjutamist õppima minema. :D Ühesõnaga, olen suutnud oma kirjutamisoskuse inglise keelde üle kanda. Ma olen tõeliselt rahul. Sest kiidusõnad paduinglaselt, kes aastaid õpetaja olnud, on minu jaoks s*taks väärt. Ja kõigele lisaks olen ma iseendaga rahu teinud. Sellest kirjutasin ma kunagi enne ka. Endaga on mõnus hängida. Ja kudumismaania on alanud. Ja käsitööringi olen ma ka siiski suhteliselt edukalt aretanud. :) Ja jõulutunne on sel aastal. Haige olen paraku küll rohkem olnud, kui vanasti kombeks. Ning läpakas, vaeseke, on täiesti otsad andnud.

Ühesõnaga, kokkuvõttes on olnud kirju aasta, aga meeletult produktiivne ja selline, millega rahul võib olla. :)

Ja lund ju sadas! Ehkki teed on kõik jääs ja paratamatult lõpetan ma pidevalt märgade varvastega, aga ikkagi! Eile tegin pisikese lumememme aiaposti otsa. :P

Ja siis sain eile veel Tikri-Elleniga kokku, sõime Angel'is hispaania restos paella't, ning sain jõuluks pisikese kõrvitsa, hehee. Ja elus esimest korda valmistasin kõrvitsast süüa. Järjekordselt tõdesin, et ma lihtsalt arrrrrmastan enda tehtud sööke. :P

Ja kuigi ma nüüd tahaksin veel ja veel kirjutada, pean käbe tuttu kobima, sest muidu jääb uneaeg lühikeseks ja tõbisena on see ju eriti oluline.

Noh, kes teab, millal jälle, nii et head lugejad: mõnusat tundega jõulu! :)

Elumärk

Jaa, ma olen täitsa elus.

Mul on lihtsalt läpakas katki ja pole olnud võimalust uue ostmiseks. Hetkel on mingi imeaeg, kus ta isegi nõustus ennast sisse lülitama ja mitte esimese poole minuti jooksul kokku jooksma/välja lülituma.

Vahepeal on igast vägevaid asju tehtud. Näiteks käisin klubis. Jaa, päris klubis. Koos Zara, vana poolatarist naabri ja Zara sõbratariga. Jubeäge oli, aint et kõrvad vilistasid pärast kaks päeva. :S

Siis olen kaks korda oma käsitööringi aretanud, hehee. Mõlemal korral oli väga vahva. Esimest korda Zara ja Albertaga kesklinna Starbucksis, kus ma siis neid nullist kuduma õpetasin; ja teist korda Evely juures, kus me juba neljakesi pool päeva hõõgveini, kaminatule ja jõululaulude saatel kudusime-heegeldasime. Nagu hästi hubane ja mõnus. Produktiivne ka.

Sel aastal olen eriti usin olnud - kaks salli ja ühe mütsi jõulupakkidesse kudunud. :) Ja toas on värvilised kuuseküünlad, pronksikarva kuuseehted ja mingid jõulutähtedega kaunistused - jõulud tulevad! :) Ma küll teen tööd sel ajal, aga mis siis, olen otsustanud, et mul on mõnusad jõulud.

Homme on koolis viimane päev. Ja viimane töö vaja esitada, millega ma üldse ühele poole ei saa. See ajas mind nii marru, et ma kohe loopisin patja vastu seina. :D Nüüd ongi homme viimane võimalus see ära teha, sest homme õhtul lihtsalt PEAB selle ära esitama. Täna pusserdasin ma seda Yuyu läpakaga, aga mis homme saab, ma ei tea.

Igast mitte nii toredaid asju on ka juhtunud, kohe selliseid, mis südame katki murravad, aga mitte neist ei taha ma täna rääkida. :)

Pühapäeval tuleb vist Sapphic külla, siis teeme läbu. Hehee. Mul on Poola viina. (Mitte, et ma seda tegelikult juua plaaniksin, aga kingituseks toodi).

Mainiks ära ka inglise majade kehva soojustuse. Kuna väljas on külm ja märg ja sajab lörtsi/vihma, siis täiesti juhuslikult avastasin ma, et mul on aknapoolne sein seestpoolt MÄRG. Mul oli kuhi ajakirju-raamatuid seal vastas, millel ääred nüüd lainetavad... Nagu nii sürr, eelmisel aastal küll sellist asja ei märganud.

Igatahes, ma nüüd toimetan oma õhtuseid tegusid edasi (loe: molutan niisama ja tunnen süümekaid, et ma kodutööd ei tee).

Kolmapäevaõhtu

Hetkel olen ma sellises kergelt melanhoolses tujus. See tunne on juba päevi kuskil nurga taga hiilinud ja oodanud, mil võiks lõõmama hakata. Noh, tundub, et see leek hakkab siis nüüd suurenema. Põhjuseid on mitu.

Üheks põhjuseks, miks ma viimastel päevadel olen kergelt ärritunud olnud on see, et blogi kirjutamisega kaasnev vastutus käib aegajalt mulle vastukarva. Näiteks siis, kui kõik arvavad, et ma ei oska elada. Ja siis seda mulle nina alla hõõruvad. Nagu kõikid teised elaksid mingit idüllilist elu, kus omatakse täiuslikku kaaslast, suurepärast töökohta ja alati piisavalt raha. Andke andeks, et ma ei ela nii, nagu teie heaks arvate. Jah, kindlasti soovite head, selles ma üldse ei kahtle, aga selline arvustamine omab vastupidist effekti. Umbes miks koduvägivalla all kannatavad naised kellelegi midagi ei räägi - sest neid hakatakse arvustama (jäta maha, mine ära jms). Eks seegi vist ole suureks saamise osa, kus parem hoiad oma elamused-elamised oma teada, sest ei viitsi teiste kommentaare kuulata.

Teiseks on üks teine asi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga mis kaudselt on seotud aja ja rahaga.

...

Mõtlesin, et kirjutan veel, aga mõte korraga ei jookse enam kuidagi.

Käisin just ennist koolist Zaraga (siin sündinud, jamaikalastest vanemad - mis värk nende jamaikalastega on? Kas mul on mingi jamaika-magnet või?) peatänava kaubamaja uues Primarkis ja muudes poodides. Ei ostnud midagi, aga rääkisime palju juttu ja mõnus oli. Hetkel tuleb aga silmad ära värvida ja trenni andma minna. 

Same s*it, different day

Ehk siis eile, pärast viit päeva kodus olemist läksin tööle. Voodireziim on närve mõnusalt puhanud ja kodust välja saada täitsa tore. Kuni selle hetkeni, mil juhataja mulle ütles, et ma olen halb töötaja. Jah. Ma olen halb töötaja. Selle taga on natuke lugu ka, mida ma ei viitsi siin lahata, aga kui su juhataja, kes on selles äris aastaid ja aastaid olnud ning teab ja tunneb etiketti (ehk siis asjad, mida võib öelda ja asjad, mida sõnastatakse teisiti), ütleb sulle otse, et sa oled halb töötaja, siis ma arvan, et ta ei tea oma ärist mitte essugi. Sest sellest hetkest alates, kui ma olen kuskile 'halba' kategooriasse lahterdatud, ei pinguta ma enam üldse. Inimesed võtavad kriitikat erinevalt ja minuga jõuab kiida-paita-silita meetodiga oluliselt kaugemale. Noh. Jah. Ütleme nii, et üks teine raud on hetkel tules, aga selle tulemust ei tea umbes enne kahte nädalat.

Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga mul on tunne, et juhataja tahab mind sealt välja süüa. :P Sest konstruktiivsel kriitikal ja pideval irisemisel on vahe, eks. :D Noh, pole ka mina mingi imeinimene ja arvan, et igasugused halvad asjad juhtuvad 'teiste inimestega' ning mitte minuga ja seetõttu on mul seda suppi raske helpida. Muig. Kõik me ju arvame endast suhteliselt hästi - piisavalt hästi, et mitte arvata, et meid töölt minema tahetakse süüa. Eriti, kui see töö on mingi eriti nõme p*sk töö. :D Ma pean kohe ette vaatama, et see mu enesehinnangule ei mõju, irw. 

3 aastat ketserlust

Ehk siis täna 3 aastat tagasi tulin ma üheotsapiletiga Londonisse. Nii mõndagi on juhtunud. Ja nii mõndagi on juhtumas. Huvitav.

Üldises plaanis on täiesti hämmastav, millise segaduse võib neli päeva voodis vedelemist tekitada. Piinlik suisa toas ringi vaadata. Aga ma ei viitsi üleüldsemittekohe koristada. Ja tegelikult täna ei ole ma pea üldse istuda saanud - hommikul käisin Hammersmithis perearsti juures (kas ta soovitas paratsetamooli ja mett või jaa?), siis käisin ühes kohas, millest ehk tulevikus pikemalt kirjutan ning õhtul andsin tantsutundi. Mis oli küll poole kohaga komöödia... Poole tunni pealt tabas mind sellest suurest seletamisest selline köhahoog, et pidama ei saanud ja pisarad hakkasid voolama... Õnneks oli mingeid köhakomme kotis... Uhh, nii piinlik oli.

Homme veel kodus ja reedest tööle.

Aga jah, k o l m  a a s t a t... Ei tundu üldse see aeg nii pikk, alles tulin ju...

Meelelahutuseks

Saab mõnusalt muiata, kuidas üks julge moslemineiu suu lahti teeb. :)

Ja natuke jamaikalaste üle kah naerda...

Tõbise logiraamat - neljas päev

Tere hommikust kõikseepere!

On neljas päev minu haigusmaratonil. Olen kodus, järjekordselt. Kuue ringis hommikul ärkasin ääärmiselt kehva enesetundega, ronisin alla kööki, tegin eükalüptiõliga auruvanni kurgule, kuristasin soolveega ja jõin puruks tambitud mandariiniga kuuma vett. Yuyu nii kenast ühines minuga poole pealt ja andis mulle saiakest ja keemilise maitsega maasikakreemi. Üldises plaanis oli tahtmine pea ees kuskilt alla hüpata. Pigistasin endale ühe viineri ja ühe lusikatäie maasikakreemi sisse ja lisasin 2 tabletti. Helistasin veel perearstile, panin aja homseks kinni; tõmbasin hotelli kah traati ja palusin, et mõni mu ülemustest mulle tagasi helistaks. Ning keerasin uuesti magama. 9st helistaski juhataja, kelle külmast hääletoonist oli suht selgelt aru saada, et minu töölt puudumine on valmistanud mõningaid ebamugavusi. Igatahes palusin ma tal oma vabad päevad ümber vahetada, et ma saaks homme-ülehomme ka veel kodus olla ja siis tööle naasta. Ta mainis kiiresti, et ta on pidanud ekstra inimesi tööle sebima ja ta vaatab, mis teha saab ning et ta helistab mulle tagasi. Siiani ei ole helistanud.

Aga tabletid mõjusid - allahüppamise soov asendus higistamisega ja suhteliselt elusa tundega. Panin suisa pesu masinasse ja sõin kaks võileiba ja selle saiakese, mis Yuyu hommikul andis. :) Hääl on natuke parem, ei tee enam nii ilgelt haiget see hääle väljapigistamine ja natuke nagu kostab ka. :P

Absoluutselt!

Ma ei suuda enam mitte ühtegi grammi mett omale suust sisse ajada ja ühtegi teetassi ei taha ma silmanurgastki näha. Arsti juures käik oli täpselt selline, nagu ma ennustasin. Oli küll tore naine, mõõtis temperatuuri ja vaatas kurku, aga lõppkokkuvõttes soovitas paratsetamooli ja mett. Nagu kõik inglise arstid - paratsetamooli. Mai tea, mis imerohi see paratsetamool nende arvates on? Eestlased ei tundu veel selle jälile saanud olevat... Ja see teda nagu eriti ei kõigutanud, kui ma ütlesin, et täpselt nii olen ma 3 päeva teinud ja aina hullemaks läheb. A võibolla ta ei kuulnud mind. :D

Mul on mingi eriti vinge uus kraadiklaas ka - see autmaatne, mis viie sekundiga vastust näitab. Minu arvates on need veneaegsed klaasist paremad. See vinge mõõdab naha temparatuuri, mitte keha - kogu aeg muutub. Üldises plaanis ületasin ma ennast ja riidlesin end voodist välja ning pesin juuksed puhtaks. Aeg ignoreerimist harrastada. Ja terveks-saamiseks mõelda. Dilemma on nüüd see, et kui ma homme lähen tööle, siis ma ilmselt kooli ei jõua - poolhaigena, ilma hääleta 15h päeva naljalt läbi ei tee. Kui ma ei lähe tööle, siis äkki nad ei maksa - ja detsembris oleks eriti nigel vähem palka saada. Kui ma ei lähe kooli, siis võin ma millestki väga olulisest ilma jääda - 6 nädalat ju ainult jäänud (neli tööd ja üks eksam) ja siis on selle kooliga kööga. Nii et ma ei tea. Praegu näitab kraadiklaas 37.7 - kas see on kuuma mahla joomisest või ongi see kehatemperatuur pärast paratsetamooli võtmist?

Ma räägin, aga keegi ei kuule mind

Ilmselt on asi selles, et mu hääl on kadunud. Nagu täiesti KADUNUD. Viimati juhtus selline asi... Ma ei tea, millal. Minu mäletamist mööda nagu korra elus vist veel on olnud, aga Daisy ja Liisu oskaks siinkohal ehk adekvaatsemaid märkusi teha... Nemad võibolla mäletaks.
Palavik on tänu tablettidele kontrolli all, kurk on igatahes vastik ja valus. Kell 4.30 hommikul käisin soolveega kuristamas näiteks. Köhida ei julge, sest siis suren kindlapeale valu kätte maha. Tahaks küll muidu. Köhida siis.
Kuna selle niiöelda perearsti juurde (general practicioner ei ole päris perearst, aga hea küll) samaks päevaks aega ei saa, lähen walk-in centre'isse, kust siis perearstitud ja muud loomad abi saavad. Või nojah, paljukest ma siin lähen - Jamaik viib. Lähim putka on üsna kaugel.

Ning jah, nagu te näete, siis ei ole ma ka täna tööl.

Kes veel ei teadnud...

... siis Simpsonite viienda hooaja 18ndas episoodis mainitakse Eestit. :) Üks kõrvalosatäitja on nimelt eestlane ja ütleb ühe lause, mis mitte mingil juhul ei meenuta vähemalgi moel eesti aksenti, kui üldse midagi, siis mingit vene murrakut - ma ei saanud isegi aru, mida täpselt ta ütles. :P Aga lihtsalt vahva oli kuulda Eesti mainimist sellises ülemaailmses sarjas nagu Simpsonid. :P

Muidu olen haige, nii tõbine kohe, et eile tööl juba surin ja täna ei läinud üldse tööle. Homme vist ikkagi lohistan end kohale. Elleni sünnipäeval käik vääriks muidugi sissekannet, aga ma tõesti ei jaksa. Teate ju küll, siit valutab ja sealt on paha jne. ;)

Ajamere paat...

.. on sõudnud järgmisesse vabasse päeva.
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.

Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.

Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D

Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.

Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.

Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P

Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)


Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D

Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.

Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)