Teeere varahommikut kõik see rahvas! =D
Ei, ma ei ärganud just.
Nii, kätte on jõudnud see püha hetk, kus mul on paar meetrit ajalõnga blogi kirjutamiseks tekkinud. Halleluyah and praise the Lord, sister!
Igatahes. Alustagem siis perest. Sissekolimine oli põhimõtteliselt valutu, kui mitte arvestada seda, et ma esimese hooga oma bussipeatusest oma viie peatuse jagu mööda sõitsin, siis tagasi sõitsin ja bussijuht mind ikka kaks peatust vales kohas maha pani. Aga siis tuli Charlotte mulle ja minu ränkraskele kohvrile mersudziibiga järele ja siis oli juba kõik korras. Nagu ma ütlesin,et maja, mis esmapilgul oli täielik loss, osutub lähemal vaatlemisel üsna hääbuva hiilgusega elamiseks. Vaibad on kulunud ja kohati plekilised, kõik nõud on kriibitud ja killud väljas, ükspäev kukkus täiesti lambist alumise korruse wc-s lamp laest alla. Kusjuures mitte kedagi polnud alumise korruse läheduseski. Istusime poistega trepi peal ja ajasime juttu, kui mats käis. Ahjaa, lapsed on 17 ja 9. Ja minu hoolealune on 9. Mul on sihuke tunne, et ma juba olen kõike seda siia kirjutanud. ? Olen või? Või olen ma lihtsalt sedasama juttu nii paljudele inimestele juba rääkinud, et enam ei saa aru, kuhu ja mida kirjutan? Mmm, vanem poiss on k6ige snoobima suhtumisega. Ja hästi inglise inglise keel on tal ka. Ja kui mina temast aru ei saa, siis tema igatahes ei vaevu kuidagi aeglasemalt v6i selgemini hääldama. Aga väiksem poiss on suhteliselt nummi. Parandab mu inglise keelt (nt kui ma nüri järjekindlusega mikrolaineahju kohta oven ütlesin ja mitte microwave =D), hääldust (it's cat, not like caaat!), seletab (loo/toilet; track suit bottom jne) ja teeme temaga igal õhtul late-nite-snack'ke. Ma olen hetkeseisuga neli õhtut järjest teda magama pannud, sest vanemad olid Prantsusmaal ja nii ongi meil juba oma rutiin kujunenud:
kõigepealt me kakleme ja vaidleme vähemalt 10 minutit teemal, et pesemaminek ja jutul lõpp! Siis me käime pesemas ära, sööme ühe röstsaia, lähme voodisse, oleneb kellaajast kas ta loeb raamatut rahus või vaidleme ja kaupleme teemal faiiiv moor minits! Siis ma kustutan tule ära, istun ta voodiservale ja hakkame pajatama. Jutt koosneb enamasti mingitest hääldamistest, sõnadest, eesti-inglise loomahäälitsustest ja nende presenteerimisest, kallistamisest, äraminemisest ja veelkord tagasi tulemisest ja kallistamisest. =) K6ige raskem on olnud siiani koduseid töid temaga teha. Uskuge või mitte, aga matemaatika on kõige lihtsamaks osutunud.
Poiss käib ka sellises rikaste koolis, millele sain ise pilgu peale visata laupäeval, kui neil oli koolis Christmas Bazaar ning Charlotte mind endale appi palus. Mul oli hea meel, et ma oma Montoni kostüümi selga olin pannud. Vaatepilt oli nagu Meeleheitel Koduperenaistes. Isegi süüa tehes või laadakaunistusi üles pannes on pärlid kaelas ja kõrvas. K6ik nagu täiega kallilt riides, enamvähem v6id firmamärke otsaeest lugeda. Esmaspäeval läksin lapsele kooli järele ja oli 'pisut' ebamugav seista seal vihmasajus koolimaja ees, kui terve kooliesine tänav oli viimase sõna ja tõenäoliselt sel aastal välja lastud uhkeldavaid masinaid täis pargitud. Nooojah, mis seal ikka, katsusin mõelda oma firmamantlile ja mütsile, et mitte tõesti end mingi lihsalt-mariana tunda.
Märkimistväärt on kindlasti ka minu erilised saavutused köögikunstivallas, kui ma reede õhtul juudiõhtusöömaajaks kaks parti omal käel valmistasin ja millega Charlotte väga-väga-väga rahule jäi. Hea küll. Päris omal käel ei valmistanud. Charlotte pidi mind ikka telefoniteel juhendama. (A) No aga mis sa ise teinud oleksid, kui dziip keerab rataste vilinal hoovi, äraaetud näoga ema tormab uksest sisse, viskab sulle kaks surnud parti lauale ja ütleb ise poolel teel uksest välja, et täna teed parti. Ja on kadunud enne, kui sa jõuad silmadki suureks ajada. Ega ma miski krissu-sugune kokandushuviline (jumal kyll, ta pani tavalise kurgisalati sisse tüüüüümiani!!!) ei ole. =P ja surnud parti katsusin ka esimest korda. Aga igatahes sai see õhtusöök kiirustades valmis küpsetatud ja panin kohe ajama ka. Ikka SOHO poole, hehee. (A) Läksime jällegi Candysse tsillima.
Ilgelt kurb on, et ma see laupäev sinna Yalla! peole minna ei saa, sest ma pean Adami sajapealist synnipäevapidu ohjama hakkama. Tore tore. Aga eks neid pidusid tuleb veel.
Mmm. kommentaariks minu toa kohta nii palju, et magada sain ma seal toas alles siis, kui kass minu tuppa magama tuli. Kassi nimi on Shooter ja ta on k6ige ebagraatsilisem kass, keda ma näinud olen. =P Aga ta on armas. Aga toaga oli jah mingi selline jama, et lihtsalt ei saa magada, sest kogu aeg on tunne, et keegi on toas. Ja vaatab. Nii ma siis üks 6htu rääkisin kassile, et ta tuleks minu tuppa magama, sest kassid pidavat ju kurja silma vastu aitama. Kass tuli. Järgmine öö tuli ka. See öö nüüd ei olnud ma kodus. Magasin uinumisest kellahelinani. Mõnus! =)
Aa, ja poolatarist nii palju, et minu käest on juba üsna mitu korda küsitud, et kas ma olen Poolast. Minge te ka pekki!
Ei, ma ei ärganud just.
Nii, kätte on jõudnud see püha hetk, kus mul on paar meetrit ajalõnga blogi kirjutamiseks tekkinud. Halleluyah and praise the Lord, sister!
Igatahes. Alustagem siis perest. Sissekolimine oli põhimõtteliselt valutu, kui mitte arvestada seda, et ma esimese hooga oma bussipeatusest oma viie peatuse jagu mööda sõitsin, siis tagasi sõitsin ja bussijuht mind ikka kaks peatust vales kohas maha pani. Aga siis tuli Charlotte mulle ja minu ränkraskele kohvrile mersudziibiga järele ja siis oli juba kõik korras. Nagu ma ütlesin,et maja, mis esmapilgul oli täielik loss, osutub lähemal vaatlemisel üsna hääbuva hiilgusega elamiseks. Vaibad on kulunud ja kohati plekilised, kõik nõud on kriibitud ja killud väljas, ükspäev kukkus täiesti lambist alumise korruse wc-s lamp laest alla. Kusjuures mitte kedagi polnud alumise korruse läheduseski. Istusime poistega trepi peal ja ajasime juttu, kui mats käis. Ahjaa, lapsed on 17 ja 9. Ja minu hoolealune on 9. Mul on sihuke tunne, et ma juba olen kõike seda siia kirjutanud. ? Olen või? Või olen ma lihtsalt sedasama juttu nii paljudele inimestele juba rääkinud, et enam ei saa aru, kuhu ja mida kirjutan? Mmm, vanem poiss on k6ige snoobima suhtumisega. Ja hästi inglise inglise keel on tal ka. Ja kui mina temast aru ei saa, siis tema igatahes ei vaevu kuidagi aeglasemalt v6i selgemini hääldama. Aga väiksem poiss on suhteliselt nummi. Parandab mu inglise keelt (nt kui ma nüri järjekindlusega mikrolaineahju kohta oven ütlesin ja mitte microwave =D), hääldust (it's cat, not like caaat!), seletab (loo/toilet; track suit bottom jne) ja teeme temaga igal õhtul late-nite-snack'ke. Ma olen hetkeseisuga neli õhtut järjest teda magama pannud, sest vanemad olid Prantsusmaal ja nii ongi meil juba oma rutiin kujunenud:
kõigepealt me kakleme ja vaidleme vähemalt 10 minutit teemal, et pesemaminek ja jutul lõpp! Siis me käime pesemas ära, sööme ühe röstsaia, lähme voodisse, oleneb kellaajast kas ta loeb raamatut rahus või vaidleme ja kaupleme teemal faiiiv moor minits! Siis ma kustutan tule ära, istun ta voodiservale ja hakkame pajatama. Jutt koosneb enamasti mingitest hääldamistest, sõnadest, eesti-inglise loomahäälitsustest ja nende presenteerimisest, kallistamisest, äraminemisest ja veelkord tagasi tulemisest ja kallistamisest. =) K6ige raskem on olnud siiani koduseid töid temaga teha. Uskuge või mitte, aga matemaatika on kõige lihtsamaks osutunud.
