Eheheee.
Mõtlesin jupp aega, et mida teile siis nüüd kirjutada. Et midagi eriliselt suurt ei ole juhtunud, aga lihtsalt mõningaid tähelepanekuid ja kerge pilguheit siis minu viimastesse päevadesse.
Igatahes. Mis värk siin nende kingadega on? Siin on kas tõsiselt kõrged kontsad või täiesti madalad ümmarguse ninaga susskingad. Jubedad. Eriti kui ülevalpool oled jumala šikilt riides, a la pintsak ja seelik ja noh-niimoodi – ja siis on jalas mingid sussid. Väki. Eriti olen ma seda täheldanud mustade juures. Ahaa, ja ükskord oli üks must tütarlaps musta klassikalise poolmantli, mustade viigipükste ja ... sinise-valgekirjude tossudega. Hkhmm. Eile, kui olin teel Finchleysse järjekordsele tööintervjuule, olin ma ühes bussis ühe tõsise neegrimammiga, kellel oli megailus afropatsisoeng, musta mantli keskkoht vööga pekkide vahele tõmmatud ja jalas jällegi tossud. Noh, suur mammi oli, jalanumber tundus ka suur. Äkki ta lihtsalt ei saa omale mõistlikke jalanõusid? Või olen mina lihtsalt nii kitsarinnaline, et sportliku ja klassikalise kokkusobitamist stiilivääratuseks pean? Igatahes, Kay ütles mulle just praegu, et mulle lihtsalt meeldivad mustad ja sellepärast ma vahingi neid ja panengi nende juures asju tähele. Aga et valged riietuvad samamoodi ja et üleüldse on madalad sussid moes. Nojah, ma tean, ma ju töötasin kingapoes, aga ikkagi on need minu meelest klassikalise riietuse juures koledad. Klassikaline nõuab kasvõi väikest kontsa. See lisab stiili.
Ringiliikumine ei tekita enam paanikat. Eks ta närvipinge on ikka, eriti kui on aja peale minek läbi kohtade, mida ma ei tea. Aga kodu poole tagasi minek ei tekita enam hirmu. Isegi kui ma ei kasuta sama marsruuti. Ja pea ei käi ringi vasakpoolsest liiklusest. Eile läksin sealt Finchleyst Golders Green’i, kuigi nende majani jõudsin Kenwood House’i poolt – nad elavad Church Mount’il. Need nimed siin on Liina, Ave ja Kaidi lõbustamiseks, kes ka siin elasid ja nüüd ehk sellise totra uneleva naeratusega ekraani vahivad. =P
Ja ei kohanimedega on siin keegi ikka rasket vaeva n2inud... Meil on ikka Pihlaka v6i Laagri v6i Vabaduse V2ljak vms. Siin on Elephant and Castle, Shepherds Bush, Bricklayers Arms (!) ja niimoodi. No v6ibolla meie H2rjapea suudaks v6istelda siin kohalike nimedega. Ma olen neid veidrusi veel n2inud, hetkel ei tule lihtsalt meelde.
Mmm. Tööinterjuudest siis. Juutidest tean ma nüüd üsna palju. =D Mul oli ühtede juutide juures vestlus ja eile käisin ühes teises juudiperes. Esimesed olid ikka üüüsna religioossed. Te ju ikka teate, et juudid kannavad (mehed) musta pikka kuube, kõvakaabut ja juuksed on neil mu meelest ära aetud (vähemalt nii palju, kui sealt kaabu alt kukalt paistab) ja kõrvade ees ripub pikk lokkis juuksesalk. Nagu pats või nii. See on tõsiselt kinky. Judaism ongi vist meesteusk, sest mehed kannavad miskeid hilpe ja neid pisikesi musti mütsikesi, aga naised ei pea midagi kandma – ma küsisin.=D Aga et piimatooteid ja lihatooteid korraga ei sööda. Sealiha peab ka loomulikult ära unustama. Liha ja mitteliha toidu jaoks on eraldi nõud eraldi kapis ja eraldi söögiriistad eraldi sahtlis. Väkod. ;) Eilne pere olid ka juudid, aga neil ei ole eraldi nõusid – nad lihsalt ei söö piimatooteid ja lihatooteid samal ajal. Olin nende juures õhtusöögil ja püha jumal! Nad ei pannud mitte g r a m m i g i maitseaineid toidu sisse. Ja õhtusöögist on meil ka erinev arusaam – minu jaoks ahjulõhe ja kausitäis lehtsalatit ei ole nagu väga asine õhtusöök. Aga nad on mingi umberikkad ka vist – maja on nagu fucking loss, ilma naljata – astud välisuksest sisse ja sealtsamast hallist läheb üles punase vaibaga trepp, mida ääristavad nikerdustega käsipuud. Toad on suured ja avarad, välja arvatud au pairi tuba, mis on maja kõige väiksem tuba. Imelik. Mul on praegu kahtlused, kas võtta see töö vastu või mitte – kas ma suudaks jälle elada kellegi teise poolt seatud rütmis? Pererütmis? Kolm aastat omapead elamist on nagu piisavalt pikk aeg olnud, et oma elurütmi tunnetada. Ja nende 9-aastane poeg on õudusuunenägu. Päriselt. Vanem poeg, kes on 17 ja kelle 18ndale sünnipäevapeole detsembri alguses on kutsusutud a i n u l t 70 külalist, on päris lahe. Et jah. Aga mul on juba aeg tööle minna, eks ma vist peaks ikka proovima. Saab ju ära öelda, kui see mulle ei sobi. Ah jah, m i n a peaksin seda teismeliste pidu valvama, sest vanemaid ju ometi selliseks peoks koju ei taheta.
Merest tunnen siin puudust. Sellisest vabadusest, mida meri kuidagi annab. Ja merelõhnast. Siin on teistmoodi vabadus. Lõputud tänavad lõputute poekestega, lõputud inimesed lõputute nägudega, lõputud vihmasajud lõputute varjujooksvate inimeste ja vihmavarjudega... Vabadus hingata ja olla selline, nagu tahad. Aga vajadus vee ja selge silmapiiri järele on minusse jäänud vist tänu Pärnule. Sügis on siin selline, nagu üks sügis olema peab – vihmasajud, päiksepaiste, maas vedelevad lehehunnikud, kummikud, kilkavad koolilapsed, lõhn – jah, kohati on isegi lõhn olemas. Nüüd on mul jälle meeles, miks sügis nii pikalt mu lemmikaastaaeg oli. Ja alles üleeile otsisin välja oma mütsi, ehkki ma olen üks vähestest, kes siin juba mütsiga käib.
Igatahes, täna lähme Candysse – reedese tüdrukuteõhtu jätk on täna seal. Ja et me saaks rahus õhtul välja minna, aitan nüüd Kayl ta koolitööd trükkida. Sekretär noh. =D
Mõtlesin jupp aega, et mida teile siis nüüd kirjutada. Et midagi eriliselt suurt ei ole juhtunud, aga lihtsalt mõningaid tähelepanekuid ja kerge pilguheit siis minu viimastesse päevadesse.
Igatahes. Mis värk siin nende kingadega on? Siin on kas tõsiselt kõrged kontsad või täiesti madalad ümmarguse ninaga susskingad. Jubedad. Eriti kui ülevalpool oled jumala šikilt riides, a la pintsak ja seelik ja noh-niimoodi – ja siis on jalas mingid sussid. Väki. Eriti olen ma seda täheldanud mustade juures. Ahaa, ja ükskord oli üks must tütarlaps musta klassikalise poolmantli, mustade viigipükste ja ... sinise-valgekirjude tossudega. Hkhmm. Eile, kui olin teel Finchleysse järjekordsele tööintervjuule, olin ma ühes bussis ühe tõsise neegrimammiga, kellel oli megailus afropatsisoeng, musta mantli keskkoht vööga pekkide vahele tõmmatud ja jalas jällegi tossud. Noh, suur mammi oli, jalanumber tundus ka suur. Äkki ta lihtsalt ei saa omale mõistlikke jalanõusid? Või olen mina lihtsalt nii kitsarinnaline, et sportliku ja klassikalise kokkusobitamist stiilivääratuseks pean? Igatahes, Kay ütles mulle just praegu, et mulle lihtsalt meeldivad mustad ja sellepärast ma vahingi neid ja panengi nende juures asju tähele. Aga et valged riietuvad samamoodi ja et üleüldse on madalad sussid moes. Nojah, ma tean, ma ju töötasin kingapoes, aga ikkagi on need minu meelest klassikalise riietuse juures koledad. Klassikaline nõuab kasvõi väikest kontsa. See lisab stiili.
Ringiliikumine ei tekita enam paanikat. Eks ta närvipinge on ikka, eriti kui on aja peale minek läbi kohtade, mida ma ei tea. Aga kodu poole tagasi minek ei tekita enam hirmu. Isegi kui ma ei kasuta sama marsruuti. Ja pea ei käi ringi vasakpoolsest liiklusest. Eile läksin sealt Finchleyst Golders Green’i, kuigi nende majani jõudsin Kenwood House’i poolt – nad elavad Church Mount’il. Need nimed siin on Liina, Ave ja Kaidi lõbustamiseks, kes ka siin elasid ja nüüd ehk sellise totra uneleva naeratusega ekraani vahivad. =P
Ja ei kohanimedega on siin keegi ikka rasket vaeva n2inud... Meil on ikka Pihlaka v6i Laagri v6i Vabaduse V2ljak vms. Siin on Elephant and Castle, Shepherds Bush, Bricklayers Arms (!) ja niimoodi. No v6ibolla meie H2rjapea suudaks v6istelda siin kohalike nimedega. Ma olen neid veidrusi veel n2inud, hetkel ei tule lihtsalt meelde.
Mmm. Tööinterjuudest siis. Juutidest tean ma nüüd üsna palju. =D Mul oli ühtede juutide juures vestlus ja eile käisin ühes teises juudiperes. Esimesed olid ikka üüüsna religioossed. Te ju ikka teate, et juudid kannavad (mehed) musta pikka kuube, kõvakaabut ja juuksed on neil mu meelest ära aetud (vähemalt nii palju, kui sealt kaabu alt kukalt paistab) ja kõrvade ees ripub pikk lokkis juuksesalk. Nagu pats või nii. See on tõsiselt kinky. Judaism ongi vist meesteusk, sest mehed kannavad miskeid hilpe ja neid pisikesi musti mütsikesi, aga naised ei pea midagi kandma – ma küsisin.=D Aga et piimatooteid ja lihatooteid korraga ei sööda. Sealiha peab ka loomulikult ära unustama. Liha ja mitteliha toidu jaoks on eraldi nõud eraldi kapis ja eraldi söögiriistad eraldi sahtlis. Väkod. ;) Eilne pere olid ka juudid, aga neil ei ole eraldi nõusid – nad lihsalt ei söö piimatooteid ja lihatooteid samal ajal. Olin nende juures õhtusöögil ja püha jumal! Nad ei pannud mitte g r a m m i g i maitseaineid toidu sisse. Ja õhtusöögist on meil ka erinev arusaam – minu jaoks ahjulõhe ja kausitäis lehtsalatit ei ole nagu väga asine õhtusöök. Aga nad on mingi umberikkad ka vist – maja on nagu fucking loss, ilma naljata – astud välisuksest sisse ja sealtsamast hallist läheb üles punase vaibaga trepp, mida ääristavad nikerdustega käsipuud. Toad on suured ja avarad, välja arvatud au pairi tuba, mis on maja kõige väiksem tuba. Imelik. Mul on praegu kahtlused, kas võtta see töö vastu või mitte – kas ma suudaks jälle elada kellegi teise poolt seatud rütmis? Pererütmis? Kolm aastat omapead elamist on nagu piisavalt pikk aeg olnud, et oma elurütmi tunnetada. Ja nende 9-aastane poeg on õudusuunenägu. Päriselt. Vanem poeg, kes on 17 ja kelle 18ndale sünnipäevapeole detsembri alguses on kutsusutud a i n u l t 70 külalist, on päris lahe. Et jah. Aga mul on juba aeg tööle minna, eks ma vist peaks ikka proovima. Saab ju ära öelda, kui see mulle ei sobi. Ah jah, m i n a peaksin seda teismeliste pidu valvama, sest vanemaid ju ometi selliseks peoks koju ei taheta.
Merest tunnen siin puudust. Sellisest vabadusest, mida meri kuidagi annab. Ja merelõhnast. Siin on teistmoodi vabadus. Lõputud tänavad lõputute poekestega, lõputud inimesed lõputute nägudega, lõputud vihmasajud lõputute varjujooksvate inimeste ja vihmavarjudega... Vabadus hingata ja olla selline, nagu tahad. Aga vajadus vee ja selge silmapiiri järele on minusse jäänud vist tänu Pärnule. Sügis on siin selline, nagu üks sügis olema peab – vihmasajud, päiksepaiste, maas vedelevad lehehunnikud, kummikud, kilkavad koolilapsed, lõhn – jah, kohati on isegi lõhn olemas. Nüüd on mul jälle meeles, miks sügis nii pikalt mu lemmikaastaaeg oli. Ja alles üleeile otsisin välja oma mütsi, ehkki ma olen üks vähestest, kes siin juba mütsiga käib.
Igatahes, täna lähme Candysse – reedese tüdrukuteõhtu jätk on täna seal. Ja et me saaks rahus õhtul välja minna, aitan nüüd Kayl ta koolitööd trükkida. Sekretär noh. =D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar