Surnuaed

Istun surnuaias. Londonis. Tahtsin juba öelda, et Londoni kesklinnas, ent siiski meenus, et olen põhjas, mitte päris keskel. Et siis. Aknast välja vaadates olen alati näinud ühel pool lasteaeda ja teisel pool päris suurt hulka puid. Nii suurt hulka, et läbi ei paista. Ega ma eriti ei ole süvenenud ka, et mismoodi need puud siin siis niimoodi kasvavad. Nüüd ma siis tean. See on surnuaed.
Sisenedes parki läbi suurte raudväravate, millel olev silt palub kella neljaks siit kadunud olla, et rahutud öösitirändajad ei tuleks igavikulist und segama, ei tunne ma tavalist kerget õõvastavat ja vaikset tunnet. Jalutan. Esialgu mööda kivikestest ehitatud teed, edasi juba lehtede ja pori sees. Kohati võib tunda isegi looduse lõhna, sellist sügise lõhna, kui oled metsas ja on just sadanud ja maas on palju poriseid lehti.
Meie mõistes hauaplatse siin ei ole. On ainult üks monumentide rivi. Üks südamekujuline must hauaplaat leinab kurvalt vanemaid. Kõik postid ja ristid ja postamendid ja monumendid on viltu. Nagu aegade hämaruse ja surma raske koorma all lääbakile vajunud. Ei tule ka seda inimõlga, mis väsinud kivilahmakaid paremasse asendisse kohendaks. Igal pool on võsa, hauaplaadid peaaegu üksteise otsas, kõrge rohi ja puud. Siin ei haljasta ega hoolda keegi. Puuokste raksumine reedab ringiturnivaid oravaid. Üks sarkofaag on uhkes üksinduses, oksterisu otsekui nimbus ümber, jäetud kellegi maiseid jäänuseid viimasele teekonnale saatma. Kõik tundub kuidagi vana, kuigi mõnel haual võib ka värvilisse kilesse pakitud lillekimpe näha.

Istun kabeli kõrval. Kabel, mille ümber hargnevad rajad otsekui niidid ämblikuvõrgust. Sisse kiigates on kabel seest tühi ja must, justkui põlenud. Seistes kabeli kõrval, tundub see oma välja sirutuva tornikesega üsna kõrge, ent puud on järelikult kõrgemad, sest tänavale ei suuda see tornike paista. Selle pruunikad tellised tekitavad vastupandamatut kihku libistada peopesaga üle karedate kivide, ent jätan selle siiski tegemata, niivõrd räpane tundub see sein olevat.
Ei saaks öelda, et siin inimtühi on. Väravate juures kõndis mulle vastu naine lapsevankriga. Aga see oli ka ainuke naisterahavas. Ülejäänud on siin mehed. Kõik eranditult üksinda. Absoluutselt igas kaliibris. Näiteks üks lühike must keskealine onkel, taarus mu pingist mööda, õllepurk peopessa pigistaud ja pilk näljaselt oravaid okstel jahtimas. Või siis too teine, mustas ülikonnas, kergelt hallinevate juuste ja kallite kingadega härrasmees, pakuks, et neljakümnendates. Või siis too kutt, tossud, sinised teksad, must puhvis jakk ja siiliks pöetud pea. Neid on veel. Ma ei tõsta pilku. Ma ei taha, et keegi neist minuga rääkima hakkaks. Jälgin altkulmu vaid mööduvaid jalatseid. Väljas on küll valge, ent siiski hakkab kõhe. Mitte kadunukeste pärast. Selle kontingendi pärast. Sean sammud tuldud suunda tagasi. Möödun tollest mustanahalisest ja seejärel mingist kiirustavast vanamehest. Väravate juures toetab üks india või pakistani päritolu noormees end mingi kivi otsa ja saadab mind pika pilguga. Hetkeks viskan talle trotsliku pilgu ja sammun edasi, samal ajal tundes, kuidas see noormees mind just mitte kõige puhtamatest mõtetest täidetud pilguga edasi piidleb. See on räpane pilk. See on see pilk, millega sa öösel pimedas kohtuda ei tahaks.
Jätan musta raudvõre valge marmori sees selja taha. Kuidagi parem hakkas.

Ära tegin!

Hahaa. Töö on nüüd olemas siis. Seesama nikerdustega käsipuuga perekond. Irw. Hoidke mulle pöialt! Homme kolin sisse.
Mmm, eelmise jutu kommentaariks, et mul on jah vist veidi haigus musti rohkem vaadata kui valgeid. Aga no mis ma teha saan, huvitav on ju. Pöörasin ekstra tähelepanu valgetele, ja jah, käivad jah, samamoodi riides. =P Ja muideks tossude üle pidid nad ise siin eriti uhked olema, et tossud maksavad neil siin mingi 100 naela ja kui sa need jalga paned, siis kõik näevadki, et sul on 100-naelased tossud jalas. Et auasi. Nojah.
Eile käisime Oak Bar'is Yalla! naidil. Et siis kohaliku pedepuhveti kaks korda kuus aset leidev araabia-türgi-kreeka pidu. Mmm, lahe oli. Ehkki Kay sai natuke kurjaks, kui ma nelja mehega tantsima jäin, hehee. (A)
Olen selle Kay korteriga juba nii ära harjunud, tundub kuidagi imelik mõelda, et ma homme siit ära kolin. Ma tean, et ma tulen siia ju tagasi veel ilmselt paljudel kordadel ja et niisugune oli algusest peale ka kokkulepe - et kuniks tööd saan. Aga ikkagi. Võiks täna midagi erilist teha, kui ta töölt tuleb õhtul. Pean mõtlema.
Kallid teile!

Pilguheit

Eheheee.
Mõtlesin jupp aega, et mida teile siis nüüd kirjutada. Et midagi eriliselt suurt ei ole juhtunud, aga lihtsalt mõningaid tähelepanekuid ja kerge pilguheit siis minu viimastesse päevadesse.

Igatahes. Mis värk siin nende kingadega on? Siin on kas tõsiselt kõrged kontsad või täiesti madalad ümmarguse ninaga susskingad. Jubedad. Eriti kui ülevalpool oled jumala šikilt riides, a la pintsak ja seelik ja noh-niimoodi – ja siis on jalas mingid sussid. Väki. Eriti olen ma seda täheldanud mustade juures. Ahaa, ja ükskord oli üks must tütarlaps musta klassikalise poolmantli, mustade viigipükste ja ... sinise-valgekirjude tossudega. Hkhmm. Eile, kui olin teel Finchleysse järjekordsele tööintervjuule, olin ma ühes bussis ühe tõsise neegrimammiga, kellel oli megailus afropatsisoeng, musta mantli keskkoht vööga pekkide vahele tõmmatud ja jalas jällegi tossud. Noh, suur mammi oli, jalanumber tundus ka suur. Äkki ta lihtsalt ei saa omale mõistlikke jalanõusid? Või olen mina lihtsalt nii kitsarinnaline, et sportliku ja klassikalise kokkusobitamist stiilivääratuseks pean? Igatahes, Kay ütles mulle just praegu, et mulle lihtsalt meeldivad mustad ja sellepärast ma vahingi neid ja panengi nende juures asju tähele. Aga et valged riietuvad samamoodi ja et üleüldse on madalad sussid moes. Nojah, ma tean, ma ju töötasin kingapoes, aga ikkagi on need minu meelest klassikalise riietuse juures koledad. Klassikaline nõuab kasvõi väikest kontsa. See lisab stiili.

Ringiliikumine ei tekita enam paanikat. Eks ta närvipinge on ikka, eriti kui on aja peale minek läbi kohtade, mida ma ei tea. Aga kodu poole tagasi minek ei tekita enam hirmu. Isegi kui ma ei kasuta sama marsruuti. Ja pea ei käi ringi vasakpoolsest liiklusest. Eile läksin sealt Finchleyst Golders Green’i, kuigi nende majani jõudsin Kenwood House’i poolt – nad elavad Church Mount’il. Need nimed siin on Liina, Ave ja Kaidi lõbustamiseks, kes ka siin elasid ja nüüd ehk sellise totra uneleva naeratusega ekraani vahivad. =P
Ja ei kohanimedega on siin keegi ikka rasket vaeva n2inud... Meil on ikka Pihlaka v6i Laagri v6i Vabaduse V2ljak vms. Siin on Elephant and Castle, Shepherds Bush, Bricklayers Arms (!) ja niimoodi. No v6ibolla meie H2rjapea suudaks v6istelda siin kohalike nimedega. Ma olen neid veidrusi veel n2inud, hetkel ei tule lihtsalt meelde.


Mmm. Tööinterjuudest siis. Juutidest tean ma nüüd üsna palju. =D Mul oli ühtede juutide juures vestlus ja eile käisin ühes teises juudiperes. Esimesed olid ikka üüüsna religioossed. Te ju ikka teate, et juudid kannavad (mehed) musta pikka kuube, kõvakaabut ja juuksed on neil mu meelest ära aetud (vähemalt nii palju, kui sealt kaabu alt kukalt paistab) ja kõrvade ees ripub pikk lokkis juuksesalk. Nagu pats või nii. See on tõsiselt kinky. Judaism ongi vist meesteusk, sest mehed kannavad miskeid hilpe ja neid pisikesi musti mütsikesi, aga naised ei pea midagi kandma – ma küsisin.=D Aga et piimatooteid ja lihatooteid korraga ei sööda. Sealiha peab ka loomulikult ära unustama. Liha ja mitteliha toidu jaoks on eraldi nõud eraldi kapis ja eraldi söögiriistad eraldi sahtlis. Väkod. ;) Eilne pere olid ka juudid, aga neil ei ole eraldi nõusid – nad lihsalt ei söö piimatooteid ja lihatooteid samal ajal. Olin nende juures õhtusöögil ja püha jumal! Nad ei pannud mitte g r a m m i g i maitseaineid toidu sisse. Ja õhtusöögist on meil ka erinev arusaam – minu jaoks ahjulõhe ja kausitäis lehtsalatit ei ole nagu väga asine õhtusöök. Aga nad on mingi umberikkad ka vist – maja on nagu fucking loss, ilma naljata – astud välisuksest sisse ja sealtsamast hallist läheb üles punase vaibaga trepp, mida ääristavad nikerdustega käsipuud. Toad on suured ja avarad, välja arvatud au pairi tuba, mis on maja kõige väiksem tuba. Imelik. Mul on praegu kahtlused, kas võtta see töö vastu või mitte – kas ma suudaks jälle elada kellegi teise poolt seatud rütmis? Pererütmis? Kolm aastat omapead elamist on nagu piisavalt pikk aeg olnud, et oma elurütmi tunnetada. Ja nende 9-aastane poeg on õudusuunenägu. Päriselt. Vanem poeg, kes on 17 ja kelle 18ndale sünnipäevapeole detsembri alguses on kutsusutud a i n u l t 70 külalist, on päris lahe. Et jah. Aga mul on juba aeg tööle minna, eks ma vist peaks ikka proovima. Saab ju ära öelda, kui see mulle ei sobi. Ah jah, m i n a peaksin seda teismeliste pidu valvama, sest vanemaid ju ometi selliseks peoks koju ei taheta.

Merest tunnen siin puudust. Sellisest vabadusest, mida meri kuidagi annab. Ja merelõhnast. Siin on teistmoodi vabadus. Lõputud tänavad lõputute poekestega, lõputud inimesed lõputute nägudega, lõputud vihmasajud lõputute varjujooksvate inimeste ja vihmavarjudega... Vabadus hingata ja olla selline, nagu tahad. Aga vajadus vee ja selge silmapiiri järele on minusse jäänud vist tänu Pärnule. Sügis on siin selline, nagu üks sügis olema peab – vihmasajud, päiksepaiste, maas vedelevad lehehunnikud, kummikud, kilkavad koolilapsed, lõhn – jah, kohati on isegi lõhn olemas. Nüüd on mul jälle meeles, miks sügis nii pikalt mu lemmikaastaaeg oli. Ja alles üleeile otsisin välja oma mütsi, ehkki ma olen üks vähestest, kes siin juba mütsiga käib.


Igatahes, täna lähme Candysse – reedese tüdrukuteõhtu jätk on täna seal. Ja et me saaks rahus õhtul välja minna, aitan nüüd Kayl ta koolitööd trükkida. Sekretär noh. =D

Rootsi raport

Koristasin oma meilikasti ja leidsin igivana kirja, mille ise olin kunagi mc listi saatnud. Ara kustutada ei raatsinud ja nyyd on ta siis teile lugemiseks. Et tegu on Rootsi Pride'ga 2004? Ja ei, mul ei ole tapitahti, sest mu lapakas ei ole voimeline stabiilset netiyhendust looma ja ma olen sunnitud Kay arvutit nillima.

------

29 juuli 2004
niih, tere noored! :)kohale jüdsin enamvähem elusalt (ehkki suhteliseltmagamata, sest kott osutus nii raskeks, et magamiskottienam kuidagi tassida ei jaksanud ja toolis ei leidnud öö otsapiisavalt mugavat asendit), maris oli kenasti vastas a4tervituskirjaga velcome Iiris.. :) nii nunnu, icc. okei, offisissain teistega ka tuttavaks - lätist siis maris, peteris, ieva jasolvita, leedust santa, rumeeniast mingi kutt ja keegi veel,kes meelde ei tule.meie suurejooneline diskussioon teemal 'kuidas rootsivalitsus saab m?jutada baltimaid homofoobia vastu' nägivälja selline: peale tunniajalist ringijooksmist parlamendikilomeetreid pikas majas, istusime k?ge ebamugavamas toasja kuulasime rootsi keelset loengut, mida maris meile kat?lkida yritas. meie suur arutelu kestis pärast seda piinamist mingi 30-45min ja tulemuseks see, et rootsi valitsus ehk saadab baltiriikidesse delegatsioonid pressikonverentse tegema. vms. :) et reedel ehk saab midagi asjalikumat teha.
praegu olen pride pargis ja see on MEELETU! niiiiiiiiiiiii paljuinimesi, nii palju homoseksuaale!! dsiiisus, määään.... life like in paradise... ;)v''rustaja n'gin ka ära - sihuke natuke kapi moodi, aga täitsaokkk - oli täiega ette valmistand, kaardid ja joonised jav?tmed ja puha. :) kreisi peast, irw.. heas m?ttes..aa, neid flaiereid ei ole ma veel ära andnud, aga teen sedahomme - mul jäid asjad offifisse luku taha, muig... (miksmul tunne, et sellised asjad juhtuvad kogu aeg minuga?) agahomme viin ma neid siis pride parki ja pride housei ka, kuisaan. vohh.niih, selleks korraks siis kaikki.. :)
sauuu!

-------

Pelmeenid

Jumal, miks peab kõik see toit siin nii sita maitsega olema?! Tahaks pelmeene hapukoore, juurviljade ja riivjuustuga. Ühe hapukooremaitselise kreemi ma poest tegelikult ka juba leidsin. Ja Siilike käis siin Londonis ja paljastas mulle alatu saladuse, et on olemas poode siin Londonis, kust saab pelmeene, sprotte, musta leiba, A Le Coq'i ja Jänksi kohukesi. Praegu on küll selline tunne, et pakin oma seitse asja kokku, veeretan oma viimased sentaavod peopesas hunnikuks ja lahen seda poodi otsima. Päriselt. Andku taevas mulle kannatust!

Kolm Jeesust ja üks sitaratas

Tegelikult ma ei oska öelda, miks need kolm meest mulle nii jeesustena tundusid. See Angel Stationi jeesus võib olla oma pikkade tumedate juuste ja heleda võidunud välja veninud küünarnukkide ja ilmselgelt liiga lühikeste käistega kolm numbrit suurema särgi tõttu, mis koos nende juustega tuules lehvis, kui ta rattaga meie bussist mööda kihutas ja ma teda vilksamisi bussiaknast silmasin.
Teine, Stoke Newington High Road jeesus oli mingisse hõlsti mässitud valge habemega vanamees. Lihtsalt teda vaadates oli esimene mõte, et ta on jeesus.
Undergroundi jeesusel olid hästi mustad ja konkreetsed kõrge kaarega kulmud, pikad mustad juuksed paar halli karvaga, ja lõuaneet. Tegelikult nägi to rohkem välja nagu System of a Down'i laulja.

Sitaratas on see pere-ema, kelle pärast ma eile Baker Streetile ronisin, Starbucksi kohvipoodi otsisin, kõvasti aega parajaks tegin ringi jalutades (mis muide oli iseenesest vägagi mõnus tegevus) ja kes lihtsalt ei suvatsenud kohale ilmuda, sellest teada anda ega ka telefonile vastata. Blaaahh! Ma saan aru, et ta on ise loll ja nii edasi, aga minu enesetunne oli sellegipoolest nigel.


Igatahes. Täna on Evely juures mingi plikade pidu, kuhu ma nädala alguses tahtsin hirmsasti ilma Kayta minna, nüüd on mul juba veidi kahtlusi tekkinud. Olen tervest sellest eilsest päevast ikka veel väsinud ja ei tea, kas üldse tahan minna. Ja kui ma läheks, näeksin ma Kayd alles homme õhtul. Nojah. Eks temast hakkab minu kaljukindlus siin kujunema. Eile muideks õppisin veel paar uut kohta selgeks. Või noh, kas nüüd just selgeks, aga ma tean, kuidas nendest kohtadest põhimõtteliselt koju saab. =D Hammersmith Station, Stratford, Baker Street, Seven Sisters, Aldgate ja Whitechapel. No hakkab juba vaikselt tulema, onju?

Muide, eelmises sissekandes, kus ma väitsin, et ma Kay juuksurisoleku ajal jalutasin mööda Hammersmith Roadi, on puhas jama (aitähh Liina, et mu tähelepanu sellele pöörasid). Ajasin selle Stamford Hill Road'i ja Stoke Newington High Road'iga sassi. Lihtsalt keset tänavat hakkavad majanumbrid otsast peale ja uus tänav ilmub eikusagilt.

Katsun nüüd siis tööd edasi otsida. Homse kohtumise ütlen ära - maksab liiga vähe ja ma ei leiaks seda kohta ise üles.

Ja sügis jõudis Londonisse ka.

Sädelev vesi

Nagu ma olen täheldanud, ei ole ma kuigi järjepidev kirjastiilide osas. Ma lihtsalt unustan iga jumala kord ära, mida ma eelmine kord kasutasin.

London siis. Esimene ja suurim mulje on see, et siin raisk ei saa poest normaalselt mullivett! Gaseeritud mineraalvett või kuidas iganes te soovite seda nimetada. Väikseid pudeleid pole üldse ja eile Kay leidis mingi suure rohelise pudeli, mille peal oli silt Highland Spring, sparkling water. Mis minu jaoks kõlab õllenimena ja pudeli värviline välimus viitab suleselgele limonaadlusele. Aga maitse on normaalne.

(Kaidi just msnis ütles, et tal on kõver kahvel laua peal ja ta ei tea ikka veel, kuidas ta selle ära lahendab. Eee. hea küll siis.)

Kinos käisin üleeile. Kayga. Angel Stationis asuvas 'Vue' kinos. No kuidas kurat peaks üks normaalne inimene inglise hääldusreeglite järgi hääldama sõna 'vue'?! Aga 'Vue' all on väikest sorti kaubanduskeskus. Sihukene piiisikene. Hilpe igale maitsele ja raamatupood, kuhu ma kohe pea ees sisse hüppasin, kui olin läbi akna märganud lisaks raamatutele ka läikivaid karpe, kirjaplokke ja muud sarnast träni. Mida ostmisväärset siiski silma ei torganud. Eriti kui arvestada fakti, et tööd mul veel ei ole ja Eestist kaasa vahetatud raha hakkab nagu otsakorrale jääma.
Ahhaa, Eestist veel rääkides - äkki nüüd tuleb see jutt kuidagi loogilisemalt üles ehitatult. Lennujaamas maksin pea üheksa sotti oma seitsme lisakilo eest. Kuradi ****rattad. Ma olen nii palju kuulnud, kuidas lastakse järjest inimesed läbi mingite hullude ülekilodega... Ma ausõna ostan omale pugejanäo kui võimalus avaneb. Aga lennujaamaneiul oli sigailus meik vähemasti.
Sõit oli okei, maiustasin Liina tehtud lahkumiskingitust Kass Arturi kooki, (mille ülejäänud pani Kay peaaegu üksi nahka, sest tema polnud enne midagi sarnast saanud ja see oli nii roppumoodi hea. =D), kohale jõudes tundus Stansted kodune, väike ja armas. Võrrelda paluks minu eelmise Londoniskäigu sissekandega, kus ma tundsin, et Stanstedist midagi suuremat annab otsida. Kay korjas mind üles, vurasime tema juurde, õhtul läksime välja ka. Enne välja minemist saabus mulle laksaki! kohale teadmine, et täitsa-kannis-siin-ma-ju-olengi-täitsa-üksinda-ja-siin-on-Kay-sõbrad-kellega-ma-kokku-saan-ja-mitte-minu-enda-omad. Et valus moment oli. Ja eks see oli ülepaisutatud ka minu hullust väsimusest tingituna. Aga Candy poole me oma sammud siiski seadsime (ma ütlesin teile reedel, et homme õhtul olen ma igastahes samal ajal Sohos!=D) ja kohtusime Maria (Brasiilia või Portugal, ei mäleta) ja Maryga (Makedoonia). Muusika oli jama. Mina tahtsin koju minna. Hehee - ostsin teisipäeval Liisuga Kaubamajas kolades omale huuleläike - panin naljapärast Kayle ka seda mokapeale - damn girl! Täielik glämmitibi! =D Jumalast hästi sobis. Ja kõik ta tuttavad Candys kommenteerisid seda ja ütlesid talle, et ta näeb hea välja. Juudash. Tal kohe ON mind vaja. =D

Pühapäeva kohta ma ei mäleta midagi. Ei, mul ei olnud pohmakat, ma lihtsalt ei mäleta. =D Aaa, käisime süüa kokku ostmas. Sainsburys. Sainsburyl on üks marumaitsev rosinakeeks. No NÄMMI! =) Õhtul läks Kay juuksurisse ja mina siis omapead kolama sel ajal. Lihtsalt jalutasin Hammersmith Road'i ja imetlesin. Täiesti eranditult on kõikide majade esimesed korrused poed. Või noh, mingid avalikud asutused, ütleme siis nii. Kebabid, juuksurid, chickenid, off ja full licenced toidupoed, ... ja rohkem nagu silma ei jäänudki. Hästi palju orientalsöögikohti. Ja seda täheldasin ka, et kõik vaatavad. Ma alguses mõtlesin, et noh, pikad ja blondid naised ei ole siingi just kõige tavalisem vaatepilt, aga Evely ütles mulle, et siin vahitaksegi sind niimoodi kogu aeg. =)

Evelyga käisime Finsbury Park'is jalutamas. Sihuke armas park - aedades on sihukesed meganunnud lontkõrv-jänkud ja teises suures aias on hirved. Pargile ringi peale teha ei jõudnud, sest Evely pidi tööle minema ja mina Victoria's Station'isse Safikule vastu. Sest Safik tõi veel mulle mu kola järele veits.=D Kahed kingad (mille eest ma tänasin küll vaikselt jumalat seal jaamas, sest mu hommikust saati jalas olnud kingad olid mulle kenad villid kanda hõõrunud, ja vahetasin tänulikult need teiste vastu), minu lemmikluulekogu ja armas sünnakink 'Armastuse valgel' ja ema kasvatatud ja meie aiast korjatud pakk kodust piparmünti teekeetmiseks. Tõmbasin seda piparmündilõhna ninna ja mõtlesin, et terve maailma võib jala käia, mul on jumalast savi. =)

Eile hommikul käisime ka Evelyga kolamas, tahtsime Thames'i äärde jalutama minna, aga vihma sadas ja otsustasime vahele jätta. Saime kokku Finsbury Park'i rongijaamas ja sealt sõitsime jällegi Angel Stationisse, kus me oleks pidanud bussi vahetama. Aga vihma ja veel paari asjaolu tõttu ei läinudki me sealt kaugemale, vaid kõigepealt pugisime punud mõnusat Chicken Donor'it täis ja siis läksime 'Vue' taha (või ette, oleneb kustpoolt vaadata) turule kolama. Kaubavalik on siin mõnus. Ma ei tea, kuidas numbritega lood on, aga kaup on hästi ilus, isegi turul. Hästi naiselik, kena. Mulle meeldis. Aga jõulukraami on küll kõik kohad juba täis.
Õhtul peale üheksat läksime veel Kayga mingisse Tiki's Chicken'isse ja keset ööd pugisime siis kõhud megarasvast kana ja friikaid täis. Mõtlesin,et ühel päeval kebab ja rasvakana, et täna peaks veepäeva tegema, icc. =D

Täna ei olegi midagi teinud. Tööd olen otsinud. Homme kell viis on kuskil pärapõrgus intekas (õigemini on kõik kohad peale Victorias Station'i, Angel Station'i ja Finsbury Park'i pärapõrgus, sest mul pole halli aimugi, kus need asuvad!) ja laupäeval kell 12 ka, mustade linnaosas, mustanahaline üksikema. Kõige vähem pakub palka ka. Mitte, et ma tahaks vihjata, et mustad on vaesed, vaid et üksikemal on raskem nanny'dele palka maksta kui peredel. Vott. Katsun täna siis veel jalutada veic ja lähen kella kuueks Kayle vastu tööle. Ma olen terve päeva voodis olnud hommikumantliga, et oleks nagu aeg ennast juba liigutama hakata.=D

Bye-bye darlings!

Viimane õhtu

Viimane õhtu siis. Oehh. Jah.
Istun siin oma voodis ja... mõtlen. Ja olen ilgelt väsinud ja tüdinud. Kardan, et homme minust küll Kayle eriti head naist ei saa. Aga homme olen võibolla just eriti hästi vormis. Milles ma millegipärast siiski kahtlen. =P Ja kui ma veel rohkem järele mõtlen, siis polegi sõna ‚tüdinud’ see õige sõna. Lihtsalt väsinud on olla. Sellest lõputust ringi jooksmisest. Sellised pisikesed asjad, mis eraldi võetuna ei tähenda prakitliselt mingit aja- või energiakulu. Aga kui sa pead neid päevas umbes miljon ette võtma, siis lõpuks oled naaatukese väsinud, irw. =D Jaaaaa, ma halan konkreetselt! Aga ma tahan halada ja see on minu blogi, nii et teen mis tahan, irw.=D Hää küll-hää küll.
Poole tunni pärast jõuab siia (minu juurde siis) Raulito. Tema tuleb minu poole elama niikauaks, kui ma ära olen. Teda tuleb siis babale ja korteriomanikule tutvustada. Baba nagunii magab hambad laial, nii et pärasool paistab. Kuna mingid toolid või pool elamist on ukse ette lükatud, siis me võiks politseiorkestri ta ukse taha mängima tuua ja ise samal ajal püüda ust lahti kangutada – ei midagi. Ei saaks ust lahti ja tema magaks jumalast rahus edasi. Hämmastav kui hea uni mõnel on. Halb kuulmine võib mõnel juhul häirivalt kasulik olla. Jah. Aga eks ma siis nüüd pean ennast vaimselt ette valmistama, et ma kuulen järgmised pool tundi mõtetut halamist, mis kaasab ka teemat noor-naine-majas-ja-kõik-on-koristamata. Jess! Just seda ongi mul praegu niiiii vaja kuulda. Blaaahh! Pärast lähme Raulitoga välja – jätan siis puhvetitega hüvasti. Nii öelda. =P Või vähemasti tsau-pakaa.


Telefonikõne. Oodake nüüd üks hetk-jaaah-aitääh.


Nii. Aga suur tass kohvi ja kohvrist näpatud kartulivahvlid on oma töö teinud. Väike Shakira ja elu tuleb sisse tagasi. =D Hakkaks kohe nagu möllu tegema, irw. =D Viisin puhuri ära Daisy juurde ja toas on juba jahe. Voodipesu ka ei ole. Irw. Midagi ei ole. Tüüühjus. Nojah, tolmurullid absoluutselt igal pool on, kui need millekski liigituvad. Juudash, ma ajan ikka eriti mõttetut iba... Bäähh, irw, nagu laksu all oleks.=D Ma teen aega parajaks, saage aru. =D Ja see telefonikõne oli täpselt nii pikk, et kohvi hakkas mõjuma ja mu sentimentaalse kalduvusega väsimus üle läks.

Külm on juba.

Peaks selle kuupäeva ka siia kuskile panema. 10 november on täna. Õhtu. Kell on 21.44. Jee.

Ei aitab. Täna ei tule siit midagi asjalikku. Minge lugege parem mõnda raamatut. =D Järgmine reportaaž siis juba Londonist. Ja kui Kay arvutist, siis ilma täpitähtedeta. Mööö.

Kõhutantsufestival 3-5.11

Nii. Hakkab lausa halvaks harjumuseks saama, et netti pole käepärast või mingi pagana „raamat”-u nimeline nett levib täpselt nii kaua, kui sa hakkad ennast kuskile sisse logime. Jutt käib Pirita Majandusgümnaasiumi raamatukogu wifist, mis ülejäänud koolis ei levi. Kahjuks. Või noh... Tegelikult teoreetiliselt pidi see veel natsa aega lahti olema, ja kuigi mul on paus, ei viitsi ma oma tantsususse saabaste vastu vahetada ning üle õue raamatukokku kakerdada.

Anyways. Tähtsatest ninadest on siis kohal Zahra Mujunen(Maroko), Ashraf Mahdy(Egiptus), Julia Holodovna(Läti). See on see nimekiri, kelle tundides ma käin. (A) Ashraf on muideks meestantsija. Ilgelt karmi käega. Hehee. Venekeelt oskab ka ja vahel röögatab tunnis ras-twa-tri-jne ja siis tekib tunne nagu oleks kehalise kasvatuse tunnis. Paras staar on ta ka. Ta tahab kohvi ja seda ja teist ja kolmandat. Mul on hea meel, et ma korraldaja ei ole. Läbisaamine on mul temaga üldiselt hetkel hea – päeval, mis Ashraf saabus, helistas mulle Iris (minu tantsutreener ja festivali peakorraldaja) ja küsis, ega ma ei tahaks Mahdyt shoppama viia. Et tüüp tuli just Brasiiliast ja et tal pole umbes jakki. Ee, okei, milles küssa. Läksin siis talle hotelli järele, tüübil kena paks jakk seljas. Jalutasime siis niisama Viru keskuses – ta ei tahtki shopata, vaid niisama ringi vaadata. Texases käisime söömas ka. Irw, rääkis mulle tähtkujudest. Mmm, täiesti kriipi oli see, et ta luges mind nagu raamatut ainult selle põhjal, et ma olen Neitsi tähtkujust. Kas tõesti on Neitsid nii sarnased või oli see juhus või on ta lihtsalt väga hea inimestetundja? No vahet pole. Ütles, et ma olen „very sweet” ka. Kõlas nii Kay moodi, nii armas. Mulle ilgelt meeldib see aafriklaste aktsent – just helistasin Zahrale ka, et talle tuleb auto järgi kell kaks ja niiiiiiii Kay aktsent oli... Kay on küll Ugandast ja Maroko ja Uganda vahele jääb ikka ilgelt pikk maa, aga no oli sarnane noh. =D

Käisime eile siis Maarika, Võtsi(üks Tartu tantsija), Läti ja Egiptuse õpetajatega Havannas. Möllu oli nabani. Päriselt ka. Trennis ei tantsinud pooltki nii palju. =P Pärast saatsid nad mind neljakesi baltani ja sealt panid nemad edasi hotelli ja mina koju. Läksin tšeburekki ostma ja nägin seal putkas kedagi, keda ma ei ole tükk aega näinud. Mmm, üllataval ja kuradima heal kombel ei löönud see mind absaoluutselt rivist välja – no jumalast savi oli. Noh, kes midagi asjast teab, siis see keegi oli see, kes peaks minu juurest oma asjad ära viima. Jahaa.

Õhtul on kõhutantsuetendus ja ma võtan sinna kaasa kena tütarlapse nimega Merili. Huvitav, kas ta tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna, et ma ta nime siia ära trükin ilma temalt luba küsimata? Samas, ma ei ole mitte kellegi käest küsinud, kas ma võiks nende nimesid siin avalikult mainida. =D

Jah. Äraminek on siis ilmselt ikkagi laubal, 11ndal. No lihtsalt ei ole aega enne... Muude asjadega veel ehk jõuaks, aga ei jõua ära pakkida. Ma ei tea... No vaatab.

Hmm, huvitav mõte veel... Assisteerisin täna hommikul Mahdy milaya-tundi kesktasemele ja edasijõudnutele. See assisteerimine tähendab seda, et paned workshopi alguses kõik nimed kirja ja siis teed tunni kaasa. Igatahes. Ma olen ennast kogu aeg kesktasemeks pidanud, aga tund, mis on kesktase ja edasijõudnud koos, on mulle paras. Et kuidas ma olen nagu sinnamaale jõudnud, kus ma kaldun juba kõige osavamate poolele? Sest edasijõudnutest on tegijam veel ainult masterclass ja Eestis minu meelest polegi masterclassi. Või on see inglise keeles – beginners, advanced, masterclass? Mmm, sellisel juhul olen ma küll tegija, icc. =D Väliskurustel siiski mingit edasijõudnute kursust võtta ei julge... Egiptuse õpetajad on ikka teise taseme ja teise temperamendiga kui meie omad siin. Homme on mul viimane workshop sellesama ülalmainitu Julia juures – floorwork. Kardan juba ette – lihastemöll on vägev... – põhimõtteliselt tantsid istudes või pikali maas olles, nii et kujutage ise ette. ;) Aga ma siis nüüd lähen. Fuajeese. Vaatan, mis bazaaril antakse ja räägin niisama kellegagi juttu.

Aidaiga!=D

Barcelona ja muud mõtted

Nii, tänase päeva seisuga on see jutt kirjutatud eile ja üleeile. =) Et ärge pahandage kirjavigu ja muud sellist. Pole aega praegu üle vaadata.

...

Ehhee. Nii. Kuna Liis minuga eile veits riidles, et ma ei ole blogi rohkem sissekandeid teinud, siis otsustasin täna ennast kokku võtta. =) Jeii! Lihtne põhjus selleks, miks ma ei ole rohkem oma mõtteid siia suurepärasele netileheküljele kirja pannud, on see, et ma olin kaks nädalat Barcelonas jahi Sea Dream II peal tööl ja see jaht oli suhteliselt netitu. Miks suhteliselt? Noh, sest kui meie ülemus läks ja kärkis ja tahtis „oma kontoriga paberimajandust ajada”, siis oli seal üks tubli filipiinlane, kes pani ülemuse tuppa kohe terveks päevaks neti sisse. =D Jeee! Ja niimoodi juhtus kohe tervelt kaks korda. Aga tegelikult ei juhtunud sellest absoluutselt mitte midagi, et netti polnud.

Igatahes. Mmm. Barcelona on mõnus. Ilma ma pean eriti silmas. Käisin siis see aasta 22 oktoober viimast korda ujumas. Hehee, kui ma just veel selle aasta sees nt Aafrikasse ei satu ja seal kuskil ujuma ei lähe. Sellest reisist on siis meeldejäävamad ütlused:
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”
„Väga gay!”
„Naaaaaaaiisss!”
„Kent Knutsen from Intech please contact the purers office!”
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving”
„Põhimõtteliselt küll”
„Peldik, inimpeldik, sitamaja”

Kuna ma olen täiesti kindel, et mingeid reisikirjeldusi võite te igalt suvaliselt netilehelt lugeda, siis ma ei hakka siia toksima Barcelona meeldejäävaid turismiatraktsioone. Ja noh, kui ma nüüd täiesti aus olen, siis me ei näinudki seal praktiliselt midagi muud kui igal sammul musti, tumedaid, pilukaid ja muidu kuuma verega mehi, kes olid nõus põrmu langema kahe valge naise ees. Ilma naljata. Eks ma pajatan neis allpool ehk pikemalt, aga nüüd siis veidi nende ütluste seletuseks.

„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”. Ehhei. Läksime üks õhtu Daisyga ujuma peale tööd. Pime oli. Ja Daisy fotokas hiivati ära. Päriselt ka. Raisk! Igatahes, minu ülisuurele üllatusele, et seal-rannas-polnud-ju-kedagi-kes-kurat-selle-ära-pätsata-sai, vastas meie armas nö ülemus, et kui sul seal rannas on must mees mustas kalisoones musta öö taustal, siis sa ei saagi teda näha. Nojah, loogiline. Sest musti immigrante, kes tänavate ääres sulle 10 euro eest Armanit müüsid, oli tõesti palju.

„Väga gay!” Võib öelda ka „Täitsa/väga/odav gay!” Töötegijateks olid kaasa võetud ka kolm noormeest, kes muidu olid suhteliselt toredad, ainult homofoobsed ja rassistliku maailmavaatega. Kõigil pikad juuksed (ja helisevaks muusikaks kõrvus AC/DC räme röökimine) ja paraku läks jutt ka aegajalt juuksehooldusele. Et noh, meesterahvas küll, aga kui pikki juukseid tahad, oled ikkagi sunnitud palsamit ja muud träna kasutama. Aga vähemalt kahe kolmandiku meelest ei tohi sellest kõva häälega teiste kuuldes rääkida. Ja kui siis juhtuti mainima midagi sarnast nagu, et see-šampoon-seal-vannitoas-jätab-juuksed-mõnusalt-pehmeks, tuli kommentaariks „Väga gay!”. Noh, ja hiljem sai see „Väga gay!” kõigi naiselike maailmahädade hüüdlauseks.

„Naaaaaiisss!”. Hmm, kui ma nüüd ei eksi, siis oli see algselt Oina parasiitsõna. Või kujunes see lihtsalt seal tumbasid ja tugitoole vorpides välja. Igatahes muutus see lõpuks ilgelt naljakaks.

„Kent Knutsen from Intech, please contact the pursers office!”. No vot see oli üks müstiline mees! Absoluutselt iga jumala päev otsiti seda meest v ä h e n a l t viis korda sellesama lausega raadio teel taga. Me igatahes kippusime lõpuks arvama, et see jorss ei olegi tegelikult laevas. Hehee. Aga seda ei saa me kumagi teada.

(Siinkohal jäi kirjutamine eile, 29 oktoober, pooleli, sest sõitsin Pärnu poole ja pilku välja heites libisesid Sauga majad kiirustades juba mööda, nii et oli viimane aeg oma läpi kaas kinni lajatada ja väljapääsu poole nügelema hakata. Täna, ehk siis 30 oktoober 2006, olen ma siin Pärnus, istun oma voodil, väljas on pime ja paha ja märg ja sajune. Ei, ma ei ole oma südameasjaks võtnud Eesti ilmaolude vihkamist, aga lihtsalt... Mida rohkem ma ringi reisin, seda rohkem jääb mulle mõistatuseks, m i l l e jaoks ma pean ennast terve elu siin Eestis selle ilmaga piinama? Ja mitte ainult mina, vaid eestlased üldiselt. Bla bla bla, ma tean, et me oleme siin kasvanud ja sündinud jne jne jne. Minge pekki. Tõesti on roppu moodi tore ja romantiline koos teiste eestlastega talv (ja tegelikult ka sügis, kevad ja suvi läbi) külmetada, nagu ma hiljuti kellegi tähtsa nina intervjuust lugesin. Mitte, et ma pessimistlik oleksin, irw. Aga noh, see selleks. Et täna võib siis jätkata eilseid reisikirjeldusi.)

„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving” – noh, selle võib ühte patta panna Kent Knutseniga. Noh, hea küll, väljendit „No shit no shaving” kuulsime küll ühe korra, aga teadaandeid stiilis „We will turn off the power/water in ten minutes/now” kordades rohkem.

„Põhimõtteliselt küll!”. Mmm, Oina parasiitväljend, mis mulle ka lõpuks külge jäi.

„Peldik. Inimpeldik, Sitamaja”. Mmm, kui te veel kuulnud ei ole, siis nii kutsutakse oma parimat sõpra. =D No igatahes hüüdsid kaks kolmandikku noormeestest seda ülejäänud ühte kolmandikku jätkuvalt peldikuks ja sitamajaks, pidupäeva puhul pasantoniuseks ka. Kui ma siis põhjendust küsisin, oli hetkeline kõhklus ja veidi kohmetu ülestunnistus, et mingit piinlikku lugu selle taga nüüd nagu ei olegi, et nagu lihtsalt... Irw. No saa siis nende rokkarite mõttemaailmast aru, eksole? =P

Mustade meeste ja blondide piiramisest oleme küll jutte kuulnud. Noh, ütleme nii, et see tõresti-tõesti vastab tõele. Kõhe hakkas küll lõpuks. Näiteks siis, kui mingid india vennikesed meid (mind ja Daisyt siis) jälitama hakkasid ja alles laevasillale ronides ja tekil valves olnud Ray valvsa pilgu all pidama ning kohapeale tammuma jäid. Või siis kui mingid räpivennad mustad poisid meile peatänaval marihuaanat müüa üritasid ja alles siis ära läksid, kui Daisy neid eesti keeles kõva häälega haigeteks lehmadeks sõimama hakkas. Aga siis oli naljakas, kui mingitest tsikkidest mööda kõndisime ja mingi must plika mulle vastu tagumikku lajatas. Noh teate, i g a s t asju on ette tulnud, aga seda küll mitte, et kuskil avalikul peatänaval mulle mingi naine ahtri peale oma hella käejälje jätaks.

Eniveis, jah... Huvitav, kesse neid lohesid sissekandeid küll lugeda viitsib, hehee? =P Hmm, hetkel on kõige popim teema see, et mida kuradit ma Inglismaale kaasa võtan ja mida jätan... Teate, see ei ole üldse nii lihtne, kui alguses tundub! Mõtled küll, et viskad oma hilbud ja träni kotti ja minek, aga tegelikult on ikka ilgelt palju mõtlemist. A la nt föön. Ä k k i perel on föön. Aga äkki nad ei luba seda kasutada. Samas miks and ei peaks lubama seda kasutada? Noh, fööniga sain ma kokkuleppele, et ma võtan ta kaasa. Ja siis nt vibraator. Irw. Eee, noh, vaata, tore on ju avastada oma au pairi asjade seast lilla värisev kunstfallos eksole? Ma ei arva, et keegi hakkab mu asjades sorima, aga imelik on ikkagi. Siis veel nt väike makk. Maha müüa pole seda mõtet, sest see maksis juba poest ostes mingi viis sotti. Maha jätta ka ei taha. Koju Pärnusse tassida pole ka nagu mõtet. Eks ma jätan ta siis vist Raulitole (kes tuleb minu suurepärasesse ja imekaunisse Kalamaja korterisse elama seniks, kui mina Londoni tänavaid kammin ja oma silmaringi ning keeleoskust laiendan/täiendan). Siis näiteks, mitu mantlit ma kaasa võtan? Siin Eestis on sul vaja mingi paganama viite jakki-jopet-mantlit, et sügis-talv-kevad normaalse enesetundega mööda saata. Aga seal on hetkel soojem kui siin ja ka kevad tuleb varem. On mul siis mõtet palju tavaari kaasa võtta? Ja siis on küsimus hommikumantliga. Liina, kes oli ka au pair Londonis, ütles, et temal ei avanenudki võimalust või vajadust hommikumantlit kasutada. Aga ma olen nii hommikumantli inimene... No selle koha pealt ma tõesti ei tea, ega oska otsustada.
Raamatute osas jõudsin endaga kokkuleppele, et võtan kaasa oma lemmikluulekogu „Armastuse valgus”, sest luuletusi võib erinevalt nt Harry Potterist vms-st lugeda küll kümneid ja kümneid kordi järjest. (Oh, praegu tuleb raadiost Metallica „Nothing else matters”... mmm... Hispaanias mängis meil tööd tehes mingi eriliselt piiratud playlistiga raadio, kust tuli seesama laul mingi suvalise tsiki esituses. Ja nagu ikka, ei saa seda originaaliga võrreldagi.)

Ärasõitu plaanin ma 10ndaks novembriks. Ei tea, kas jõuan ka. Peret iseenesest ei ole veel. Mingi mustanahaline üksikema kahe pojaga tundis mu vastu huvi sel ajal kui ma Hispaanias olin, aga pagan seda teab, kas ta enam viitsib/tahab mulle helistada. Eks ma siis olen Kay juures nii kaua, kuniks õnn mulle naeratab ja ma mingi normaalse pere leian. Palgavahed on muideks meeletud. Agentuuri kaudu on kõige suurem nädalapalk 85 naela, omal käel kuulutusi vaadates võib leida kuni 275 naela nädalas kuulutusi. Nii et kahe otsaga asi.
Ja siis ma pean veel kohvri ostma. Ja teksad. Ja pesu, Ja hambaharja. Ja ära käima röntgenis, perearstil, hambaarstil, nahaarstil, juuksuris, kokku saama terve rea inimestega. Tahaks omale tuka ette lõigata, aga loomuliku loki uhke omanikuna ei ole see vist kuigi hea mõte. Eriti kui arvestada asjaolu, et mütsihooaeg on ka juba käes ja Londonis ma ilmselt ei jaksa maksta juuksuri eest. Aaaaaga noh, tahta ju ikka võib. =)

Nii-nii. Mul nats ikka pakitseb südamel, et reisist nagu vähe kirjutanud olen, aga samas ei oska/taha/viitsigi midagi sellest rohkem kirjutada. Nii et jääb vist ära.

Jah. Eks ma vist lõpetan üleüldse selleks sissekandekorraks ära. =D Aitab teile küll. ;)

Kay

Hmm...

Ärkasin sel hommikul teadmisega, et teen õiget asja. Ja eriti rohkem sellele ei mõelnud, et selline tunne oli ärgates esimene. Pakkisin veel mõned laiali olevad asjad oma kenasse leopardimustriga uude kotti ja asusin lennujaama poole teele. Kõhus keeras ka ikka vaikselt. Aga mõtteid oli palju muudel teemadel, nii et siis midagi hullu ei olnud ka. Jalutasin Tavidist läbi, vahetasin oma kroonid naeladeks. Mõtlesin, et huvitav, kas neile jäävad näod ka meelde? Ma sel aastal juba nii palju seal käinud, alati samas putkas. Hehee. Ostsin Virust veel ajakirja lennukisse kaasa.
Nii, check-in ja turvakontroll läbitud, avastasin, et ajakiri jäi muidugi suurde kotti. Kurat! Ostsin ajalehe. Kõik läks nagu ikka loomulikku rada pidi ja lend tekitas üllatuslikul kombel ka rämeda peavalu. Londoni Stanstedi lennujaam on ühele keskmisele Eestist pärit plikale ikka üsna suur koht. Sabad ja rahvamassid on sihukesed, et sa isegi ei näe, m i l l e järjekorras sa üldse seisad. Enivei, need kadalipud läbitud, läksin siis sealt saabuvate lendude uksest välja, uskudes, et paarikümne inimese seast tema üles leidmine ei tohiks ju eriti raske ülesanne olla. Mmm, nojah, need paarsada troppis seisvat tüüpi tekitasid minus t e a t a v a t üllatust. Ei teadnud kuhu vaadata, otsustasin siis teha nägu, et üritan mitte eeskõndivatele inimestele kanda astuda, kuigi nad kõndisid minust aupaklikus kauguses.

... ja siis sa tulid sealt... Niimoodi kiiresti, rahva seast, pooljooksuga, midagi näpu otsas... Sa olid nii ilus... Ma olin nii üllatunud. Heas mõttes. Ma olin küll suht veendunud, et sa oled KENA, aga et sa nii ilus oled, seda ei osanud ma küll teps mitte oodata. Ma ei mäletagi päris esimesi sõnu ja kuidas see ebalev kallistus sinna otsa tuli. See midagi su näpu otsas olid päevalilled mulle. Hehee, jaa, võtsid ikka sõnasabast kinni, kui ütlesin,et pead mulle lennujaama päevalilledega vastu tulema. =) Väga kena. =P Läksime paar sammu siis edasi ja sa ütlesid, et 'I want to hug u now'. Ja siis järgnes korralik kallistus - soe, pikem, mõnus. Esimesest hetkest peale polnud mingit võõristust. Keeleprobleemi ka ei olnud - olin ju kartnud, et ei saa aafrika aktsendiga ingliskeelest alguses midagi aru, sest m õ n e d neiud siin eksole ütlesid, et ei saa essugi aru, mida ta räägib.=D

Istusime siis rongi, hakkasime pilte klõpsima. Juba! Naljakas. No ma räägin ju, et mingit võõristust ei olnud. Olid muidugi minu suurema koti enda kätte võtnud (nojah, kui ma sealt tulin kahe koti ja mantliga käe peal, siis oli see igati mõistetav samm); ja ma nentisin naerma ajava irooniaga, et see kott sobib talle vaat et paremini kui mulle. Ilmselt võib selles süüdistada sinu tumedat nahavärvi. =D
Enivei. Sõitsime linna ja hakkasime siis sinu juurde ekslema. Või noh, mis nüüd just ekslema - s i n a ju teadsid, kuhu me läheme. Autosid oli palju, kahekordse bussiga oli ka tore sõita. Absoluutselt ajas pea sassi see teistpidine liiklus - see on umbes sama hea, kui noogutada peaga ja samal ajal öelda 'ei-ei-ei'.

Mmm, jõudsime sinu juurde. Olin jällegi kartnud, et äkki on su tuba mingit moodi jõle. =P Et mingi eriti pisike uberik, vana ja kasimata vms. TÜNG! Mõnus, avar, hele. Miks sa sellest alati rääkisid nagu mingist eriti kahtlase väärtusega kohast? Nojah, igatahes pakkusid mulle teed-mahla-kohvi, ja viskasin siis voodi peale pikali, lebotama. Sest midagi polnud teha, vässu oli peal ju ka. Tulid ka sinna, lebotasime lähestikku. Ma saan aru, et ma olen külm eestlane ja see käitumine tundub kuidagi eriti kiire, aga siis oli sinu pea minu põlvede peal ja minu pea sinu põlvede peal. Ja noh, kuidagi me seal siis rääkisime ja olime ja hoidsime käest ja noh-nagu-need-asjad-ikka-käivad, suudlesime. Noh, säästaks siin mõningaid inimesi detailidest, aga üks asi viis teiseni, ja noh, teate küll. =P Ainult paari tundi oligi selleks vaja, muig. Eestis ja eestlasega ei oleks ma sellist asja eales ette kujutanud. Aga nagu ma ka juba Avele rääkisin, mul oli juba tükk aega tagasi tunne, et ma ei lähe sinna temaga kohtuma ja vaatama, mis saab, vaid ma lähen sinna tema juurde. Nagu jätkama sealt, kus neti ja telefoni teel pooleli jäi. Hmm.

Janu ajab härja kaevu ja nälg ajab inimesed voodist välja. Tütarlaps tahtis Türgi kebabi (mille võlud oli ta avastanud Berliini ja Budapesti võluvates türgi söögikohtades) ja seda pidi ta ka saama! Koridoris kohtasime tema naabrit, jamaikalasest täiesti-absoluutselt-mitte-arusaadavas-inglise-keeles-rääkivat kutti. Põnev. London hakkas tunduma selle kenasti kõlava rahvaste paabelina. Enne jalutasime mustade rajoonis ka veidi ja mina kui põline eestlane olin ikka kenasti üllatunud, nähes nii palju musti korraga. Ja nende soengud. Hohohoo! Äge!
Saime kebabi peaaegu üle tänava asuvast Türgi putkast, sõime sinu juures, seejärel algasid ettevalmistused õhtuseks välja minekuks. Ohoo, kui palju ma olin selleks reisiks ette valmistanud. Eks asjasse pühendatud teavad nii mõndagi pesupoodide sukapaelte valikust. =P Aga rohkemat ma siin kohal ei mainiks. Igatahes, läksime välja, ühest ja teisest kohast läbi, tutvusin su sõpradega, maandusime Candys. Hmm. Pole viga, ikkagi roosa ju. =D Kandsime mõlemat punast, täiesti erinev stiil, aga jube hästi sobisime kokku. Mmm, änksa. =) Kudrutasime terve õhtu, sinu sõpruskond koosnes (lihtsalt näiteks Londoni multikultuursusest) nigeerlannast, itaallannast, somaalialannast, hispaanlannast ja ühest (!) britist. Hmm. Lahe. Stripishow oli ka. Taset ei anna muidugi Eesti posti-ümber-jalutajatega võrrelda, aga kuidagi piinlik oli palja hargivahega lehvitavaid tibisid vaadata. Nojah, igatahes läksime mingi poole kahe ajal kodu poole, ja milline üllatus mind provintsipiigat jälle tabas - metsikult palju rahvast on keset ööd liikvel! Väike kebab muidugi enne ja vurasime koju. =P Magama saime vist alles nelja-viie ringis...

Nii. Pühapäev. Hommik oli nii mõnus. Mulle nii meeldib, kui mulle hommikusöök valmis tehakse. Kohvi kangusastmest oli meil muidugi täiesti erinev arusaam, aga kuna kõik muu oli nii kena, siis oli see sokipesuvesi ka kena. =) Lebotasime ja vaatasime telekat ja muud värki. Ma ei läinud Londonisse kultuurireisile, seega ei tasu imestada, et me hommikul vara linna peale ei tormanud. Mingi poole päeva pealt läksime töllama küll, lõpetasime Candy's siidri taga. Inglise siider ei ole üldse nii hull, kui kõik räägivad! Eesti oma on muidugi parem, aga nii hull ,kui kuulujutud kõnelevad, see nüüd ka ei ole. Mmm. Millal ja kas üldse olen ma väljas käinud niimoodi, et ma uhkustan oma kaaslasega? Kena on muidugi ringi käia kellegagi, kes sulle meeldib ja nii, aga selline tunne, et 'näed, nüüd teavad kõik, et sa oled minu' ja et 'näete, see seksikas siin tahab mind', on kas uus või siis vähemasti väga paksu tolmukihiga kattunud.

Jah, igatahes pühapäeval saime kokku võimaliku pereisaga (Hammersmith stationis, kellele see midagi ütleb), kes ilmselt on mingi undercover sutenöör. Ta oli tõesti kahtlane. Nii et see vend jääb ära. Siis läksime linna peale kondama (ma ausõna ei pööranud tähelepanu absoluutselt mitte ühelegi tänavanimele ega kohale, kus me olime), Liinale Bootsi näokreemi otsima. Kebab muidugi vahepeal mingite kärtsroosade vürtsikate lisanditega, mille päritolu meist kumbki ei suutnud tuvastada. Kammisime paljusid poode, ei ostnud midagi. Aga sina ostsid mulle parfüümi, 'Amor Amor'... Mmm, ma olen seda lõhna Eestis juba mitu aastat nillinud, ikka on tundunud kuidagi liiga küps ja pealekauba kallis mu sel ajal õpilase/tudengi rahakoti jaoks. Nüüd mul on see olemas. Seal on kaneelilõhna veidi, mmm, kuidas mulle meeldib kaneeli (ja ka vanilje, kookose ja muu säärase magusa kraami lõhn =D). Mõnus. Aitäh!

Pühapäeval märkasin linnas jalutades ka sellist pisiasja, et kummalisel kombel ei tundnud ma vajadust sul käest kinni hoida. Tavaliselt, kui keegi meeldima hakkab, tahaks ikka hirmsasti kogu aeg käest-kinni käia jne. Oli kuidagi hea olla, nagu sellist pidevat füüsilist kontakti ei olnud üldse vaja. Ja kahe-kolme päeva tundsin ennast rohkem hoitud olevat, kui eelmiste suhete jooksul vist kokku.

Õhtul tegid mulle jälle süüa. Ja sa olid nii unine! Hihii, nii armas. Pidime kl 2 öösel hakkama lennujaama poole juba minema, sa tahtsid ikka tunnikese magada. Ma pakkisin asjad ja mõtlesin muusikat kuulates, et ma ei julge magama jääda selleks tunnikeseks, äkki ei ärka üles. Kummalisel kombel oli mul hea olla, nii hea, et ma ei olnud kurb. Ma ei tahtnud lahkuda, aga ma ei olnud ka kurb - mõtlesin, et näed, veel on aega. Muidugi see tunnike sai saatuslikuks. Ei, ma ei jäänud lennukist maha =D Ärkasin lihtsalt ilge kurvastuse ja pisaratega üles, telefoni simkaarti ei leidnud ka kuskilt üles. Sina olid muidugi veendunud, et see peab kuskil mu asjade hulgas olema ja bussis leidsid selle ka üles. Nii armas. Mina olin selle juba maha kandnud.
Ja teises bussijaamas siis. Ootasime tund aega bussi, jõudsime nii igaks juhuks oluliselt varem kohale. Udu oli linna peal. Nägin selle kuulsa Londoni udu siis ära. Seisid seal seina ääres, kapuuts peas. Nagu mingi eriti kena räpistaar. Juudas kui ilus sa seal olid. Selline öine valgus ja selline pilk... Mmm, ma kohe ei või. Ur teeth like Ivory Coast. ;)

Lennujaamas oli muidugi parasjagu segadust. Igatahes kohe kui lennukisse sain, jäin magama, tunni pärast ärkasin ja lennuk seisis ikka veel sama koha peal. Nojah, mis seals ikka. Kojulend möödus ka magamise tähe all. Kurat, need EasyJeti lennukid tuleks põlema pista - pikkade inimeste täielik ahistamine - toolide vahed on nii kitsad, et pead laussirgelt istuma ja siis on ka põlved vastu eesolevat istet. Väki.



Nojah siis. Praegu ootab Hispaania, lend läheb reedel. Peas on palju mõtteid, iga hinna eest novembris ikka Londonisse tagasi. =)

Ääremärkus

Avastasin just, mis saatuslikul kuupäeval (ilmselt paljude teiste hulgas) ma omale blogi tegin.
Anyway, tundub naljakas, et nüüd, kui see mul lõpuks olemas on (sest ma käisin juba tükk aega ringi nagu munas kana, tundes, et tänapäeva ühiskonnas ei ole minu elu täisväärtuslik, kui mul ei ole Oma Blogi), ei oskagi kohe siia sisse midagi kirjutada. Ühe öise tiraadi ühele inimesele oma kodusest arvutist tirin küll siia ümber ilmselt.
Hmm. Proovime siis, mismoodi on blogida. Homme lähen agentuuri lepingut tegema. Et lapsehoidjaks minna Inglismaale. Paberitega oli igavene häda, ma ütlen. Jubeee! Aga nüüd on need korras.
Igatahes. Eile öösel avastasin, et mõni asi ja mõni inimene ei muutu ikka kunagi. Ja mul oli tegelikult selle üle hea meel. Sest see takistab mul selle Asja pärast valu tundmast. Ja mul on hea meel, et me Liblikaga jälle nii palju suhtlema oleme hakanud. Lähme kahe nädala pärast ka koos reisile - see peaks väga junaitiv olema. Ma tahaks vähemalt loota. =P

Noh, ja siis on minu hetkeline hingerahu versus raha teema... Ja kusjuures, hetkel kaldub kaalukauss pigem raha poole... Niu-niu... Sest raha annab ka hingerahu, ainult et teistsuguse. Ja sellesama rahaga saaksin ma selle esimese hingerahu eest maksta. Sest esimene hingerahu sõltub suuresti rahast. Vaatame, mida teisipäevaõhtune trenn toob.


Nii. Polnudki ju kõige hullem, mis? Eks ma pean veel harjutama, muig, aga algus on tehtud.

Ja ma tahaksin tänada Jumalat, oma naabrinaist, produtsenti ja vanaema, kes on teises toas. I lav ju ool!
(Kusjuures ausõna, ma jätsin enne sõna 'tänada' vahelt ära. Õnneks või kahjuks märkasin seda 'viga' üle lugedes. Ennast pani küll ikka naerma.)

Nutt, kaamos ja hala.

Ehk siis lugu sellest, kuidas ma läbi häda suutsin lõpuks omale blogi teha.

Lühike lugu I mean. See sai juba läbi.

=)