Hmm...
Ärkasin sel hommikul teadmisega, et teen õiget asja. Ja eriti rohkem sellele ei mõelnud, et selline tunne oli ärgates esimene. Pakkisin veel mõned laiali olevad asjad oma kenasse leopardimustriga uude kotti ja asusin lennujaama poole teele. Kõhus keeras ka ikka vaikselt. Aga mõtteid oli palju muudel teemadel, nii et siis midagi hullu ei olnud ka. Jalutasin Tavidist läbi, vahetasin oma kroonid naeladeks. Mõtlesin, et huvitav, kas neile jäävad näod ka meelde? Ma sel aastal juba nii palju seal käinud, alati samas putkas. Hehee. Ostsin Virust veel ajakirja lennukisse kaasa.
Nii, check-in ja turvakontroll läbitud, avastasin, et ajakiri jäi muidugi suurde kotti. Kurat! Ostsin ajalehe. Kõik läks nagu ikka loomulikku rada pidi ja lend tekitas üllatuslikul kombel ka rämeda peavalu. Londoni Stanstedi lennujaam on ühele keskmisele Eestist pärit plikale ikka üsna suur koht. Sabad ja rahvamassid on sihukesed, et sa isegi ei näe, m i l l e järjekorras sa üldse seisad. Enivei, need kadalipud läbitud, läksin siis sealt saabuvate lendude uksest välja, uskudes, et paarikümne inimese seast tema üles leidmine ei tohiks ju eriti raske ülesanne olla. Mmm, nojah, need paarsada troppis seisvat tüüpi tekitasid minus t e a t a v a t üllatust. Ei teadnud kuhu vaadata, otsustasin siis teha nägu, et üritan mitte eeskõndivatele inimestele kanda astuda, kuigi nad kõndisid minust aupaklikus kauguses.
... ja siis sa tulid sealt... Niimoodi kiiresti, rahva seast, pooljooksuga, midagi näpu otsas... Sa olid nii ilus... Ma olin nii üllatunud. Heas mõttes. Ma olin küll suht veendunud, et sa oled KENA, aga et sa nii ilus oled, seda ei osanud ma küll teps mitte oodata. Ma ei mäletagi päris esimesi sõnu ja kuidas see ebalev kallistus sinna otsa tuli. See midagi su näpu otsas olid päevalilled mulle. Hehee, jaa, võtsid ikka sõnasabast kinni, kui ütlesin,et pead mulle lennujaama päevalilledega vastu tulema. =) Väga kena. =P Läksime paar sammu siis edasi ja sa ütlesid, et 'I want to hug u now'. Ja siis järgnes korralik kallistus - soe, pikem, mõnus. Esimesest hetkest peale polnud mingit võõristust. Keeleprobleemi ka ei olnud - olin ju kartnud, et ei saa aafrika aktsendiga ingliskeelest alguses midagi aru, sest m õ n e d neiud siin eksole ütlesid, et ei saa essugi aru, mida ta räägib.=D
Istusime siis rongi, hakkasime pilte klõpsima. Juba! Naljakas. No ma räägin ju, et mingit võõristust ei olnud. Olid muidugi minu suurema koti enda kätte võtnud (nojah, kui ma sealt tulin kahe koti ja mantliga käe peal, siis oli see igati mõistetav samm); ja ma nentisin naerma ajava irooniaga, et see kott sobib talle vaat et paremini kui mulle. Ilmselt võib selles süüdistada sinu tumedat nahavärvi. =D
Enivei. Sõitsime linna ja hakkasime siis sinu juurde ekslema. Või noh, mis nüüd just ekslema - s i n a ju teadsid, kuhu me läheme. Autosid oli palju, kahekordse bussiga oli ka tore sõita. Absoluutselt ajas pea sassi see teistpidine liiklus - see on umbes sama hea, kui noogutada peaga ja samal ajal öelda 'ei-ei-ei'.
Mmm, jõudsime sinu juurde. Olin jällegi kartnud, et äkki on su tuba mingit moodi jõle. =P Et mingi eriti pisike uberik, vana ja kasimata vms. TÜNG! Mõnus, avar, hele. Miks sa sellest alati rääkisid nagu mingist eriti kahtlase väärtusega kohast? Nojah, igatahes pakkusid mulle teed-mahla-kohvi, ja viskasin siis voodi peale pikali, lebotama. Sest midagi polnud teha, vässu oli peal ju ka. Tulid ka sinna, lebotasime lähestikku. Ma saan aru, et ma olen külm eestlane ja see käitumine tundub kuidagi eriti kiire, aga siis oli sinu pea minu põlvede peal ja minu pea sinu põlvede peal. Ja noh, kuidagi me seal siis rääkisime ja olime ja hoidsime käest ja noh-nagu-need-asjad-ikka-käivad, suudlesime. Noh, säästaks siin mõningaid inimesi detailidest, aga üks asi viis teiseni, ja noh, teate küll. =P Ainult paari tundi oligi selleks vaja, muig. Eestis ja eestlasega ei oleks ma sellist asja eales ette kujutanud. Aga nagu ma ka juba Avele rääkisin, mul oli juba tükk aega tagasi tunne, et ma ei lähe sinna temaga kohtuma ja vaatama, mis saab, vaid ma lähen sinna tema juurde. Nagu jätkama sealt, kus neti ja telefoni teel pooleli jäi. Hmm.
Janu ajab härja kaevu ja nälg ajab inimesed voodist välja. Tütarlaps tahtis Türgi kebabi (mille võlud oli ta avastanud Berliini ja Budapesti võluvates türgi söögikohtades) ja seda pidi ta ka saama! Koridoris kohtasime tema naabrit, jamaikalasest täiesti-absoluutselt-mitte-arusaadavas-inglise-keeles-rääkivat kutti. Põnev. London hakkas tunduma selle kenasti kõlava rahvaste paabelina. Enne jalutasime mustade rajoonis ka veidi ja mina kui põline eestlane olin ikka kenasti üllatunud, nähes nii palju musti korraga. Ja nende soengud. Hohohoo! Äge!
Saime kebabi peaaegu üle tänava asuvast Türgi putkast, sõime sinu juures, seejärel algasid ettevalmistused õhtuseks välja minekuks. Ohoo, kui palju ma olin selleks reisiks ette valmistanud. Eks asjasse pühendatud teavad nii mõndagi pesupoodide sukapaelte valikust. =P Aga rohkemat ma siin kohal ei mainiks. Igatahes, läksime välja, ühest ja teisest kohast läbi, tutvusin su sõpradega, maandusime Candys. Hmm. Pole viga, ikkagi roosa ju. =D Kandsime mõlemat punast, täiesti erinev stiil, aga jube hästi sobisime kokku. Mmm, änksa. =) Kudrutasime terve õhtu, sinu sõpruskond koosnes (lihtsalt näiteks Londoni multikultuursusest) nigeerlannast, itaallannast, somaalialannast, hispaanlannast ja ühest (!) britist. Hmm. Lahe. Stripishow oli ka. Taset ei anna muidugi Eesti posti-ümber-jalutajatega võrrelda, aga kuidagi piinlik oli palja hargivahega lehvitavaid tibisid vaadata. Nojah, igatahes läksime mingi poole kahe ajal kodu poole, ja milline üllatus mind provintsipiigat jälle tabas - metsikult palju rahvast on keset ööd liikvel! Väike kebab muidugi enne ja vurasime koju. =P Magama saime vist alles nelja-viie ringis...
Nii. Pühapäev. Hommik oli nii mõnus. Mulle nii meeldib, kui mulle hommikusöök valmis tehakse. Kohvi kangusastmest oli meil muidugi täiesti erinev arusaam, aga kuna kõik muu oli nii kena, siis oli see sokipesuvesi ka kena. =) Lebotasime ja vaatasime telekat ja muud värki. Ma ei läinud Londonisse kultuurireisile, seega ei tasu imestada, et me hommikul vara linna peale ei tormanud. Mingi poole päeva pealt läksime töllama küll, lõpetasime Candy's siidri taga. Inglise siider ei ole üldse nii hull, kui kõik räägivad! Eesti oma on muidugi parem, aga nii hull ,kui kuulujutud kõnelevad, see nüüd ka ei ole. Mmm. Millal ja kas üldse olen ma väljas käinud niimoodi, et ma uhkustan oma kaaslasega? Kena on muidugi ringi käia kellegagi, kes sulle meeldib ja nii, aga selline tunne, et 'näed, nüüd teavad kõik, et sa oled minu' ja et 'näete, see seksikas siin tahab mind', on kas uus või siis vähemasti väga paksu tolmukihiga kattunud.
Jah, igatahes pühapäeval saime kokku võimaliku pereisaga (Hammersmith stationis, kellele see midagi ütleb), kes ilmselt on mingi undercover sutenöör. Ta oli tõesti kahtlane. Nii et see vend jääb ära. Siis läksime linna peale kondama (ma ausõna ei pööranud tähelepanu absoluutselt mitte ühelegi tänavanimele ega kohale, kus me olime), Liinale Bootsi näokreemi otsima. Kebab muidugi vahepeal mingite kärtsroosade vürtsikate lisanditega, mille päritolu meist kumbki ei suutnud tuvastada. Kammisime paljusid poode, ei ostnud midagi. Aga sina ostsid mulle parfüümi, 'Amor Amor'... Mmm, ma olen seda lõhna Eestis juba mitu aastat nillinud, ikka on tundunud kuidagi liiga küps ja pealekauba kallis mu sel ajal õpilase/tudengi rahakoti jaoks. Nüüd mul on see olemas. Seal on kaneelilõhna veidi, mmm, kuidas mulle meeldib kaneeli (ja ka vanilje, kookose ja muu säärase magusa kraami lõhn =D). Mõnus. Aitäh!
Pühapäeval märkasin linnas jalutades ka sellist pisiasja, et kummalisel kombel ei tundnud ma vajadust sul käest kinni hoida. Tavaliselt, kui keegi meeldima hakkab, tahaks ikka hirmsasti kogu aeg käest-kinni käia jne. Oli kuidagi hea olla, nagu sellist pidevat füüsilist kontakti ei olnud üldse vaja. Ja kahe-kolme päeva tundsin ennast rohkem hoitud olevat, kui eelmiste suhete jooksul vist kokku.
Õhtul tegid mulle jälle süüa. Ja sa olid nii unine! Hihii, nii armas. Pidime kl 2 öösel hakkama lennujaama poole juba minema, sa tahtsid ikka tunnikese magada. Ma pakkisin asjad ja mõtlesin muusikat kuulates, et ma ei julge magama jääda selleks tunnikeseks, äkki ei ärka üles. Kummalisel kombel oli mul hea olla, nii hea, et ma ei olnud kurb. Ma ei tahtnud lahkuda, aga ma ei olnud ka kurb - mõtlesin, et näed, veel on aega. Muidugi see tunnike sai saatuslikuks. Ei, ma ei jäänud lennukist maha =D Ärkasin lihtsalt ilge kurvastuse ja pisaratega üles, telefoni simkaarti ei leidnud ka kuskilt üles. Sina olid muidugi veendunud, et see peab kuskil mu asjade hulgas olema ja bussis leidsid selle ka üles. Nii armas. Mina olin selle juba maha kandnud.
Ja teises bussijaamas siis. Ootasime tund aega bussi, jõudsime nii igaks juhuks oluliselt varem kohale. Udu oli linna peal. Nägin selle kuulsa Londoni udu siis ära. Seisid seal seina ääres, kapuuts peas. Nagu mingi eriti kena räpistaar. Juudas kui ilus sa seal olid. Selline öine valgus ja selline pilk... Mmm, ma kohe ei või. Ur teeth like Ivory Coast. ;)
Lennujaamas oli muidugi parasjagu segadust. Igatahes kohe kui lennukisse sain, jäin magama, tunni pärast ärkasin ja lennuk seisis ikka veel sama koha peal. Nojah, mis seals ikka. Kojulend möödus ka magamise tähe all. Kurat, need EasyJeti lennukid tuleks põlema pista - pikkade inimeste täielik ahistamine - toolide vahed on nii kitsad, et pead laussirgelt istuma ja siis on ka põlved vastu eesolevat istet. Väki.
Nojah siis. Praegu ootab Hispaania, lend läheb reedel. Peas on palju mõtteid, iga hinna eest novembris ikka Londonisse tagasi. =)
Ärkasin sel hommikul teadmisega, et teen õiget asja. Ja eriti rohkem sellele ei mõelnud, et selline tunne oli ärgates esimene. Pakkisin veel mõned laiali olevad asjad oma kenasse leopardimustriga uude kotti ja asusin lennujaama poole teele. Kõhus keeras ka ikka vaikselt. Aga mõtteid oli palju muudel teemadel, nii et siis midagi hullu ei olnud ka. Jalutasin Tavidist läbi, vahetasin oma kroonid naeladeks. Mõtlesin, et huvitav, kas neile jäävad näod ka meelde? Ma sel aastal juba nii palju seal käinud, alati samas putkas. Hehee. Ostsin Virust veel ajakirja lennukisse kaasa.
Nii, check-in ja turvakontroll läbitud, avastasin, et ajakiri jäi muidugi suurde kotti. Kurat! Ostsin ajalehe. Kõik läks nagu ikka loomulikku rada pidi ja lend tekitas üllatuslikul kombel ka rämeda peavalu. Londoni Stanstedi lennujaam on ühele keskmisele Eestist pärit plikale ikka üsna suur koht. Sabad ja rahvamassid on sihukesed, et sa isegi ei näe, m i l l e järjekorras sa üldse seisad. Enivei, need kadalipud läbitud, läksin siis sealt saabuvate lendude uksest välja, uskudes, et paarikümne inimese seast tema üles leidmine ei tohiks ju eriti raske ülesanne olla. Mmm, nojah, need paarsada troppis seisvat tüüpi tekitasid minus t e a t a v a t üllatust. Ei teadnud kuhu vaadata, otsustasin siis teha nägu, et üritan mitte eeskõndivatele inimestele kanda astuda, kuigi nad kõndisid minust aupaklikus kauguses.
... ja siis sa tulid sealt... Niimoodi kiiresti, rahva seast, pooljooksuga, midagi näpu otsas... Sa olid nii ilus... Ma olin nii üllatunud. Heas mõttes. Ma olin küll suht veendunud, et sa oled KENA, aga et sa nii ilus oled, seda ei osanud ma küll teps mitte oodata. Ma ei mäletagi päris esimesi sõnu ja kuidas see ebalev kallistus sinna otsa tuli. See midagi su näpu otsas olid päevalilled mulle. Hehee, jaa, võtsid ikka sõnasabast kinni, kui ütlesin,et pead mulle lennujaama päevalilledega vastu tulema. =) Väga kena. =P Läksime paar sammu siis edasi ja sa ütlesid, et 'I want to hug u now'. Ja siis järgnes korralik kallistus - soe, pikem, mõnus. Esimesest hetkest peale polnud mingit võõristust. Keeleprobleemi ka ei olnud - olin ju kartnud, et ei saa aafrika aktsendiga ingliskeelest alguses midagi aru, sest m õ n e d neiud siin eksole ütlesid, et ei saa essugi aru, mida ta räägib.=D
Istusime siis rongi, hakkasime pilte klõpsima. Juba! Naljakas. No ma räägin ju, et mingit võõristust ei olnud. Olid muidugi minu suurema koti enda kätte võtnud (nojah, kui ma sealt tulin kahe koti ja mantliga käe peal, siis oli see igati mõistetav samm); ja ma nentisin naerma ajava irooniaga, et see kott sobib talle vaat et paremini kui mulle. Ilmselt võib selles süüdistada sinu tumedat nahavärvi. =D
Enivei. Sõitsime linna ja hakkasime siis sinu juurde ekslema. Või noh, mis nüüd just ekslema - s i n a ju teadsid, kuhu me läheme. Autosid oli palju, kahekordse bussiga oli ka tore sõita. Absoluutselt ajas pea sassi see teistpidine liiklus - see on umbes sama hea, kui noogutada peaga ja samal ajal öelda 'ei-ei-ei'.
Mmm, jõudsime sinu juurde. Olin jällegi kartnud, et äkki on su tuba mingit moodi jõle. =P Et mingi eriti pisike uberik, vana ja kasimata vms. TÜNG! Mõnus, avar, hele. Miks sa sellest alati rääkisid nagu mingist eriti kahtlase väärtusega kohast? Nojah, igatahes pakkusid mulle teed-mahla-kohvi, ja viskasin siis voodi peale pikali, lebotama. Sest midagi polnud teha, vässu oli peal ju ka. Tulid ka sinna, lebotasime lähestikku. Ma saan aru, et ma olen külm eestlane ja see käitumine tundub kuidagi eriti kiire, aga siis oli sinu pea minu põlvede peal ja minu pea sinu põlvede peal. Ja noh, kuidagi me seal siis rääkisime ja olime ja hoidsime käest ja noh-nagu-need-asjad-ikka-käivad, suudlesime. Noh, säästaks siin mõningaid inimesi detailidest, aga üks asi viis teiseni, ja noh, teate küll. =P Ainult paari tundi oligi selleks vaja, muig. Eestis ja eestlasega ei oleks ma sellist asja eales ette kujutanud. Aga nagu ma ka juba Avele rääkisin, mul oli juba tükk aega tagasi tunne, et ma ei lähe sinna temaga kohtuma ja vaatama, mis saab, vaid ma lähen sinna tema juurde. Nagu jätkama sealt, kus neti ja telefoni teel pooleli jäi. Hmm.
Janu ajab härja kaevu ja nälg ajab inimesed voodist välja. Tütarlaps tahtis Türgi kebabi (mille võlud oli ta avastanud Berliini ja Budapesti võluvates türgi söögikohtades) ja seda pidi ta ka saama! Koridoris kohtasime tema naabrit, jamaikalasest täiesti-absoluutselt-mitte-arusaadavas-inglise-keeles-rääkivat kutti. Põnev. London hakkas tunduma selle kenasti kõlava rahvaste paabelina. Enne jalutasime mustade rajoonis ka veidi ja mina kui põline eestlane olin ikka kenasti üllatunud, nähes nii palju musti korraga. Ja nende soengud. Hohohoo! Äge!
Saime kebabi peaaegu üle tänava asuvast Türgi putkast, sõime sinu juures, seejärel algasid ettevalmistused õhtuseks välja minekuks. Ohoo, kui palju ma olin selleks reisiks ette valmistanud. Eks asjasse pühendatud teavad nii mõndagi pesupoodide sukapaelte valikust. =P Aga rohkemat ma siin kohal ei mainiks. Igatahes, läksime välja, ühest ja teisest kohast läbi, tutvusin su sõpradega, maandusime Candys. Hmm. Pole viga, ikkagi roosa ju. =D Kandsime mõlemat punast, täiesti erinev stiil, aga jube hästi sobisime kokku. Mmm, änksa. =) Kudrutasime terve õhtu, sinu sõpruskond koosnes (lihtsalt näiteks Londoni multikultuursusest) nigeerlannast, itaallannast, somaalialannast, hispaanlannast ja ühest (!) britist. Hmm. Lahe. Stripishow oli ka. Taset ei anna muidugi Eesti posti-ümber-jalutajatega võrrelda, aga kuidagi piinlik oli palja hargivahega lehvitavaid tibisid vaadata. Nojah, igatahes läksime mingi poole kahe ajal kodu poole, ja milline üllatus mind provintsipiigat jälle tabas - metsikult palju rahvast on keset ööd liikvel! Väike kebab muidugi enne ja vurasime koju. =P Magama saime vist alles nelja-viie ringis...
Nii. Pühapäev. Hommik oli nii mõnus. Mulle nii meeldib, kui mulle hommikusöök valmis tehakse. Kohvi kangusastmest oli meil muidugi täiesti erinev arusaam, aga kuna kõik muu oli nii kena, siis oli see sokipesuvesi ka kena. =) Lebotasime ja vaatasime telekat ja muud värki. Ma ei läinud Londonisse kultuurireisile, seega ei tasu imestada, et me hommikul vara linna peale ei tormanud. Mingi poole päeva pealt läksime töllama küll, lõpetasime Candy's siidri taga. Inglise siider ei ole üldse nii hull, kui kõik räägivad! Eesti oma on muidugi parem, aga nii hull ,kui kuulujutud kõnelevad, see nüüd ka ei ole. Mmm. Millal ja kas üldse olen ma väljas käinud niimoodi, et ma uhkustan oma kaaslasega? Kena on muidugi ringi käia kellegagi, kes sulle meeldib ja nii, aga selline tunne, et 'näed, nüüd teavad kõik, et sa oled minu' ja et 'näete, see seksikas siin tahab mind', on kas uus või siis vähemasti väga paksu tolmukihiga kattunud.
Jah, igatahes pühapäeval saime kokku võimaliku pereisaga (Hammersmith stationis, kellele see midagi ütleb), kes ilmselt on mingi undercover sutenöör. Ta oli tõesti kahtlane. Nii et see vend jääb ära. Siis läksime linna peale kondama (ma ausõna ei pööranud tähelepanu absoluutselt mitte ühelegi tänavanimele ega kohale, kus me olime), Liinale Bootsi näokreemi otsima. Kebab muidugi vahepeal mingite kärtsroosade vürtsikate lisanditega, mille päritolu meist kumbki ei suutnud tuvastada. Kammisime paljusid poode, ei ostnud midagi. Aga sina ostsid mulle parfüümi, 'Amor Amor'... Mmm, ma olen seda lõhna Eestis juba mitu aastat nillinud, ikka on tundunud kuidagi liiga küps ja pealekauba kallis mu sel ajal õpilase/tudengi rahakoti jaoks. Nüüd mul on see olemas. Seal on kaneelilõhna veidi, mmm, kuidas mulle meeldib kaneeli (ja ka vanilje, kookose ja muu säärase magusa kraami lõhn =D). Mõnus. Aitäh!
Pühapäeval märkasin linnas jalutades ka sellist pisiasja, et kummalisel kombel ei tundnud ma vajadust sul käest kinni hoida. Tavaliselt, kui keegi meeldima hakkab, tahaks ikka hirmsasti kogu aeg käest-kinni käia jne. Oli kuidagi hea olla, nagu sellist pidevat füüsilist kontakti ei olnud üldse vaja. Ja kahe-kolme päeva tundsin ennast rohkem hoitud olevat, kui eelmiste suhete jooksul vist kokku.
Õhtul tegid mulle jälle süüa. Ja sa olid nii unine! Hihii, nii armas. Pidime kl 2 öösel hakkama lennujaama poole juba minema, sa tahtsid ikka tunnikese magada. Ma pakkisin asjad ja mõtlesin muusikat kuulates, et ma ei julge magama jääda selleks tunnikeseks, äkki ei ärka üles. Kummalisel kombel oli mul hea olla, nii hea, et ma ei olnud kurb. Ma ei tahtnud lahkuda, aga ma ei olnud ka kurb - mõtlesin, et näed, veel on aega. Muidugi see tunnike sai saatuslikuks. Ei, ma ei jäänud lennukist maha =D Ärkasin lihtsalt ilge kurvastuse ja pisaratega üles, telefoni simkaarti ei leidnud ka kuskilt üles. Sina olid muidugi veendunud, et see peab kuskil mu asjade hulgas olema ja bussis leidsid selle ka üles. Nii armas. Mina olin selle juba maha kandnud.
Ja teises bussijaamas siis. Ootasime tund aega bussi, jõudsime nii igaks juhuks oluliselt varem kohale. Udu oli linna peal. Nägin selle kuulsa Londoni udu siis ära. Seisid seal seina ääres, kapuuts peas. Nagu mingi eriti kena räpistaar. Juudas kui ilus sa seal olid. Selline öine valgus ja selline pilk... Mmm, ma kohe ei või. Ur teeth like Ivory Coast. ;)
Lennujaamas oli muidugi parasjagu segadust. Igatahes kohe kui lennukisse sain, jäin magama, tunni pärast ärkasin ja lennuk seisis ikka veel sama koha peal. Nojah, mis seals ikka. Kojulend möödus ka magamise tähe all. Kurat, need EasyJeti lennukid tuleks põlema pista - pikkade inimeste täielik ahistamine - toolide vahed on nii kitsad, et pead laussirgelt istuma ja siis on ka põlved vastu eesolevat istet. Väki.
Nojah siis. Praegu ootab Hispaania, lend läheb reedel. Peas on palju mõtteid, iga hinna eest novembris ikka Londonisse tagasi. =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar