Esmaspäev on see päev...

Minu kõrval laua peal, siin jahedas toas, keset lumist ja talvist Londonit, on trükitud, prinditud ja allkirjastatud... Lahkumisavaldus. Jah, see päev on tõepoolest kätte jõudmas, mil ma lähen  hommikul tööle ja juhataja(te) saabudes annan üle oma lahkumisavalduse. Uskumatu. Kolm aastat seal hotellis on nüüd siis peaaegu et läbi. Justnimelt seda 'head uudist' olen ma Novembrist saati oodanud, aga paberimajandus ja politseitõendid võtavad siin riigis meeletu aja (kuni 12 nädalat). Ma ei suuda seda uskuda. Ausõna.

Uus töökoht on erialale ja kodule olulisemalt lähemal ja kuivõrd ma hakkan töötama dementsete patsientidega, siis on blogimismaterjali tulevikus ilmselt küllaga. :)

Muidu.... Muidu olen kudumislainel. Lõpuks ometi on mul AEGA, et kududa. Jummel, mihuke õnnistus. Olen üsna usin, hehee. Loodan lõpuks mingeid pilte ka siia panna. Ehkki see arvuti näitab järjekordselt elumärke ainult peale seda, kui Jamaika teda hõõrunud ja patsutanud on. No ma ei saa sellest aru. Aga noh, parem vahel kui mitte kunagi. :)

Aastavahetusel istusin kah kodus, kudusin pontshot ja koristasin sahtleid. Täitsa omaette.

Ahjaa, sellega seoses, et ... Ee.. Juba mõnda aega tagasi, täpsemalt siis enne jõule, et... Olen ma põhimõtteliselt üksi ja mitte enam kaksi. See kaksi figureerib esialgu mu elus edasi, aga mitte sel kujul kui enne. Äärmiselt kurb, aga nii ilus ja rahulik ja mõistev, kui selline olukord üldse olla saab. Kõik mu eelmised kaksist üksi saamised on olnud valusad ja mõttetud ja milleks-mulle-seda-jama-jälle-vaja-oli tunnet tekitavad. Seekord aga oli lihtsalt äärmiselt valus ja kurb, aga kõik küsimused on vastatud, rahu on südames. Ja noh, vähemalt esialgu ei ole ma ju päris omapead, ta on ikka mu kõrval.

Homme lähme Tikri ja Zaraga jälle Evely manu näputööd tegema, ehkki minu tähelepanekute põhjal olen ma ainuke, kes edasi tegutsenud on. Nii Zara kui Tikker ei ole ridagi jätkanud ja Evelyl pole olnud aega, et õiget lõnga ja vardaid muretseda. Nii et ainult mina siin hullunult klõbistan vardaid omaette, peenikesest telefonist 'Kolme musketäri' kuulates.

Kusjuures kui ma nüüd järele mõtlen, siis ega ma vist eriti jõuludest ju ka ei ole kirjutanud? Noh, tegin tööd. Tööl oli üllatavalt kiire, aga enamuse ajast olin ma jõulumeeleolus. Isegi paar kingitust sain, ühe päris ootamatult ja mõned täitsa oodatult. Ema saatis mulle näiteks kampsuni, mille ta kärmelt minu saadetud mustri peale valmis kudus. Ja Evely käest sain termostassi, heleroosa ja puha. Üllatuskingituse tegija auhinna sai Jamaika, kes üldiselt põlastab sünnipäevu, jõule ja muid tähtpäevi, sest need on pealesunnitud tähtpäevad. Kingituseks sain ma valged Nike tennised. Ma ütlen kohe ausalt ära, et nii kallist kingitust ei ole ma enne saanud ja see idee tuli tal ilmselt sellest, et ma kogu aeg irvitan ta üle, sest tal on jalanõude maania. Ma kutsun teda suisa kingapedeks, sest ta ostab mitu paari jalaunõusid kuus... Et... Aitäh. :) Ja kaarte sain ka, millest ainult üks oli mõttetu inglaste stiilis massikaart (noh, teate küll sihukesi kaarte, mida ostetakse umbes 20tk pakis hulgihinnaga, millele on sissetrükitud 'Happy Holidays' ja millele nad siis ülesäärde kirjutavad 'to ThisandThis' ja allaäärde 'Love, ThisandThat, xxx'). Ülejäänud olid täitsa mõttekad ja tegid tuju heaks. :)

Aga täna olen ma täiesti terve päeva kudunud ja peale veel mõne asja kontrollimist netis suundun ma tagasi voodisse padjakuhila otsa vardaid välgutama. :)