Poiss käib ka sellises rikaste koolis, millele sain ise pilgu peale visata laupäeval, kui neil oli koolis Christmas Bazaar ning Charlotte mind endale appi palus. Mul oli hea meel, et ma oma Montoni kostüümi selga olin pannud. Vaatepilt oli nagu Meeleheitel Koduperenaistes. Isegi süüa tehes või laadakaunistusi üles pannes on pärlid kaelas ja kõrvas. K6ik nagu täiega kallilt riides, enamvähem v6id firmamärke otsaeest lugeda. Esmaspäeval läksin lapsele kooli järele ja oli 'pisut' ebamugav seista seal vihmasajus koolimaja ees, kui terve kooliesine tänav oli viimase sõna ja tõenäoliselt sel aastal välja lastud uhkeldavaid masinaid täis pargitud. Nooojah, mis seal ikka, katsusin mõelda oma firmamantlile ja mütsile, et mitte tõesti end mingi lihsalt-mariana tunda.
Märkimistväärt on kindlasti ka minu erilised saavutused köögikunstivallas, kui ma reede õhtul juudiõhtusöömaajaks kaks parti omal käel valmistasin ja millega Charlotte väga-väga-väga rahule jäi. Hea küll. Päris omal käel ei valmistanud. Charlotte pidi mind ikka telefoniteel juhendama. (A) No aga mis sa ise teinud oleksid, kui dziip keerab rataste vilinal hoovi, äraaetud näoga ema tormab uksest sisse, viskab sulle kaks surnud parti lauale ja ütleb ise poolel teel uksest välja, et täna teed parti. Ja on kadunud enne, kui sa jõuad silmadki suureks ajada. Ega ma miski krissu-sugune kokandushuviline (jumal kyll, ta pani tavalise kurgisalati sisse tüüüüümiani!!!) ei ole. =P ja surnud parti katsusin ka esimest korda. Aga igatahes sai see õhtusöök kiirustades valmis küpsetatud ja panin kohe ajama ka. Ikka SOHO poole, hehee. (A) Läksime jällegi Candysse tsillima.
Ilgelt kurb on, et ma see laupäev sinna Yalla! peole minna ei saa, sest ma pean Adami sajapealist synnipäevapidu ohjama hakkama. Tore tore. Aga eks neid pidusid tuleb veel.
Mmm. kommentaariks minu toa kohta nii palju, et magada sain ma seal toas alles siis, kui kass minu tuppa magama tuli. Kassi nimi on Shooter ja ta on k6ige ebagraatsilisem kass, keda ma näinud olen. =P Aga ta on armas. Aga toaga oli jah mingi selline jama, et lihtsalt ei saa magada, sest kogu aeg on tunne, et keegi on toas. Ja vaatab. Nii ma siis üks 6htu rääkisin kassile, et ta tuleks minu tuppa magama, sest kassid pidavat ju kurja silma vastu aitama. Kass tuli. Järgmine öö tuli ka. See öö nüüd ei olnud ma kodus. Magasin uinumisest kellahelinani. Mõnus! =)
Aa, ja poolatarist nii palju, et minu käest on juba üsna mitu korda küsitud, et kas ma olen Poolast. Minge te ka pekki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar