Mummuline kaheksajalg
20.12.06 London 28 Church Mount, oma tuba
Ehh. Ei tea, millal taevas annab võimaluse selle jutu netti üles panna. Kohe veider on oma läpaka taga istuda ja täppidega tähti trükkida. Pole enam harjunud...
Hetkel olen siis niiöelda kodus, pereema istub üleval arvutitoas ja trükib oma esseed, või noh, üritab seda kokku panna. Vanem poiss ka õpib oma toas ja minu hoolealune ona ka kuskil. Kui aus olla, siis mul on täiesti suva, kus ta oma aega parajaks teeb. Ega selleks muidugi eriti palju võmalusi ei ole – kolm. Millest üks on ema näol hõivatud ehk siis internetiga arvuti. Teine arvuti on ta oma toas ja kolmas võimalus on all teleka vaatamine.
Täna oli kolmas vestlus teemal „Iiris ja tema kõhutantsutunnid”. Nii esimene kui teine lõugade kulutamine jõudis tulemini, et nad ei kavatse mind iga nädal ühel päeval ära lasta. Seekord jõudsime kolmandale kokkuleppele, et peale jõule teeme neljanda jutuajamise. Vihjasin kah õhkõrnalt, et võib juhtuda, et ma tahan selle pärast tööd vahetada, et seal stuudios õpetada. Eks näis. Igatahes ta ütles, et ma meeldin neile kõigile, mis tuli mulle üllatusena, sest minu meelest ei ole keegi kunagi millegagi rahul. Nojah.
Otsustasin oma hästi armsasse roosasse märkmikku ülestähendusi ümbritseva maailma kohta tegema hakata, et miskit kahe silma vahele ei jääks ja pärast kirjutamata ei ununeks. Noh, selles mõttes, et kui ma näiteks metrooga sõidan ja miskit veidrat näen, et siis kirjutan üles ja pärast kirjutan siia. =D Puuuuuuuust ja punaseks... =D
Kolme rattaga auto.
Seda nägin ma kusjuures ammu. Ma ei tea, võibolla ma isegi kirjutasin selle siia juba. Päriselt ka. Taga oli kaks ratas, ees keskel üks ratas. Pani mu vaateaknad, tuntud ka silmadena, endale päris pikaks ajaühikuks järele kaema ja mõtlikult pöidla ning nimetissõrmega olematut habet sügama.
Kronoloogilist järjestatust ei tasu selles koduses pidevas valveolekus kirjutatud üllitisest oodata. Miks valvelolekus? Sest pereema tahab, et ma ta esseed aitaks vormistada ja läbi loeksin. Võõehh.. Psühholoogia. Võiks ka hullemini minna eksole, majandusmatemaatika näol näiteks.
Pistsin oma käekese riiulisse ja krabasin selle roosa märkmiku oma kenade sõrmekeste vahele ja nyyd otsin kohe oma märkmed üles.
Ahhaa. Kübarad. Jaa, kübarataest tahtsin ma juba ammu kirjutada, siis, kui pisema poisi koolis jõululaat oli ja ma seal nende nooblite vanemate vahel kõhkleva olekuga ringi ukerdasin. Mingi hetk käisin poes apelsinimahla ja suhkru järel (hõõgvein tuleb ikkagi tääääääpse retsepti järgi teha) ja teate neid kübaraid, mis on umbes alustassi suurused, kuhi musta võrkpitsi keskele kuhjatud ja siis veel paar musta traati kumeralt nagu šokolaadist tordikaunistused üle selle hunniku keeratud ja mida kantakse niimoodi kergelt ühel küljel, enamasti kuklasse ehitatud soenguga? No vot. Need on päriselt olemas. Nägin kohe kahte versiooni samal tänaval seal kooli ees. Mingi tunni aja jooksul. Vapsjeee noh...
Muig. Mind võib nüüd juba poole kohaga suurlinnapreilnaks nimetada. Avastasin üks öö Kay juurest koju minnes, et tablool näidatud 7 minutine rongi ooteaeg mind peaaegu endast välja viis. Sain veel viimasel hetkel sabast kinni ja sundisin oma ajurakke liigutama selles suunas, et kui Pärnus tuleks buss 7 minuti pärast, oleksin jumalast õnnejunnis, eksole. Aga siin on 7 minutit üüratu aeg. Eriti metroos... Ainuke asi, millele mõtled on see, et „Aga mul on ju kiire!”.
Mmm, seesama öö metroos. Astun mina rongi (mis tuli ikkagi normaalse kahe minuti pärast, tablool oli ilmselt miski segadus) ja esimene mõte oli, et juudas, miskeid moslemeid täis, dooohh. Kusjuures tavaliselt mulle mosleminaised meeldivad. Või vähemalt nad tekitavad mus sellist jõllitamisefekti. Aga lihtsalt tundus, et neid on nii palju. Teisel pilgul igatahes (pereema astus just praegu sisse ja ulatas mulle süüdimatu näoga oma psühholoogiaalase vaimusünnitise ülesirvimiseks, bläähh. Paar hetke eemal siis)(Võttis kõigest pool tundi. Ma olen üllatunud) avastasin, et tegu on viie indialannaga, kes vägagi ilmselgelt tulid kuskilt mingilt ürituselt. Seda ka kohe kahel põhjusel – esiteks, moslemid ja hindunaised (kui nad just väga moderniseernud ei ole) ei kola õhtuti linna peal ringi. Teiseks, nad olid väga kirevalt ja sätendavalt riides. Ei, sarisid ei olnud, aga olid need laiad püksid pikkade kleitidega seal peal. Niiiiiiiii armas oli vaadata. Istusin aga nende vasta ja täiesti süüdimatult vahtisin. =D Nii tore oli, irw. Siin muideks ei ole neid saridega naisi nii palju liikvel midagi, kui Ave vihjas. Moslemite musti hõlste on jah igal sammul, aga hindude rõivaid on oluliselt vähem. Noh, samas külm on ka eksole. Aa, üks India neiu sellestsamast seltskonnast seal metroos oli ilmale vaatamata varbavaheplätudega. Grrr! Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Ma saan aru, et mina, kes ma tulen kuskilt põhjamaa pärapõrgust, tunnen, et London on ilgemat moodi palav ja silkan talv läbi paljaste varvastega ringi, eksole. Nemad on soojalt maalt pärilt, mis valu see neid alasti ringi kakerdama sunnib?!
Sellesama metrooreisi jooksul (Eustonis ümberistudes Northern Line’i pealt Victoria peale) kohtasin teises rongis ühte väga litsakat naisterahvast. Täiesti jabur, et tema neli sentimeetrit vägagi teadlikult mantli alt välja paistvad sukaääred panid m i n d ennast ebamugavalt tundma, mitte teda ennast. Ma ei tea. Mida iganes.
Märkmik reedab veel ühe vahejuhtumi kohta paar sõnakest. Ehk siis pere ja prügikotid. Juuudash. See on lõppematu teema selle perega. Mingi jama oli ja ma ei viinud prügikotte teise naabri prügikasti nagu pereema palus ja siis ta sai kurjaks ja viis nad ise ära ja tuli tagasi ja päris, et kas ma ei saanud aru, mis ta mulle ütles. Hähähähäää, tassi ise oma sodiladu nah. =D
Paar sissekannet tagasi mainisin reedeõhtut, kus mul esimest korda tõeliselt lõbus oli. Igatahes, selle õhtu nö kulminatsiooniks kujunes hetk, kui Candy baaris sadas kaela mulle Evely, kelle seksuaalne orientatsioon ei lubaks nagu uskuda lihtsalt kokkusattumuslikku kohtumist naiste baaris. =D Evely tuli koos oma sõbranna Bellaga, üks must bineiu, sama pikk kui mina(siin riigis mainimistväärt asjaolu), irw. Loo iroonia oli selles, et ma päeval mõtlesin, et kutsuks Evely ka Candysse, aga ei hakanud helistama, sest mõtlesin, et ta tahab kindlasti oma mehega romantilist reedeööd veeta ja tünn!! No vahva. =) Tantsime seal ja värki ja siis Bella ütleb mulle, et valge tüdruku kohta oskan ma tantsida („you can actually dance for a white girl”), lisab siis naerdes, et see oli nali, aga tõsi ka. =D Lahe. Kusjuures, siin väljas olles ma ei saa aru, miks neid musti nii hulludeks tantsijateks peetakse? Eeemm, nad tšillivad ja mõnulevad muusika saatel, aga ma ei ütleks, et nad nüüd nii super hästi tantsivad. Ma olen valge inimene, eksole, ja teeeeehnika, keha peab lahti olema. =D Siiani pole veel näinud minu arvates tõeliselt hästi liikuvat musta naist.
Mul ei ole Kayle jõulukingitust. =S Tegin pildi, kuhu kirjutasin „10 reasons why i like you” aga midagi võiks nagu veel olla...
21.12
Juba Tallinnas olles vaevasin oma hallollust teemal, miks ma enam nii palju ehteid ei kanna, kui vanasti (siiamaani on meeles, kui Tikker ütles mulle, et mind ilma kõrvarõngasteta näha on imelikum kui ilma meigita. Ja tol ajal ei läinud ma välja prügi ka viima ilma meigita=D). Ja praeguse seisuga kroonib minu mõttetööd edu. Ma olin oma ehted nii öelda lihtsalt ära kandnud. A la 9ndas klassis Peterburist toodud savist emailitud kala; hunnikutega kahtlase väärtuse, värvi ja pikkusega pärleid; jms. Lihtsalt värskendust oli vaja. Või kaunistavast kolast puhata. =) Siin olen ma juba endale 2 kaelaehet ostnud ja Evely kinkis kolmanda ja ilma nendeta nagu ei tahakski uksest välja astuda. =D Nii et tubli töö, Sherlock!
Pereema sõitis hommikul Münchenisse ja täna õhtul olen siis koos isaga. Mmm. Mitte nii väga õnnelik. Ja varsti hakkan õhtusööki tegema. Jätkuvalt mitte eriti õnnelik. =D
Kay on nii hea. =)
20.12.06 London 28 Church Mount, oma tuba
Ehh. Ei tea, millal taevas annab võimaluse selle jutu netti üles panna. Kohe veider on oma läpaka taga istuda ja täppidega tähti trükkida. Pole enam harjunud...
Hetkel olen siis niiöelda kodus, pereema istub üleval arvutitoas ja trükib oma esseed, või noh, üritab seda kokku panna. Vanem poiss ka õpib oma toas ja minu hoolealune ona ka kuskil. Kui aus olla, siis mul on täiesti suva, kus ta oma aega parajaks teeb. Ega selleks muidugi eriti palju võmalusi ei ole – kolm. Millest üks on ema näol hõivatud ehk siis internetiga arvuti. Teine arvuti on ta oma toas ja kolmas võimalus on all teleka vaatamine.
Täna oli kolmas vestlus teemal „Iiris ja tema kõhutantsutunnid”. Nii esimene kui teine lõugade kulutamine jõudis tulemini, et nad ei kavatse mind iga nädal ühel päeval ära lasta. Seekord jõudsime kolmandale kokkuleppele, et peale jõule teeme neljanda jutuajamise. Vihjasin kah õhkõrnalt, et võib juhtuda, et ma tahan selle pärast tööd vahetada, et seal stuudios õpetada. Eks näis. Igatahes ta ütles, et ma meeldin neile kõigile, mis tuli mulle üllatusena, sest minu meelest ei ole keegi kunagi millegagi rahul. Nojah.
Otsustasin oma hästi armsasse roosasse märkmikku ülestähendusi ümbritseva maailma kohta tegema hakata, et miskit kahe silma vahele ei jääks ja pärast kirjutamata ei ununeks. Noh, selles mõttes, et kui ma näiteks metrooga sõidan ja miskit veidrat näen, et siis kirjutan üles ja pärast kirjutan siia. =D Puuuuuuuust ja punaseks... =D
Kolme rattaga auto.
Seda nägin ma kusjuures ammu. Ma ei tea, võibolla ma isegi kirjutasin selle siia juba. Päriselt ka. Taga oli kaks ratas, ees keskel üks ratas. Pani mu vaateaknad, tuntud ka silmadena, endale päris pikaks ajaühikuks järele kaema ja mõtlikult pöidla ning nimetissõrmega olematut habet sügama.
Kronoloogilist järjestatust ei tasu selles koduses pidevas valveolekus kirjutatud üllitisest oodata. Miks valvelolekus? Sest pereema tahab, et ma ta esseed aitaks vormistada ja läbi loeksin. Võõehh.. Psühholoogia. Võiks ka hullemini minna eksole, majandusmatemaatika näol näiteks.
Pistsin oma käekese riiulisse ja krabasin selle roosa märkmiku oma kenade sõrmekeste vahele ja nyyd otsin kohe oma märkmed üles.
Ahhaa. Kübarad. Jaa, kübarataest tahtsin ma juba ammu kirjutada, siis, kui pisema poisi koolis jõululaat oli ja ma seal nende nooblite vanemate vahel kõhkleva olekuga ringi ukerdasin. Mingi hetk käisin poes apelsinimahla ja suhkru järel (hõõgvein tuleb ikkagi tääääääpse retsepti järgi teha) ja teate neid kübaraid, mis on umbes alustassi suurused, kuhi musta võrkpitsi keskele kuhjatud ja siis veel paar musta traati kumeralt nagu šokolaadist tordikaunistused üle selle hunniku keeratud ja mida kantakse niimoodi kergelt ühel küljel, enamasti kuklasse ehitatud soenguga? No vot. Need on päriselt olemas. Nägin kohe kahte versiooni samal tänaval seal kooli ees. Mingi tunni aja jooksul. Vapsjeee noh...
Muig. Mind võib nüüd juba poole kohaga suurlinnapreilnaks nimetada. Avastasin üks öö Kay juurest koju minnes, et tablool näidatud 7 minutine rongi ooteaeg mind peaaegu endast välja viis. Sain veel viimasel hetkel sabast kinni ja sundisin oma ajurakke liigutama selles suunas, et kui Pärnus tuleks buss 7 minuti pärast, oleksin jumalast õnnejunnis, eksole. Aga siin on 7 minutit üüratu aeg. Eriti metroos... Ainuke asi, millele mõtled on see, et „Aga mul on ju kiire!”.
Mmm, seesama öö metroos. Astun mina rongi (mis tuli ikkagi normaalse kahe minuti pärast, tablool oli ilmselt miski segadus) ja esimene mõte oli, et juudas, miskeid moslemeid täis, dooohh. Kusjuures tavaliselt mulle mosleminaised meeldivad. Või vähemalt nad tekitavad mus sellist jõllitamisefekti. Aga lihtsalt tundus, et neid on nii palju. Teisel pilgul igatahes (pereema astus just praegu sisse ja ulatas mulle süüdimatu näoga oma psühholoogiaalase vaimusünnitise ülesirvimiseks, bläähh. Paar hetke eemal siis)(Võttis kõigest pool tundi. Ma olen üllatunud) avastasin, et tegu on viie indialannaga, kes vägagi ilmselgelt tulid kuskilt mingilt ürituselt. Seda ka kohe kahel põhjusel – esiteks, moslemid ja hindunaised (kui nad just väga moderniseernud ei ole) ei kola õhtuti linna peal ringi. Teiseks, nad olid väga kirevalt ja sätendavalt riides. Ei, sarisid ei olnud, aga olid need laiad püksid pikkade kleitidega seal peal. Niiiiiiiii armas oli vaadata. Istusin aga nende vasta ja täiesti süüdimatult vahtisin. =D Nii tore oli, irw. Siin muideks ei ole neid saridega naisi nii palju liikvel midagi, kui Ave vihjas. Moslemite musti hõlste on jah igal sammul, aga hindude rõivaid on oluliselt vähem. Noh, samas külm on ka eksole. Aa, üks India neiu sellestsamast seltskonnast seal metroos oli ilmale vaatamata varbavaheplätudega. Grrr! Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Ma saan aru, et mina, kes ma tulen kuskilt põhjamaa pärapõrgust, tunnen, et London on ilgemat moodi palav ja silkan talv läbi paljaste varvastega ringi, eksole. Nemad on soojalt maalt pärilt, mis valu see neid alasti ringi kakerdama sunnib?!
Sellesama metrooreisi jooksul (Eustonis ümberistudes Northern Line’i pealt Victoria peale) kohtasin teises rongis ühte väga litsakat naisterahvast. Täiesti jabur, et tema neli sentimeetrit vägagi teadlikult mantli alt välja paistvad sukaääred panid m i n d ennast ebamugavalt tundma, mitte teda ennast. Ma ei tea. Mida iganes.
Märkmik reedab veel ühe vahejuhtumi kohta paar sõnakest. Ehk siis pere ja prügikotid. Juuudash. See on lõppematu teema selle perega. Mingi jama oli ja ma ei viinud prügikotte teise naabri prügikasti nagu pereema palus ja siis ta sai kurjaks ja viis nad ise ära ja tuli tagasi ja päris, et kas ma ei saanud aru, mis ta mulle ütles. Hähähähäää, tassi ise oma sodiladu nah. =D
Paar sissekannet tagasi mainisin reedeõhtut, kus mul esimest korda tõeliselt lõbus oli. Igatahes, selle õhtu nö kulminatsiooniks kujunes hetk, kui Candy baaris sadas kaela mulle Evely, kelle seksuaalne orientatsioon ei lubaks nagu uskuda lihtsalt kokkusattumuslikku kohtumist naiste baaris. =D Evely tuli koos oma sõbranna Bellaga, üks must bineiu, sama pikk kui mina(siin riigis mainimistväärt asjaolu), irw. Loo iroonia oli selles, et ma päeval mõtlesin, et kutsuks Evely ka Candysse, aga ei hakanud helistama, sest mõtlesin, et ta tahab kindlasti oma mehega romantilist reedeööd veeta ja tünn!! No vahva. =) Tantsime seal ja värki ja siis Bella ütleb mulle, et valge tüdruku kohta oskan ma tantsida („you can actually dance for a white girl”), lisab siis naerdes, et see oli nali, aga tõsi ka. =D Lahe. Kusjuures, siin väljas olles ma ei saa aru, miks neid musti nii hulludeks tantsijateks peetakse? Eeemm, nad tšillivad ja mõnulevad muusika saatel, aga ma ei ütleks, et nad nüüd nii super hästi tantsivad. Ma olen valge inimene, eksole, ja teeeeehnika, keha peab lahti olema. =D Siiani pole veel näinud minu arvates tõeliselt hästi liikuvat musta naist.
Mul ei ole Kayle jõulukingitust. =S Tegin pildi, kuhu kirjutasin „10 reasons why i like you” aga midagi võiks nagu veel olla...
21.12
Juba Tallinnas olles vaevasin oma hallollust teemal, miks ma enam nii palju ehteid ei kanna, kui vanasti (siiamaani on meeles, kui Tikker ütles mulle, et mind ilma kõrvarõngasteta näha on imelikum kui ilma meigita. Ja tol ajal ei läinud ma välja prügi ka viima ilma meigita=D). Ja praeguse seisuga kroonib minu mõttetööd edu. Ma olin oma ehted nii öelda lihtsalt ära kandnud. A la 9ndas klassis Peterburist toodud savist emailitud kala; hunnikutega kahtlase väärtuse, värvi ja pikkusega pärleid; jms. Lihtsalt värskendust oli vaja. Või kaunistavast kolast puhata. =) Siin olen ma juba endale 2 kaelaehet ostnud ja Evely kinkis kolmanda ja ilma nendeta nagu ei tahakski uksest välja astuda. =D Nii et tubli töö, Sherlock!
Pereema sõitis hommikul Münchenisse ja täna õhtul olen siis koos isaga. Mmm. Mitte nii väga õnnelik. Ja varsti hakkan õhtusööki tegema. Jätkuvalt mitte eriti õnnelik. =D
Kay on nii hea. =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar