...

Täna.... on selline õhtu, kus tuju on kurblik. Sihuke kohe kurblik on. Ratsionaalselt asjale lähenedes olen ma 9 päeva järjest tööl olnud ja homme ka veel vaja enne vaba nädalavahetust, et olen lihtsalt väsinud ja et tõenäoliselt on mul lihtsalt päevade-eelne melanhooliahoog. Aga see ei muuda fakti, et just täna õhtul tunnen ma ennast nii üksi. Ja kallistada tahaks. Päriskallistust. Nagu Aleks kallistas. Ja üleüldse tahaks, et saaks vabalt kallitele inimestele helistada. Ja tahaks, et msni nimekirja vaadates ei tekiks tunnet, et musttuhat inimest on online, aga kellegagi pole rääkida. Ja et kui kaugeks olen ma jäänud inimestest, kellega vanasti ma kauge ei olnud. Et sõpradest on saanud tuttavad ja tuttavatest... Nimed msnis. Kes minuga ise enam juttu ajama ei kipu.
Ma ju teadsin, et kuskiltmaalt see niimoodi läheb, kui välismaale kolida. Lihtsalt ... Kõle on.
Ja ma tean, et ju mul on vaja siis see periood elus selles suhtes üksinda olla. Jamaika on, jah, aga ta ei suuda asendada kõiki mu olevaid ja olematuid sõpru-tuttavaid. Ja kuigi enamasti see mind enam tapvalt ei häiri, siis täna õhul on kurb ja üksi.