Nii, tänase päeva seisuga on see jutt kirjutatud eile ja üleeile. =) Et ärge pahandage kirjavigu ja muud sellist. Pole aega praegu üle vaadata.
...
Ehhee. Nii. Kuna Liis minuga eile veits riidles, et ma ei ole blogi rohkem sissekandeid teinud, siis otsustasin täna ennast kokku võtta. =) Jeii! Lihtne põhjus selleks, miks ma ei ole rohkem oma mõtteid siia suurepärasele netileheküljele kirja pannud, on see, et ma olin kaks nädalat Barcelonas jahi Sea Dream II peal tööl ja see jaht oli suhteliselt netitu. Miks suhteliselt? Noh, sest kui meie ülemus läks ja kärkis ja tahtis „oma kontoriga paberimajandust ajada”, siis oli seal üks tubli filipiinlane, kes pani ülemuse tuppa kohe terveks päevaks neti sisse. =D Jeee! Ja niimoodi juhtus kohe tervelt kaks korda. Aga tegelikult ei juhtunud sellest absoluutselt mitte midagi, et netti polnud.
Igatahes. Mmm. Barcelona on mõnus. Ilma ma pean eriti silmas. Käisin siis see aasta 22 oktoober viimast korda ujumas. Hehee, kui ma just veel selle aasta sees nt Aafrikasse ei satu ja seal kuskil ujuma ei lähe. Sellest reisist on siis meeldejäävamad ütlused:
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”
„Väga gay!”
„Naaaaaaaiisss!”
„Kent Knutsen from Intech please contact the purers office!”
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving”
„Põhimõtteliselt küll”
„Peldik, inimpeldik, sitamaja”
Kuna ma olen täiesti kindel, et mingeid reisikirjeldusi võite te igalt suvaliselt netilehelt lugeda, siis ma ei hakka siia toksima Barcelona meeldejäävaid turismiatraktsioone. Ja noh, kui ma nüüd täiesti aus olen, siis me ei näinudki seal praktiliselt midagi muud kui igal sammul musti, tumedaid, pilukaid ja muidu kuuma verega mehi, kes olid nõus põrmu langema kahe valge naise ees. Ilma naljata. Eks ma pajatan neis allpool ehk pikemalt, aga nüüd siis veidi nende ütluste seletuseks.
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”. Ehhei. Läksime üks õhtu Daisyga ujuma peale tööd. Pime oli. Ja Daisy fotokas hiivati ära. Päriselt ka. Raisk! Igatahes, minu ülisuurele üllatusele, et seal-rannas-polnud-ju-kedagi-kes-kurat-selle-ära-pätsata-sai, vastas meie armas nö ülemus, et kui sul seal rannas on must mees mustas kalisoones musta öö taustal, siis sa ei saagi teda näha. Nojah, loogiline. Sest musti immigrante, kes tänavate ääres sulle 10 euro eest Armanit müüsid, oli tõesti palju.
„Väga gay!” Võib öelda ka „Täitsa/väga/odav gay!” Töötegijateks olid kaasa võetud ka kolm noormeest, kes muidu olid suhteliselt toredad, ainult homofoobsed ja rassistliku maailmavaatega. Kõigil pikad juuksed (ja helisevaks muusikaks kõrvus AC/DC räme röökimine) ja paraku läks jutt ka aegajalt juuksehooldusele. Et noh, meesterahvas küll, aga kui pikki juukseid tahad, oled ikkagi sunnitud palsamit ja muud träna kasutama. Aga vähemalt kahe kolmandiku meelest ei tohi sellest kõva häälega teiste kuuldes rääkida. Ja kui siis juhtuti mainima midagi sarnast nagu, et see-šampoon-seal-vannitoas-jätab-juuksed-mõnusalt-pehmeks, tuli kommentaariks „Väga gay!”. Noh, ja hiljem sai see „Väga gay!” kõigi naiselike maailmahädade hüüdlauseks.
„Naaaaaiisss!”. Hmm, kui ma nüüd ei eksi, siis oli see algselt Oina parasiitsõna. Või kujunes see lihtsalt seal tumbasid ja tugitoole vorpides välja. Igatahes muutus see lõpuks ilgelt naljakaks.
„Kent Knutsen from Intech, please contact the pursers office!”. No vot see oli üks müstiline mees! Absoluutselt iga jumala päev otsiti seda meest v ä h e n a l t viis korda sellesama lausega raadio teel taga. Me igatahes kippusime lõpuks arvama, et see jorss ei olegi tegelikult laevas. Hehee. Aga seda ei saa me kumagi teada.
(Siinkohal jäi kirjutamine eile, 29 oktoober, pooleli, sest sõitsin Pärnu poole ja pilku välja heites libisesid Sauga majad kiirustades juba mööda, nii et oli viimane aeg oma läpi kaas kinni lajatada ja väljapääsu poole nügelema hakata. Täna, ehk siis 30 oktoober 2006, olen ma siin Pärnus, istun oma voodil, väljas on pime ja paha ja märg ja sajune. Ei, ma ei ole oma südameasjaks võtnud Eesti ilmaolude vihkamist, aga lihtsalt... Mida rohkem ma ringi reisin, seda rohkem jääb mulle mõistatuseks, m i l l e jaoks ma pean ennast terve elu siin Eestis selle ilmaga piinama? Ja mitte ainult mina, vaid eestlased üldiselt. Bla bla bla, ma tean, et me oleme siin kasvanud ja sündinud jne jne jne. Minge pekki. Tõesti on roppu moodi tore ja romantiline koos teiste eestlastega talv (ja tegelikult ka sügis, kevad ja suvi läbi) külmetada, nagu ma hiljuti kellegi tähtsa nina intervjuust lugesin. Mitte, et ma pessimistlik oleksin, irw. Aga noh, see selleks. Et täna võib siis jätkata eilseid reisikirjeldusi.)
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving” – noh, selle võib ühte patta panna Kent Knutseniga. Noh, hea küll, väljendit „No shit no shaving” kuulsime küll ühe korra, aga teadaandeid stiilis „We will turn off the power/water in ten minutes/now” kordades rohkem.
„Põhimõtteliselt küll!”. Mmm, Oina parasiitväljend, mis mulle ka lõpuks külge jäi.
„Peldik. Inimpeldik, Sitamaja”. Mmm, kui te veel kuulnud ei ole, siis nii kutsutakse oma parimat sõpra. =D No igatahes hüüdsid kaks kolmandikku noormeestest seda ülejäänud ühte kolmandikku jätkuvalt peldikuks ja sitamajaks, pidupäeva puhul pasantoniuseks ka. Kui ma siis põhjendust küsisin, oli hetkeline kõhklus ja veidi kohmetu ülestunnistus, et mingit piinlikku lugu selle taga nüüd nagu ei olegi, et nagu lihtsalt... Irw. No saa siis nende rokkarite mõttemaailmast aru, eksole? =P
Mustade meeste ja blondide piiramisest oleme küll jutte kuulnud. Noh, ütleme nii, et see tõresti-tõesti vastab tõele. Kõhe hakkas küll lõpuks. Näiteks siis, kui mingid india vennikesed meid (mind ja Daisyt siis) jälitama hakkasid ja alles laevasillale ronides ja tekil valves olnud Ray valvsa pilgu all pidama ning kohapeale tammuma jäid. Või siis kui mingid räpivennad mustad poisid meile peatänaval marihuaanat müüa üritasid ja alles siis ära läksid, kui Daisy neid eesti keeles kõva häälega haigeteks lehmadeks sõimama hakkas. Aga siis oli naljakas, kui mingitest tsikkidest mööda kõndisime ja mingi must plika mulle vastu tagumikku lajatas. Noh teate, i g a s t asju on ette tulnud, aga seda küll mitte, et kuskil avalikul peatänaval mulle mingi naine ahtri peale oma hella käejälje jätaks.
Eniveis, jah... Huvitav, kesse neid lohesid sissekandeid küll lugeda viitsib, hehee? =P Hmm, hetkel on kõige popim teema see, et mida kuradit ma Inglismaale kaasa võtan ja mida jätan... Teate, see ei ole üldse nii lihtne, kui alguses tundub! Mõtled küll, et viskad oma hilbud ja träni kotti ja minek, aga tegelikult on ikka ilgelt palju mõtlemist. A la nt föön. Ä k k i perel on föön. Aga äkki nad ei luba seda kasutada. Samas miks and ei peaks lubama seda kasutada? Noh, fööniga sain ma kokkuleppele, et ma võtan ta kaasa. Ja siis nt vibraator. Irw. Eee, noh, vaata, tore on ju avastada oma au pairi asjade seast lilla värisev kunstfallos eksole? Ma ei arva, et keegi hakkab mu asjades sorima, aga imelik on ikkagi. Siis veel nt väike makk. Maha müüa pole seda mõtet, sest see maksis juba poest ostes mingi viis sotti. Maha jätta ka ei taha. Koju Pärnusse tassida pole ka nagu mõtet. Eks ma jätan ta siis vist Raulitole (kes tuleb minu suurepärasesse ja imekaunisse Kalamaja korterisse elama seniks, kui mina Londoni tänavaid kammin ja oma silmaringi ning keeleoskust laiendan/täiendan). Siis näiteks, mitu mantlit ma kaasa võtan? Siin Eestis on sul vaja mingi paganama viite jakki-jopet-mantlit, et sügis-talv-kevad normaalse enesetundega mööda saata. Aga seal on hetkel soojem kui siin ja ka kevad tuleb varem. On mul siis mõtet palju tavaari kaasa võtta? Ja siis on küsimus hommikumantliga. Liina, kes oli ka au pair Londonis, ütles, et temal ei avanenudki võimalust või vajadust hommikumantlit kasutada. Aga ma olen nii hommikumantli inimene... No selle koha pealt ma tõesti ei tea, ega oska otsustada.
Raamatute osas jõudsin endaga kokkuleppele, et võtan kaasa oma lemmikluulekogu „Armastuse valgus”, sest luuletusi võib erinevalt nt Harry Potterist vms-st lugeda küll kümneid ja kümneid kordi järjest. (Oh, praegu tuleb raadiost Metallica „Nothing else matters”... mmm... Hispaanias mängis meil tööd tehes mingi eriliselt piiratud playlistiga raadio, kust tuli seesama laul mingi suvalise tsiki esituses. Ja nagu ikka, ei saa seda originaaliga võrreldagi.)
Ärasõitu plaanin ma 10ndaks novembriks. Ei tea, kas jõuan ka. Peret iseenesest ei ole veel. Mingi mustanahaline üksikema kahe pojaga tundis mu vastu huvi sel ajal kui ma Hispaanias olin, aga pagan seda teab, kas ta enam viitsib/tahab mulle helistada. Eks ma siis olen Kay juures nii kaua, kuniks õnn mulle naeratab ja ma mingi normaalse pere leian. Palgavahed on muideks meeletud. Agentuuri kaudu on kõige suurem nädalapalk 85 naela, omal käel kuulutusi vaadates võib leida kuni 275 naela nädalas kuulutusi. Nii et kahe otsaga asi.
Ja siis ma pean veel kohvri ostma. Ja teksad. Ja pesu, Ja hambaharja. Ja ära käima röntgenis, perearstil, hambaarstil, nahaarstil, juuksuris, kokku saama terve rea inimestega. Tahaks omale tuka ette lõigata, aga loomuliku loki uhke omanikuna ei ole see vist kuigi hea mõte. Eriti kui arvestada asjaolu, et mütsihooaeg on ka juba käes ja Londonis ma ilmselt ei jaksa maksta juuksuri eest. Aaaaaga noh, tahta ju ikka võib. =)
Nii-nii. Mul nats ikka pakitseb südamel, et reisist nagu vähe kirjutanud olen, aga samas ei oska/taha/viitsigi midagi sellest rohkem kirjutada. Nii et jääb vist ära.
Jah. Eks ma vist lõpetan üleüldse selleks sissekandekorraks ära. =D Aitab teile küll. ;)
...
Ehhee. Nii. Kuna Liis minuga eile veits riidles, et ma ei ole blogi rohkem sissekandeid teinud, siis otsustasin täna ennast kokku võtta. =) Jeii! Lihtne põhjus selleks, miks ma ei ole rohkem oma mõtteid siia suurepärasele netileheküljele kirja pannud, on see, et ma olin kaks nädalat Barcelonas jahi Sea Dream II peal tööl ja see jaht oli suhteliselt netitu. Miks suhteliselt? Noh, sest kui meie ülemus läks ja kärkis ja tahtis „oma kontoriga paberimajandust ajada”, siis oli seal üks tubli filipiinlane, kes pani ülemuse tuppa kohe terveks päevaks neti sisse. =D Jeee! Ja niimoodi juhtus kohe tervelt kaks korda. Aga tegelikult ei juhtunud sellest absoluutselt mitte midagi, et netti polnud.
Igatahes. Mmm. Barcelona on mõnus. Ilma ma pean eriti silmas. Käisin siis see aasta 22 oktoober viimast korda ujumas. Hehee, kui ma just veel selle aasta sees nt Aafrikasse ei satu ja seal kuskil ujuma ei lähe. Sellest reisist on siis meeldejäävamad ütlused:
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”
„Väga gay!”
„Naaaaaaaiisss!”
„Kent Knutsen from Intech please contact the purers office!”
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving”
„Põhimõtteliselt küll”
„Peldik, inimpeldik, sitamaja”
Kuna ma olen täiesti kindel, et mingeid reisikirjeldusi võite te igalt suvaliselt netilehelt lugeda, siis ma ei hakka siia toksima Barcelona meeldejäävaid turismiatraktsioone. Ja noh, kui ma nüüd täiesti aus olen, siis me ei näinudki seal praktiliselt midagi muud kui igal sammul musti, tumedaid, pilukaid ja muidu kuuma verega mehi, kes olid nõus põrmu langema kahe valge naise ees. Ilma naljata. Eks ma pajatan neis allpool ehk pikemalt, aga nüüd siis veidi nende ütluste seletuseks.
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”. Ehhei. Läksime üks õhtu Daisyga ujuma peale tööd. Pime oli. Ja Daisy fotokas hiivati ära. Päriselt ka. Raisk! Igatahes, minu ülisuurele üllatusele, et seal-rannas-polnud-ju-kedagi-kes-kurat-selle-ära-pätsata-sai, vastas meie armas nö ülemus, et kui sul seal rannas on must mees mustas kalisoones musta öö taustal, siis sa ei saagi teda näha. Nojah, loogiline. Sest musti immigrante, kes tänavate ääres sulle 10 euro eest Armanit müüsid, oli tõesti palju.
„Väga gay!” Võib öelda ka „Täitsa/väga/odav gay!” Töötegijateks olid kaasa võetud ka kolm noormeest, kes muidu olid suhteliselt toredad, ainult homofoobsed ja rassistliku maailmavaatega. Kõigil pikad juuksed (ja helisevaks muusikaks kõrvus AC/DC räme röökimine) ja paraku läks jutt ka aegajalt juuksehooldusele. Et noh, meesterahvas küll, aga kui pikki juukseid tahad, oled ikkagi sunnitud palsamit ja muud träna kasutama. Aga vähemalt kahe kolmandiku meelest ei tohi sellest kõva häälega teiste kuuldes rääkida. Ja kui siis juhtuti mainima midagi sarnast nagu, et see-šampoon-seal-vannitoas-jätab-juuksed-mõnusalt-pehmeks, tuli kommentaariks „Väga gay!”. Noh, ja hiljem sai see „Väga gay!” kõigi naiselike maailmahädade hüüdlauseks.
„Naaaaaiisss!”. Hmm, kui ma nüüd ei eksi, siis oli see algselt Oina parasiitsõna. Või kujunes see lihtsalt seal tumbasid ja tugitoole vorpides välja. Igatahes muutus see lõpuks ilgelt naljakaks.
„Kent Knutsen from Intech, please contact the pursers office!”. No vot see oli üks müstiline mees! Absoluutselt iga jumala päev otsiti seda meest v ä h e n a l t viis korda sellesama lausega raadio teel taga. Me igatahes kippusime lõpuks arvama, et see jorss ei olegi tegelikult laevas. Hehee. Aga seda ei saa me kumagi teada.
(Siinkohal jäi kirjutamine eile, 29 oktoober, pooleli, sest sõitsin Pärnu poole ja pilku välja heites libisesid Sauga majad kiirustades juba mööda, nii et oli viimane aeg oma läpi kaas kinni lajatada ja väljapääsu poole nügelema hakata. Täna, ehk siis 30 oktoober 2006, olen ma siin Pärnus, istun oma voodil, väljas on pime ja paha ja märg ja sajune. Ei, ma ei ole oma südameasjaks võtnud Eesti ilmaolude vihkamist, aga lihtsalt... Mida rohkem ma ringi reisin, seda rohkem jääb mulle mõistatuseks, m i l l e jaoks ma pean ennast terve elu siin Eestis selle ilmaga piinama? Ja mitte ainult mina, vaid eestlased üldiselt. Bla bla bla, ma tean, et me oleme siin kasvanud ja sündinud jne jne jne. Minge pekki. Tõesti on roppu moodi tore ja romantiline koos teiste eestlastega talv (ja tegelikult ka sügis, kevad ja suvi läbi) külmetada, nagu ma hiljuti kellegi tähtsa nina intervjuust lugesin. Mitte, et ma pessimistlik oleksin, irw. Aga noh, see selleks. Et täna võib siis jätkata eilseid reisikirjeldusi.)
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving” – noh, selle võib ühte patta panna Kent Knutseniga. Noh, hea küll, väljendit „No shit no shaving” kuulsime küll ühe korra, aga teadaandeid stiilis „We will turn off the power/water in ten minutes/now” kordades rohkem.
„Põhimõtteliselt küll!”. Mmm, Oina parasiitväljend, mis mulle ka lõpuks külge jäi.
„Peldik. Inimpeldik, Sitamaja”. Mmm, kui te veel kuulnud ei ole, siis nii kutsutakse oma parimat sõpra. =D No igatahes hüüdsid kaks kolmandikku noormeestest seda ülejäänud ühte kolmandikku jätkuvalt peldikuks ja sitamajaks, pidupäeva puhul pasantoniuseks ka. Kui ma siis põhjendust küsisin, oli hetkeline kõhklus ja veidi kohmetu ülestunnistus, et mingit piinlikku lugu selle taga nüüd nagu ei olegi, et nagu lihtsalt... Irw. No saa siis nende rokkarite mõttemaailmast aru, eksole? =P
Mustade meeste ja blondide piiramisest oleme küll jutte kuulnud. Noh, ütleme nii, et see tõresti-tõesti vastab tõele. Kõhe hakkas küll lõpuks. Näiteks siis, kui mingid india vennikesed meid (mind ja Daisyt siis) jälitama hakkasid ja alles laevasillale ronides ja tekil valves olnud Ray valvsa pilgu all pidama ning kohapeale tammuma jäid. Või siis kui mingid räpivennad mustad poisid meile peatänaval marihuaanat müüa üritasid ja alles siis ära läksid, kui Daisy neid eesti keeles kõva häälega haigeteks lehmadeks sõimama hakkas. Aga siis oli naljakas, kui mingitest tsikkidest mööda kõndisime ja mingi must plika mulle vastu tagumikku lajatas. Noh teate, i g a s t asju on ette tulnud, aga seda küll mitte, et kuskil avalikul peatänaval mulle mingi naine ahtri peale oma hella käejälje jätaks.
Eniveis, jah... Huvitav, kesse neid lohesid sissekandeid küll lugeda viitsib, hehee? =P Hmm, hetkel on kõige popim teema see, et mida kuradit ma Inglismaale kaasa võtan ja mida jätan... Teate, see ei ole üldse nii lihtne, kui alguses tundub! Mõtled küll, et viskad oma hilbud ja träni kotti ja minek, aga tegelikult on ikka ilgelt palju mõtlemist. A la nt föön. Ä k k i perel on föön. Aga äkki nad ei luba seda kasutada. Samas miks and ei peaks lubama seda kasutada? Noh, fööniga sain ma kokkuleppele, et ma võtan ta kaasa. Ja siis nt vibraator. Irw. Eee, noh, vaata, tore on ju avastada oma au pairi asjade seast lilla värisev kunstfallos eksole? Ma ei arva, et keegi hakkab mu asjades sorima, aga imelik on ikkagi. Siis veel nt väike makk. Maha müüa pole seda mõtet, sest see maksis juba poest ostes mingi viis sotti. Maha jätta ka ei taha. Koju Pärnusse tassida pole ka nagu mõtet. Eks ma jätan ta siis vist Raulitole (kes tuleb minu suurepärasesse ja imekaunisse Kalamaja korterisse elama seniks, kui mina Londoni tänavaid kammin ja oma silmaringi ning keeleoskust laiendan/täiendan). Siis näiteks, mitu mantlit ma kaasa võtan? Siin Eestis on sul vaja mingi paganama viite jakki-jopet-mantlit, et sügis-talv-kevad normaalse enesetundega mööda saata. Aga seal on hetkel soojem kui siin ja ka kevad tuleb varem. On mul siis mõtet palju tavaari kaasa võtta? Ja siis on küsimus hommikumantliga. Liina, kes oli ka au pair Londonis, ütles, et temal ei avanenudki võimalust või vajadust hommikumantlit kasutada. Aga ma olen nii hommikumantli inimene... No selle koha pealt ma tõesti ei tea, ega oska otsustada.
Raamatute osas jõudsin endaga kokkuleppele, et võtan kaasa oma lemmikluulekogu „Armastuse valgus”, sest luuletusi võib erinevalt nt Harry Potterist vms-st lugeda küll kümneid ja kümneid kordi järjest. (Oh, praegu tuleb raadiost Metallica „Nothing else matters”... mmm... Hispaanias mängis meil tööd tehes mingi eriliselt piiratud playlistiga raadio, kust tuli seesama laul mingi suvalise tsiki esituses. Ja nagu ikka, ei saa seda originaaliga võrreldagi.)
Ärasõitu plaanin ma 10ndaks novembriks. Ei tea, kas jõuan ka. Peret iseenesest ei ole veel. Mingi mustanahaline üksikema kahe pojaga tundis mu vastu huvi sel ajal kui ma Hispaanias olin, aga pagan seda teab, kas ta enam viitsib/tahab mulle helistada. Eks ma siis olen Kay juures nii kaua, kuniks õnn mulle naeratab ja ma mingi normaalse pere leian. Palgavahed on muideks meeletud. Agentuuri kaudu on kõige suurem nädalapalk 85 naela, omal käel kuulutusi vaadates võib leida kuni 275 naela nädalas kuulutusi. Nii et kahe otsaga asi.
Ja siis ma pean veel kohvri ostma. Ja teksad. Ja pesu, Ja hambaharja. Ja ära käima röntgenis, perearstil, hambaarstil, nahaarstil, juuksuris, kokku saama terve rea inimestega. Tahaks omale tuka ette lõigata, aga loomuliku loki uhke omanikuna ei ole see vist kuigi hea mõte. Eriti kui arvestada asjaolu, et mütsihooaeg on ka juba käes ja Londonis ma ilmselt ei jaksa maksta juuksuri eest. Aaaaaga noh, tahta ju ikka võib. =)
Nii-nii. Mul nats ikka pakitseb südamel, et reisist nagu vähe kirjutanud olen, aga samas ei oska/taha/viitsigi midagi sellest rohkem kirjutada. Nii et jääb vist ära.
Jah. Eks ma vist lõpetan üleüldse selleks sissekandekorraks ära. =D Aitab teile küll. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar