EDIT: nostalgia, melanhoolia...
Tahtsin oma sünnipäevast kirjutada. Vaatasin oma received failide kausta ja nägin seal paari pilti minu sünnast. Mitte sellest osast, mis Daisy juures toimus. Need pildid pärinevad millestki hoopis intiimsemast, armsamast kohast.
Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, mis päeval see aset leidis. Ehk oli see neljapäev? Minu sünnipäevapidu Daisy juures oli reedel. Nii palju ma mäletan, et ma olin tol päeval tööl. (Mul on probleemid, mul hakkab igast asjade peale hinges pakitsema, icc=D). Ja õhtul sai Aetiga räägitud, ta kutsus enda poole. Läksin siis. Ja seal sain aru, et miski toimub. Pille oli vihjanud küll, et ära endale selleks õhtuks plaane tee, aga noh, ikkagi.
Üritasin Aeti veenda minu juurde tulema, ta oli väga nõus, aga hakkas ajama mingit jama teemal,et praegu ei saa veel välja minna, et ta peab oma telefoni laadima. Eee, noh, ma sain ju aru küll, et mind oli vaja kinni hoida vms, ja ma kohe meelega lasin Aetil seal seletada, sest mul oli kiusu pärast vaja teha nägu, et mul on vaja hirmsasti minema hakata. =P Lõpuks helistas Pille. Aetile. Ja käskis meil taksosse kobida, et ta ootab meid kuskil. Ee. Põnev =D See kuskil oli siis Vabaõhumuuseumi tee lõpus. Taksojuhiga oli päris palju seletamist, öine aeg ka, Pille oma valge (egoistlikult väites minu valitud, icc) kampsuniga tee ääres paistis hästi silma. Noh, lõpuks, kui meil oli õnnestunud aru saada, kus suunas me vurama peame. =)
Lähme välja, nii nummikas. Sammud siis mere suunas, takso sõidab minema. Ma võin valetada, nii et teie kolm, kes te seal olite, parandage mind, kui eksima juhtun. Märkan Väikevenda (kes on ka Pille, nii et segaduse vältimiseks kutsugem ühte Pillet Pilleks ja teist Pillet Väikevennaks). Ei suuda enam meenutada, kas mulle ka mingi asi näppu torgati, aga m i n u meelest võtsid nemad veel miskit näpu otsa ja jalutasime siis mere poole. Pille veel vandus, et vihma hakkas sadama.
Jõudsime siis mere äärde. Päriselt ka, nagu filmis. Nagu nii meeletult armas ja romantiline vaatepilt. Mere ääres eksole, lained loksuvad paar meetri kaugusel. Lõke, väliküünlad sõõris, tort, pizza ja muu träni. No ma lihtsalt ei või. Jahe tuul ja kaelasadav vihm ei suutnud mind absoluutselt heidutada, küll aga Pillet, hehee. Siis sõitis miski auto keset porilompi meie ette ja mingid vene pussakad kargasid välja (mees ja naine) ning pistsid pröökama teemal, et me sealt jalga laseks, et see on eravaldus ja nii edasi. Meie rahuloluks astus naine autost välja tulles pahkluuni porilompi. Irw, paras! Aga põhimõtteliselt ei saanud me midagi muud teha, kui kodinad kokku pakkida ja autosse tagasi sibada. Nagu ma kartsingi, siis selle ranna nime olen kuskile mälusoppide mälestusteriiulitele nii ära pannud, et enam ei suuda seda sealt välja kangutada.
Sain minagi peotäie asju kokku korjata ja näpu otsa, ukerdasime vihmas Väikevenna autosse, sõitsime paarsada meetrit edasi, kus oli väheke avalikum rand ning seal löödi sünnipäevaplats jälle üles. Väljas eksole oli pime öö, vihm oli kuidagi üle jäänud, taevas oli nii valge kuu, et silmadel hakkas lausa valus, kui seda pikemalt piielda. Pilvekesed uitasid ringi ja nägid sünged välja. Uuesti siis lõke, küünlad, šampus, tort, pizza ja lilled. Kallistused ja õnnesoovid ka. Meri taustal vaikselt lainetamas ja mühamas. Lihtsalt super romantiline. Plastiknõud olid ka ja mahl, kainele autojuhile ilmselt, muig. Lihtsalt nii eriti hea oli olla. Sain torti lahti lõigata, mida mobiiliga ka jäädvustati, ja öösel mere ääres ennast niiii erilisena tunda. See sünnipäev kuulub nende eriti mälestusväärsete sünnipäevade hulka, kuhu kuuluvad veel nt need korrad, kus üks punaste juustega naisterahvas mulle kulleriga roosi saatis. Või siis seekord, kus mulle hommikul kell 8 martsipanist roosidega kaunistatud sefiiritort päris rooside ja kingitusega voodisse toodi. Kingitus ise muideks oli kunstkäsitöö, nii et eriti superluks. (Üks asju, mida ma eriti kõrgelt hindan, on käsitööna tehtud ehted) Või kunagi, kui ma päris-päris pisike olin ja ema tõi mulle voodisse (meie pere sünnipäevatraditsioon) tema enda õmmeldud tumesinisest sametist pisikese (tuvastamatu) mängulooma. See mänguloom on mul siiani alles ja tekitab hästi sooja tunnet.
Aitäh, Pilled ja Aet, et mälestuse kinkisite. =)
Tahtsin oma sünnipäevast kirjutada. Vaatasin oma received failide kausta ja nägin seal paari pilti minu sünnast. Mitte sellest osast, mis Daisy juures toimus. Need pildid pärinevad millestki hoopis intiimsemast, armsamast kohast.
Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, mis päeval see aset leidis. Ehk oli see neljapäev? Minu sünnipäevapidu Daisy juures oli reedel. Nii palju ma mäletan, et ma olin tol päeval tööl. (Mul on probleemid, mul hakkab igast asjade peale hinges pakitsema, icc=D). Ja õhtul sai Aetiga räägitud, ta kutsus enda poole. Läksin siis. Ja seal sain aru, et miski toimub. Pille oli vihjanud küll, et ära endale selleks õhtuks plaane tee, aga noh, ikkagi.
Üritasin Aeti veenda minu juurde tulema, ta oli väga nõus, aga hakkas ajama mingit jama teemal,et praegu ei saa veel välja minna, et ta peab oma telefoni laadima. Eee, noh, ma sain ju aru küll, et mind oli vaja kinni hoida vms, ja ma kohe meelega lasin Aetil seal seletada, sest mul oli kiusu pärast vaja teha nägu, et mul on vaja hirmsasti minema hakata. =P Lõpuks helistas Pille. Aetile. Ja käskis meil taksosse kobida, et ta ootab meid kuskil. Ee. Põnev =D See kuskil oli siis Vabaõhumuuseumi tee lõpus. Taksojuhiga oli päris palju seletamist, öine aeg ka, Pille oma valge (egoistlikult väites minu valitud, icc) kampsuniga tee ääres paistis hästi silma. Noh, lõpuks, kui meil oli õnnestunud aru saada, kus suunas me vurama peame. =)
Lähme välja, nii nummikas. Sammud siis mere suunas, takso sõidab minema. Ma võin valetada, nii et teie kolm, kes te seal olite, parandage mind, kui eksima juhtun. Märkan Väikevenda (kes on ka Pille, nii et segaduse vältimiseks kutsugem ühte Pillet Pilleks ja teist Pillet Väikevennaks). Ei suuda enam meenutada, kas mulle ka mingi asi näppu torgati, aga m i n u meelest võtsid nemad veel miskit näpu otsa ja jalutasime siis mere poole. Pille veel vandus, et vihma hakkas sadama.
Jõudsime siis mere äärde. Päriselt ka, nagu filmis. Nagu nii meeletult armas ja romantiline vaatepilt. Mere ääres eksole, lained loksuvad paar meetri kaugusel. Lõke, väliküünlad sõõris, tort, pizza ja muu träni. No ma lihtsalt ei või. Jahe tuul ja kaelasadav vihm ei suutnud mind absoluutselt heidutada, küll aga Pillet, hehee. Siis sõitis miski auto keset porilompi meie ette ja mingid vene pussakad kargasid välja (mees ja naine) ning pistsid pröökama teemal, et me sealt jalga laseks, et see on eravaldus ja nii edasi. Meie rahuloluks astus naine autost välja tulles pahkluuni porilompi. Irw, paras! Aga põhimõtteliselt ei saanud me midagi muud teha, kui kodinad kokku pakkida ja autosse tagasi sibada. Nagu ma kartsingi, siis selle ranna nime olen kuskile mälusoppide mälestusteriiulitele nii ära pannud, et enam ei suuda seda sealt välja kangutada.
Sain minagi peotäie asju kokku korjata ja näpu otsa, ukerdasime vihmas Väikevenna autosse, sõitsime paarsada meetrit edasi, kus oli väheke avalikum rand ning seal löödi sünnipäevaplats jälle üles. Väljas eksole oli pime öö, vihm oli kuidagi üle jäänud, taevas oli nii valge kuu, et silmadel hakkas lausa valus, kui seda pikemalt piielda. Pilvekesed uitasid ringi ja nägid sünged välja. Uuesti siis lõke, küünlad, šampus, tort, pizza ja lilled. Kallistused ja õnnesoovid ka. Meri taustal vaikselt lainetamas ja mühamas. Lihtsalt super romantiline. Plastiknõud olid ka ja mahl, kainele autojuhile ilmselt, muig. Lihtsalt nii eriti hea oli olla. Sain torti lahti lõigata, mida mobiiliga ka jäädvustati, ja öösel mere ääres ennast niiii erilisena tunda. See sünnipäev kuulub nende eriti mälestusväärsete sünnipäevade hulka, kuhu kuuluvad veel nt need korrad, kus üks punaste juustega naisterahvas mulle kulleriga roosi saatis. Või siis seekord, kus mulle hommikul kell 8 martsipanist roosidega kaunistatud sefiiritort päris rooside ja kingitusega voodisse toodi. Kingitus ise muideks oli kunstkäsitöö, nii et eriti superluks. (Üks asju, mida ma eriti kõrgelt hindan, on käsitööna tehtud ehted) Või kunagi, kui ma päris-päris pisike olin ja ema tõi mulle voodisse (meie pere sünnipäevatraditsioon) tema enda õmmeldud tumesinisest sametist pisikese (tuvastamatu) mängulooma. See mänguloom on mul siiani alles ja tekitab hästi sooja tunnet.
Aitäh, Pilled ja Aet, et mälestuse kinkisite. =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar