Lugesin just Tikri ja Muraka blogid läbi. Ja Murakas, eriti sinu omast tekkis selline... tunne. Ma ei tea, nagu... Mingisugune tunne, selline ühteaegu meeldiv ja samas nagu raske ka. Et... Ma ei tea... Ja Tikri kooselu blog... Muig, tuleb jah palju asju meelde...
Anja tegi mulle täna märkuse, et kui minuga eraviisiliselt ei vestle, siis blogist aru ei saa, millega ma tegelen. Tõotasin siis pühalikult veidi üksikasjalikumalt seletada. Ja Avet huvitaks asjad, mida ma näen ja üldised inimsuhted... On kellelgi veel mingeid soove? Katsuks neid siis järgida veidi, sest teie ju loete seda...
Olen au pair. Au pair pluss kui täpsem olla. See pluss tähendab siis ka koristamist. Londonisse lendasin 11 november ja tööd sain kuu lõpuks. Enne seda oli neli intervjuud ja see pere oli viies. Juudid. Elavad juutide rajoonis. Eriti religioossed ei ole, pigem nagu moe pärast. Jõule nad ei tähista, neil on Hanuka. Eile oli siis Hanuka. Kinkisin neile kaardi ja kommikarbi. No mida muud saakski mina neile kinkida, mida neil juba ei oleks? Ja raha mul ka ei ole eriti. Rõõmustasid nad küll, ehkki see võis olla ka inglaslik viisakus. Igatahes 6
õhtul pereema tõi mulle Hanuka kingituse - punakas-pruuni piklikest kividest käevõru (Tikker, sul on selline sinine). Enne seda, päeval, koristas ta oma kappi ka (ühte nendest paljudest) ja kokkuvõttes olen kolme koti võrra rikkam. äge. =D
Ja ikkagi on selline mõtlik ja melanhoolne tunne nüüd sellest Muraka blogist... Kuidagi mõttetu tundub kirjutada mingitest käekottidest, vaid tahaks mingitest mõtetest ja tunnetest niisama kirjutada...
Naljakas, kuidas minevik meid nii palju mõjutab... Ma olen täiesti hämmingus, kuidas Kay suudab nii palju taluda. Just seda minu pirtsutamist ja nii. Et ... Naljakas, kuidas üks suhe võtab sust ära yhe tüki ja teine suhe võtab sust ära teise tüki ja lõpuks sa tunnedki, et mingi suhe on sust liiga suure tüki ära võtnud ja sul nagu ei olegi enam midagi anda ja alles. Sest ikkagi mõtled, et milleks üldse vaeva näha? Nagunii lõppeb kõik yhtemoodi. Ma arvasin, et kõik see on möödas. Aga nüüd, Kay kõrval olles, saan aru, et ei ole möödas. Mitte lõplikult. Täna hommikul otsustasin, et see peab minevikku jääma, et enam ei ole sellel minu elus kohta. Nii et see halamine ja seosetu jutt siin jääb ka viimaseks heietuseks. Jah... Et siis viimane naisterahvas minu elus, muig. Tema oli see, kes võttis kõige suurema tyki ära. Nii suure, et praegu on ka valus. Ei, ma ei räägi armastusest selles mõttes, et ma teda armastaks v nii. Vaid armastusest selles mõttes, et ta võttis liiga palju armastust minust ära. Liiga palju andsin andeks ja liiga palju andsin võimalusi ja liiga palju kannatasin seejuures ise. Oh jumal, ma ei väida, et ma olen räme ingel ja et tema oli paha inimene. Ma räägin lihtsalt sellest, mis mulle haiget tegi.
Kuidas sa saad endast nii palju armastust ära anda ja mitte midagi vastu saada? Ma m6tlesin alati, et kui ma olen suutnud kaks naist maha jätta, sitta siis selle kolmandagagi... Aga ei läinud nii. Ja l6puks tegi see ikkagi nii kuradima palju haiget. Mis sest, et ... Ma tõesti m6tlesin, et see jäi selle suvega sinna riiulitele tolmama, kuhu teisedki suhted jäänud on. Ja tänase päevaga ta sinna läheb ka, ausalt. Aga... Kes teab, see teab, millest jutt käib. Kes ei tea, pole vajagi rohkemat teada. Tahaks lihtsalt jälle kergelt ära armuda ja ringi vahtida ja yhe v teisega sebima hakata. Mulle meeldib Kay, asi ei ole üldse selles, aga lihtsalt palju raskem on ennast avada ja väga keeruline minevikku olevikust lahus hoida. Et nagu. Ma olen 22-aastane. Mul on seljataga neli suhet, millest kaks on kooselud olnud. Kes teab mu Pärnu elu, see teab ka mu tausta. Et vahel lihtsalt tundub, et miks mulle nii lühikese aja jooksul nii palju asju on kaela sadanud? Tavaliselt on sellised kogemused oluliselt pikema aja peale ära jaotatud. Tean, tean, et elul on omad rajad ja asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema, ent siiski... Kay on 32 ja ta ütleb mulle vahel, et Iiris, sa oled nii noor, aga sa oled emotsionaalselt palju tugevam kui mina. Tal ei ole lihtne elu olnud. Ma saan aru, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Aga mille jaoks seda tugevust vaja on?
Vahetevahel Kay leiab, et see on kummaline, et ma ei taha ajalehti lugeda (sest seal kirjutab ainult mõrvadest). Ma ei taha neid lugeda. Ma tahan elada oma roosas maailmas nii palju, kui võimalik. Ma ei saa parata, et kui ma neid artikleid loen, siis hakkan mõtlema, kuidas mõrvatud neiu vanemad ennast tunnevad jne... Nagu üks neiu mulle kunagi vihaga ütles, et ma elan oma roosade käekottide maailmas. Las ma siis elan. Igaühel meist on oma moodused selle maailmaga toime tulemiseks, onju? Ma ei arva, et ma olen naiivne, aga lihtsam on ennast sellisena näidata.
Igatahes. Jutt sai otsa. Peaks selle vist eraldi postitusse panema, aga ükskõik vast. Sai segane veidi, ent süüdistage Murakat, tema blog tekitas sihukese tunde. =P Aga üldiselt hakkas veidi kergem, hehee. =D
Üldisemalt ka siis. London on üks naljakas koht. Ühest küljest nii vabameelne ja teises küljest nii religioosne. Nii vastuoluline. Aga see mulle meeldibki. Mulle meeldib see aura siin. Ja selle linna aurast sain ma aru siis, kui ma teisipäeval Camden Townis käisin. Camden on nagu boheemide, rokkarite, punkide ja hipide pärusmaa. Seal on poed kõiksugu tavaari täis (ausõna, Tikker, kui ma nägin neoonroosasid sukkpükse pealuudega, mõtlesin kohe sinu peale=D) ja hinnad ei ole ka väga k6rged. Et ... Nagu milline vabadus siin linnas on. Siin on tõesti kõike. Just see vabadus olla see, kes sa tahad. Või lihtsalt olla see, kes sa oled. Camdeni turul on selline söögilettide rida ka - kõik erinevad köögid kõrvuti. Me võtsime Aasia köögi... Haarasime oma toidukarbid pihku ja läksime Camdeni kanali äärde istuma. Olin koos Evelyga (see hipitüdruk Pärnust). Ja istusin seal ja sõime (olles eelnevalt ühest peagi suletavast India poest odavalt peotäie ehteid ostnud) ja siis ma tundsin, et kurat küll. Elu on ilus. Mul oli lihtsalt nii mõnus olla. Selline esimene tõeliselt kerge ja mõnus tunne siiatulemisest saati. Jah, too reedeöine pidu oli ka äge, aga see oli pidu, mitte niisama olemine. Ja seal India poes ei vaadanud hindudest koosnev teenindav personal ka kummaliselt, et mida need valged tibid siin nillivad nende traditsioonilisi ehteid... Et vabadus olla see, kes sa olla tahad.
Eile käis kodus (nimetan oma pere kodu koduks) töömees. See on yks Poola noormees Radik. Või noh, ma ei saa kindel olla, kui noor ta just on, sest ta räägib, et i am very old man and very poor. Kui ma päevas 50 naela teeniks, siis ma kyll väga vaene olla ei tohiks (ta töötab 6 päeva nädalas). Aga jah, ta mainis midagi pangalaenu tagasimaksmisest ka, nii et sellisel juhul võibolla tõesti... Hästi pikk on ta ka. Mina tunnen ennast pisikese naisterahvana tema kõrval, irw. Kujutage seda siis ette =D Ma olen talle vist pisut yle õla. Ja igatahes jõudsin ma juba ära unustada, miks ma temast rääkima hakkasin. =P Ta on igatahes üks nendest inimestest, kes minu elus olenemata minu tahtest virvendavad. Nagu ka näiteks pere koristaja. Üks Tai neiu. Käib üldiselt korra nädalas. Eelmine kord tegin talle ukse lahti, ütlesin tere, ta ütles tere-mis-sinu-näoga-juhtunud-on-all-those-pimples!? Näonahk on siin veidi vilets küll, eks see stress pere pärast ja teine toit jne, aga t a k t i t u n d e s t olete midagi kuulnud, irw?
Siis veel näiteks vanem perepoeg A. Mmm. Noh, tema natuke sõltub minu tahtest, sest eks ma ju teadsin, kui oma valiku selle pere kasuks tegin. Aga temaga on viimasel ajal kaks seika juhtunud.
Esimene: tükeldan mina köögis miskit salatimaterjali ja A tuleb kööki nillima sinnasamasse külmkapi kallale ja jääb siis minu kõrvale näksima. Räägime siis lolli juttu veidi ja vaatan talle otsa ning whatta hell! pööran pilgu õite kiiresti lõikelauale tagasi ja enam sealt seda ei tõsta. Kohtasin ta silmis Pilku. Sellist pilku, millega ei vaadata oma noorema venna au pairi. Selle pilguga vaadatakse kedagi, kes sulle meeldib. Kedagi võrdset. Mulle tuli see üllatusena, sest mina ei tunne ennast nende peres võrdsena, vaid madalamana. Keegi, kes koristab nende nõud ja teeb süüa. Milleks siis mulle selline pilk visata? Kummaline.
Teine seik. Kuradi mittesealihasööjad, ma ütlen raisk! Nähtavasti oli isa S see, kes ostis kunagi külmikusse hakklihapallid. Teadupärast sisaldavad kõik hakklihapallid mõlemat liha, mitte ainult loomaliha. Nende võltsist religioossusest pajatab väga hästi tõik, et pereisa isegi ei vaata poes, mis lihast mingid tooted tehtud, on... Igatahes. Tegin perele miski toidu valmis (lihtne, eelmisel päeval küpsetatud lammas lahti lõigata, taldrikule ja lauale) ning värske salat. Mina lammast ei söö ja lehtkapsasalat pole minu jaoks ka suure asi lõuna, tegin omale eraldi toitu. Juurvilju frikadellidega. A kysis, et mis sa teed, ma ütsin, et frikadelle, aga sa ei saa neid süüa, sest need sisaldavad sealiha. What?!? Viska need minema! Need teevad kõik asjad mitte kosheriks! (Kosher on see, et sealihaga ei tohi ükski asi kokku puutuda. A la, et kui sa kogemata noaga lõikad sealiha, siis pead selle kolm korda ära pesema ja palved peale lugema, enne kui midagi muud sellega lõikad. See jutt ei ole sellest perest, aga põhimõtteliselt, teile pildi manamiseks). Ma olin näljane, päev otsa unistanud normaalse maitsega lihatootest (sest loomaliha kolm korda päevas erineval kujul viskab tõeliselt kopa ette)ja siis ta ütleb mulle, et ma viskaks need ära. Hell no! Jagasime puid ja maid veits sellel teemal, ma mängisin veits lolli ja ütsin, et aga ma pesen ju panni pärast ära ja nii, nii et lõpuks ütles ta et don't worry, aga viska need pärast ära. No jesus fucking christ. Minge te pekki oma religiooniga! Looga, et ma ei visanud neid ära. Ja ma loodan südamest, et ta ei lähe neid sinna sügavkülma otsima... Ma kavatsen need veel ära süüa. =D
Lõin hommikul Kay juures varba ära. Kohe nii ära lõin, et istusin voodi peale ja hakkasin nutma. =D Välja ka ei saanud minna, sest oma terava ninaga saapaid ma selle varba otsa lükata ei suutnud ja Kay jalanõud on mulle yhe numbri võrra väiksed. Nii ma siis koju jäin ja nüüd vaatan, et varvas tõmbub siniseks. Luu siiski katki ei ole, sest liigutada annab.
Mmm, muide. Eile oli enamvähem normaalne päev. Magasin nt päeval kaks tundi ja eriti teenijana ennast ei tundnud ka. Ma kas oskan ennast sellest eraldada paremini või oli eile lihtsalt erandlik päev. No kolm käekotti tegid mu tuju ikka oluliselt paremaks ka. =D Mmm, eile C (pereema) küsis ka, et kuidas sa ennast siis nüüd tunned selle koha pealt, et sa ei saa neid tantsutunde anda. Ma ütlesin, et mul on väga kahju ja et ma ei ole stuudiole veel oma otsust öelnud, ja küsisin, et kas ta on kindel, et me ei saa läbi rääkida. Ta mõtles ja ütles, et võibolla peaks ta selle peale mõtlema. Noh, progress seegi. Ma mõtlesin, et kui see teenija tunne ära läheb ja nad lubavad mul mu tantsutundide jaoks korra nädalas ära, siis ehk ei otsigi kohe uut tööd... Aga vaatame, tõenäoliselt on see hea tunne vaid illusioon. =D
Aga järgmine nädal saan ma kartulivahvlit ja Mõnusat Maiust, sest Maido tuleb oma musiga Londonisse ja nad toovad mulle. Jehuuu! =D Ja Murakas, ma tõesti ootan sind juba siia! =)
Anja tegi mulle täna märkuse, et kui minuga eraviisiliselt ei vestle, siis blogist aru ei saa, millega ma tegelen. Tõotasin siis pühalikult veidi üksikasjalikumalt seletada. Ja Avet huvitaks asjad, mida ma näen ja üldised inimsuhted... On kellelgi veel mingeid soove? Katsuks neid siis järgida veidi, sest teie ju loete seda...
Olen au pair. Au pair pluss kui täpsem olla. See pluss tähendab siis ka koristamist. Londonisse lendasin 11 november ja tööd sain kuu lõpuks. Enne seda oli neli intervjuud ja see pere oli viies. Juudid. Elavad juutide rajoonis. Eriti religioossed ei ole, pigem nagu moe pärast. Jõule nad ei tähista, neil on Hanuka. Eile oli siis Hanuka. Kinkisin neile kaardi ja kommikarbi. No mida muud saakski mina neile kinkida, mida neil juba ei oleks? Ja raha mul ka ei ole eriti. Rõõmustasid nad küll, ehkki see võis olla ka inglaslik viisakus. Igatahes 6
õhtul pereema tõi mulle Hanuka kingituse - punakas-pruuni piklikest kividest käevõru (Tikker, sul on selline sinine). Enne seda, päeval, koristas ta oma kappi ka (ühte nendest paljudest) ja kokkuvõttes olen kolme koti võrra rikkam. äge. =D
Ja ikkagi on selline mõtlik ja melanhoolne tunne nüüd sellest Muraka blogist... Kuidagi mõttetu tundub kirjutada mingitest käekottidest, vaid tahaks mingitest mõtetest ja tunnetest niisama kirjutada...
Naljakas, kuidas minevik meid nii palju mõjutab... Ma olen täiesti hämmingus, kuidas Kay suudab nii palju taluda. Just seda minu pirtsutamist ja nii. Et ... Naljakas, kuidas üks suhe võtab sust ära yhe tüki ja teine suhe võtab sust ära teise tüki ja lõpuks sa tunnedki, et mingi suhe on sust liiga suure tüki ära võtnud ja sul nagu ei olegi enam midagi anda ja alles. Sest ikkagi mõtled, et milleks üldse vaeva näha? Nagunii lõppeb kõik yhtemoodi. Ma arvasin, et kõik see on möödas. Aga nüüd, Kay kõrval olles, saan aru, et ei ole möödas. Mitte lõplikult. Täna hommikul otsustasin, et see peab minevikku jääma, et enam ei ole sellel minu elus kohta. Nii et see halamine ja seosetu jutt siin jääb ka viimaseks heietuseks. Jah... Et siis viimane naisterahvas minu elus, muig. Tema oli see, kes võttis kõige suurema tyki ära. Nii suure, et praegu on ka valus. Ei, ma ei räägi armastusest selles mõttes, et ma teda armastaks v nii. Vaid armastusest selles mõttes, et ta võttis liiga palju armastust minust ära. Liiga palju andsin andeks ja liiga palju andsin võimalusi ja liiga palju kannatasin seejuures ise. Oh jumal, ma ei väida, et ma olen räme ingel ja et tema oli paha inimene. Ma räägin lihtsalt sellest, mis mulle haiget tegi.
Kuidas sa saad endast nii palju armastust ära anda ja mitte midagi vastu saada? Ma m6tlesin alati, et kui ma olen suutnud kaks naist maha jätta, sitta siis selle kolmandagagi... Aga ei läinud nii. Ja l6puks tegi see ikkagi nii kuradima palju haiget. Mis sest, et ... Ma tõesti m6tlesin, et see jäi selle suvega sinna riiulitele tolmama, kuhu teisedki suhted jäänud on. Ja tänase päevaga ta sinna läheb ka, ausalt. Aga... Kes teab, see teab, millest jutt käib. Kes ei tea, pole vajagi rohkemat teada. Tahaks lihtsalt jälle kergelt ära armuda ja ringi vahtida ja yhe v teisega sebima hakata. Mulle meeldib Kay, asi ei ole üldse selles, aga lihtsalt palju raskem on ennast avada ja väga keeruline minevikku olevikust lahus hoida. Et nagu. Ma olen 22-aastane. Mul on seljataga neli suhet, millest kaks on kooselud olnud. Kes teab mu Pärnu elu, see teab ka mu tausta. Et vahel lihtsalt tundub, et miks mulle nii lühikese aja jooksul nii palju asju on kaela sadanud? Tavaliselt on sellised kogemused oluliselt pikema aja peale ära jaotatud. Tean, tean, et elul on omad rajad ja asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema, ent siiski... Kay on 32 ja ta ütleb mulle vahel, et Iiris, sa oled nii noor, aga sa oled emotsionaalselt palju tugevam kui mina. Tal ei ole lihtne elu olnud. Ma saan aru, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Aga mille jaoks seda tugevust vaja on?
Vahetevahel Kay leiab, et see on kummaline, et ma ei taha ajalehti lugeda (sest seal kirjutab ainult mõrvadest). Ma ei taha neid lugeda. Ma tahan elada oma roosas maailmas nii palju, kui võimalik. Ma ei saa parata, et kui ma neid artikleid loen, siis hakkan mõtlema, kuidas mõrvatud neiu vanemad ennast tunnevad jne... Nagu üks neiu mulle kunagi vihaga ütles, et ma elan oma roosade käekottide maailmas. Las ma siis elan. Igaühel meist on oma moodused selle maailmaga toime tulemiseks, onju? Ma ei arva, et ma olen naiivne, aga lihtsam on ennast sellisena näidata.
Igatahes. Jutt sai otsa. Peaks selle vist eraldi postitusse panema, aga ükskõik vast. Sai segane veidi, ent süüdistage Murakat, tema blog tekitas sihukese tunde. =P Aga üldiselt hakkas veidi kergem, hehee. =D
Üldisemalt ka siis. London on üks naljakas koht. Ühest küljest nii vabameelne ja teises küljest nii religioosne. Nii vastuoluline. Aga see mulle meeldibki. Mulle meeldib see aura siin. Ja selle linna aurast sain ma aru siis, kui ma teisipäeval Camden Townis käisin. Camden on nagu boheemide, rokkarite, punkide ja hipide pärusmaa. Seal on poed kõiksugu tavaari täis (ausõna, Tikker, kui ma nägin neoonroosasid sukkpükse pealuudega, mõtlesin kohe sinu peale=D) ja hinnad ei ole ka väga k6rged. Et ... Nagu milline vabadus siin linnas on. Siin on tõesti kõike. Just see vabadus olla see, kes sa tahad. Või lihtsalt olla see, kes sa oled. Camdeni turul on selline söögilettide rida ka - kõik erinevad köögid kõrvuti. Me võtsime Aasia köögi... Haarasime oma toidukarbid pihku ja läksime Camdeni kanali äärde istuma. Olin koos Evelyga (see hipitüdruk Pärnust). Ja istusin seal ja sõime (olles eelnevalt ühest peagi suletavast India poest odavalt peotäie ehteid ostnud) ja siis ma tundsin, et kurat küll. Elu on ilus. Mul oli lihtsalt nii mõnus olla. Selline esimene tõeliselt kerge ja mõnus tunne siiatulemisest saati. Jah, too reedeöine pidu oli ka äge, aga see oli pidu, mitte niisama olemine. Ja seal India poes ei vaadanud hindudest koosnev teenindav personal ka kummaliselt, et mida need valged tibid siin nillivad nende traditsioonilisi ehteid... Et vabadus olla see, kes sa olla tahad.
Eile käis kodus (nimetan oma pere kodu koduks) töömees. See on yks Poola noormees Radik. Või noh, ma ei saa kindel olla, kui noor ta just on, sest ta räägib, et i am very old man and very poor. Kui ma päevas 50 naela teeniks, siis ma kyll väga vaene olla ei tohiks (ta töötab 6 päeva nädalas). Aga jah, ta mainis midagi pangalaenu tagasimaksmisest ka, nii et sellisel juhul võibolla tõesti... Hästi pikk on ta ka. Mina tunnen ennast pisikese naisterahvana tema kõrval, irw. Kujutage seda siis ette =D Ma olen talle vist pisut yle õla. Ja igatahes jõudsin ma juba ära unustada, miks ma temast rääkima hakkasin. =P Ta on igatahes üks nendest inimestest, kes minu elus olenemata minu tahtest virvendavad. Nagu ka näiteks pere koristaja. Üks Tai neiu. Käib üldiselt korra nädalas. Eelmine kord tegin talle ukse lahti, ütlesin tere, ta ütles tere-mis-sinu-näoga-juhtunud-on-all-those-pimples!? Näonahk on siin veidi vilets küll, eks see stress pere pärast ja teine toit jne, aga t a k t i t u n d e s t olete midagi kuulnud, irw?
Siis veel näiteks vanem perepoeg A. Mmm. Noh, tema natuke sõltub minu tahtest, sest eks ma ju teadsin, kui oma valiku selle pere kasuks tegin. Aga temaga on viimasel ajal kaks seika juhtunud.
Esimene: tükeldan mina köögis miskit salatimaterjali ja A tuleb kööki nillima sinnasamasse külmkapi kallale ja jääb siis minu kõrvale näksima. Räägime siis lolli juttu veidi ja vaatan talle otsa ning whatta hell! pööran pilgu õite kiiresti lõikelauale tagasi ja enam sealt seda ei tõsta. Kohtasin ta silmis Pilku. Sellist pilku, millega ei vaadata oma noorema venna au pairi. Selle pilguga vaadatakse kedagi, kes sulle meeldib. Kedagi võrdset. Mulle tuli see üllatusena, sest mina ei tunne ennast nende peres võrdsena, vaid madalamana. Keegi, kes koristab nende nõud ja teeb süüa. Milleks siis mulle selline pilk visata? Kummaline.
Teine seik. Kuradi mittesealihasööjad, ma ütlen raisk! Nähtavasti oli isa S see, kes ostis kunagi külmikusse hakklihapallid. Teadupärast sisaldavad kõik hakklihapallid mõlemat liha, mitte ainult loomaliha. Nende võltsist religioossusest pajatab väga hästi tõik, et pereisa isegi ei vaata poes, mis lihast mingid tooted tehtud, on... Igatahes. Tegin perele miski toidu valmis (lihtne, eelmisel päeval küpsetatud lammas lahti lõigata, taldrikule ja lauale) ning värske salat. Mina lammast ei söö ja lehtkapsasalat pole minu jaoks ka suure asi lõuna, tegin omale eraldi toitu. Juurvilju frikadellidega. A kysis, et mis sa teed, ma ütsin, et frikadelle, aga sa ei saa neid süüa, sest need sisaldavad sealiha. What?!? Viska need minema! Need teevad kõik asjad mitte kosheriks! (Kosher on see, et sealihaga ei tohi ükski asi kokku puutuda. A la, et kui sa kogemata noaga lõikad sealiha, siis pead selle kolm korda ära pesema ja palved peale lugema, enne kui midagi muud sellega lõikad. See jutt ei ole sellest perest, aga põhimõtteliselt, teile pildi manamiseks). Ma olin näljane, päev otsa unistanud normaalse maitsega lihatootest (sest loomaliha kolm korda päevas erineval kujul viskab tõeliselt kopa ette)ja siis ta ütleb mulle, et ma viskaks need ära. Hell no! Jagasime puid ja maid veits sellel teemal, ma mängisin veits lolli ja ütsin, et aga ma pesen ju panni pärast ära ja nii, nii et lõpuks ütles ta et don't worry, aga viska need pärast ära. No jesus fucking christ. Minge te pekki oma religiooniga! Looga, et ma ei visanud neid ära. Ja ma loodan südamest, et ta ei lähe neid sinna sügavkülma otsima... Ma kavatsen need veel ära süüa. =D
Lõin hommikul Kay juures varba ära. Kohe nii ära lõin, et istusin voodi peale ja hakkasin nutma. =D Välja ka ei saanud minna, sest oma terava ninaga saapaid ma selle varba otsa lükata ei suutnud ja Kay jalanõud on mulle yhe numbri võrra väiksed. Nii ma siis koju jäin ja nüüd vaatan, et varvas tõmbub siniseks. Luu siiski katki ei ole, sest liigutada annab.
Mmm, muide. Eile oli enamvähem normaalne päev. Magasin nt päeval kaks tundi ja eriti teenijana ennast ei tundnud ka. Ma kas oskan ennast sellest eraldada paremini või oli eile lihtsalt erandlik päev. No kolm käekotti tegid mu tuju ikka oluliselt paremaks ka. =D Mmm, eile C (pereema) küsis ka, et kuidas sa ennast siis nüüd tunned selle koha pealt, et sa ei saa neid tantsutunde anda. Ma ütlesin, et mul on väga kahju ja et ma ei ole stuudiole veel oma otsust öelnud, ja küsisin, et kas ta on kindel, et me ei saa läbi rääkida. Ta mõtles ja ütles, et võibolla peaks ta selle peale mõtlema. Noh, progress seegi. Ma mõtlesin, et kui see teenija tunne ära läheb ja nad lubavad mul mu tantsutundide jaoks korra nädalas ära, siis ehk ei otsigi kohe uut tööd... Aga vaatame, tõenäoliselt on see hea tunne vaid illusioon. =D
Aga järgmine nädal saan ma kartulivahvlit ja Mõnusat Maiust, sest Maido tuleb oma musiga Londonisse ja nad toovad mulle. Jehuuu! =D Ja Murakas, ma tõesti ootan sind juba siia! =)
4 kommentaari:
oi.. liiga palju sai neid kommentaare.. kustuta 2ra yleliigsed, mul millegi p2rast ei 6nnestu..
Terh,nõnna lugesin su plogi ...njaa tegelikult olen proovinu nii laubaõhtast saati sulle smsi saata, aga mu telefon, mis vahepeal wc potis ujumas käis, otsustas näidata, et mis siis sellest veest ikka nihu läks- ta ei lase mul trükkida. Ühesõnga rõõmustasin su eelmise plogi sissekande üle- said selle tantsimise koha ja siis kui Avega hiinakas parema istekoha ootusjärjekorras olime, tuli jutuks, et su pereema ei lase sind ära. Krt, tahtsin kohe saata smsi..jäta pere kus see ja teine, leiad uue või leiad teise töö kasvõi ajutise. Tantsimine ikka usun tähtsam ja sulle südamelähedasem. Kuidas see intervjuu siis ka oli?
Ning täna lugesin su uut postitust ... njaa camden...see on mõnus segane koht (mm kui maigaga seal käisime, siis nägin mõnusaid maale ning ma jäin mõtlema kas võtta või mitte ...nüüd tahan et oleks võtnud..oeh:S)... toidulett on seal hea ja mitmekülgne..icc njah mul mõte siin kerib vaikselt tagasi, et kelle kõigiga ma tegelikult olen seal käinud, et isegi imestama paneb :P
Helistamine..nagu praega näha jäi ära, vabandan, et ei teinud vastamata kõne, aga mul olid siin 6kl piigad niikaua,et tekkis tunne, et nad ei lähegi ära. Tegelt ma lähen Haapsallu 22.12 õhtul ja olen seal kindlasti kuni 25 hommikuni, kui sul aega on, et helistada saad..anna teada, annan telefoni nr.
Tegelikult, tahaks sinuga varem rääkida ... lihtsalt rääkida.
Oled sa mu maili seoses selle HSBC teemaga kätte saanud? Mis arvad?
Ütlesid veel, et pole tantsustuudiole oma otsust öelnud, mil pead? Ning mil su pereema seisukohale jõuab, et kas lasta sind või mitte?
Kallid
Ihii:) Ma just sellepärast need kommentaarid siin lahti kerisin, et vaadata, mis diskussioon siin siis 20 eksemplaris käinud on, aga näe, päris mitmed on sama tekstiga.:) Igatahes, Iiris, ma loodan, et oled kartulivahvlid juba kätte saanud, sest muidu ajab sind veel vesistama see, kui ütlen, et Kaupsist just pakitäie neidsamuseid soetasin. JA EESTIS ON LUMI MAAS!!! Temporary winter wonderland...
To Kaidi: tegelikult ma stuudiole ytlesin, et ma olen kindel tulija. Aga pereemale serveerisin asja teisiti. Et ta tunneks, et talle on valik j2etud.
HSBC on see vabatahtliku teema? Kuule hetkel ei oska midagi arvata. Uganda k6las muidugi ka ahvatlevana, icc. Aga Indiasse ei hakkaks ma hetkel ilma Kayta minema ja Eesti kaudu tema kyll tulla ei saaks.Ja hetkel on mul siingi p6nev. (A) Aga mis sa arvad j2rgmisel suvel Aafrikast India asemel?
Postita kommentaar