Viimane õhtu siis. Oehh. Jah.
Istun siin oma voodis ja... mõtlen. Ja olen ilgelt väsinud ja tüdinud. Kardan, et homme minust küll Kayle eriti head naist ei saa. Aga homme olen võibolla just eriti hästi vormis. Milles ma millegipärast siiski kahtlen. =P Ja kui ma veel rohkem järele mõtlen, siis polegi sõna ‚tüdinud’ see õige sõna. Lihtsalt väsinud on olla. Sellest lõputust ringi jooksmisest. Sellised pisikesed asjad, mis eraldi võetuna ei tähenda prakitliselt mingit aja- või energiakulu. Aga kui sa pead neid päevas umbes miljon ette võtma, siis lõpuks oled naaatukese väsinud, irw. =D Jaaaaa, ma halan konkreetselt! Aga ma tahan halada ja see on minu blogi, nii et teen mis tahan, irw.=D Hää küll-hää küll.
Poole tunni pärast jõuab siia (minu juurde siis) Raulito. Tema tuleb minu poole elama niikauaks, kui ma ära olen. Teda tuleb siis babale ja korteriomanikule tutvustada. Baba nagunii magab hambad laial, nii et pärasool paistab. Kuna mingid toolid või pool elamist on ukse ette lükatud, siis me võiks politseiorkestri ta ukse taha mängima tuua ja ise samal ajal püüda ust lahti kangutada – ei midagi. Ei saaks ust lahti ja tema magaks jumalast rahus edasi. Hämmastav kui hea uni mõnel on. Halb kuulmine võib mõnel juhul häirivalt kasulik olla. Jah. Aga eks ma siis nüüd pean ennast vaimselt ette valmistama, et ma kuulen järgmised pool tundi mõtetut halamist, mis kaasab ka teemat noor-naine-majas-ja-kõik-on-koristamata. Jess! Just seda ongi mul praegu niiiii vaja kuulda. Blaaahh! Pärast lähme Raulitoga välja – jätan siis puhvetitega hüvasti. Nii öelda. =P Või vähemasti tsau-pakaa.
Telefonikõne. Oodake nüüd üks hetk-jaaah-aitääh.
Nii. Aga suur tass kohvi ja kohvrist näpatud kartulivahvlid on oma töö teinud. Väike Shakira ja elu tuleb sisse tagasi. =D Hakkaks kohe nagu möllu tegema, irw. =D Viisin puhuri ära Daisy juurde ja toas on juba jahe. Voodipesu ka ei ole. Irw. Midagi ei ole. Tüüühjus. Nojah, tolmurullid absoluutselt igal pool on, kui need millekski liigituvad. Juudash, ma ajan ikka eriti mõttetut iba... Bäähh, irw, nagu laksu all oleks.=D Ma teen aega parajaks, saage aru. =D Ja see telefonikõne oli täpselt nii pikk, et kohvi hakkas mõjuma ja mu sentimentaalse kalduvusega väsimus üle läks.
Külm on juba.
Peaks selle kuupäeva ka siia kuskile panema. 10 november on täna. Õhtu. Kell on 21.44. Jee.
Ei aitab. Täna ei tule siit midagi asjalikku. Minge lugege parem mõnda raamatut. =D Järgmine reportaaž siis juba Londonist. Ja kui Kay arvutist, siis ilma täpitähtedeta. Mööö.
Istun siin oma voodis ja... mõtlen. Ja olen ilgelt väsinud ja tüdinud. Kardan, et homme minust küll Kayle eriti head naist ei saa. Aga homme olen võibolla just eriti hästi vormis. Milles ma millegipärast siiski kahtlen. =P Ja kui ma veel rohkem järele mõtlen, siis polegi sõna ‚tüdinud’ see õige sõna. Lihtsalt väsinud on olla. Sellest lõputust ringi jooksmisest. Sellised pisikesed asjad, mis eraldi võetuna ei tähenda prakitliselt mingit aja- või energiakulu. Aga kui sa pead neid päevas umbes miljon ette võtma, siis lõpuks oled naaatukese väsinud, irw. =D Jaaaaa, ma halan konkreetselt! Aga ma tahan halada ja see on minu blogi, nii et teen mis tahan, irw.=D Hää küll-hää küll.
Poole tunni pärast jõuab siia (minu juurde siis) Raulito. Tema tuleb minu poole elama niikauaks, kui ma ära olen. Teda tuleb siis babale ja korteriomanikule tutvustada. Baba nagunii magab hambad laial, nii et pärasool paistab. Kuna mingid toolid või pool elamist on ukse ette lükatud, siis me võiks politseiorkestri ta ukse taha mängima tuua ja ise samal ajal püüda ust lahti kangutada – ei midagi. Ei saaks ust lahti ja tema magaks jumalast rahus edasi. Hämmastav kui hea uni mõnel on. Halb kuulmine võib mõnel juhul häirivalt kasulik olla. Jah. Aga eks ma siis nüüd pean ennast vaimselt ette valmistama, et ma kuulen järgmised pool tundi mõtetut halamist, mis kaasab ka teemat noor-naine-majas-ja-kõik-on-koristamata. Jess! Just seda ongi mul praegu niiiii vaja kuulda. Blaaahh! Pärast lähme Raulitoga välja – jätan siis puhvetitega hüvasti. Nii öelda. =P Või vähemasti tsau-pakaa.
Telefonikõne. Oodake nüüd üks hetk-jaaah-aitääh.
Nii. Aga suur tass kohvi ja kohvrist näpatud kartulivahvlid on oma töö teinud. Väike Shakira ja elu tuleb sisse tagasi. =D Hakkaks kohe nagu möllu tegema, irw. =D Viisin puhuri ära Daisy juurde ja toas on juba jahe. Voodipesu ka ei ole. Irw. Midagi ei ole. Tüüühjus. Nojah, tolmurullid absoluutselt igal pool on, kui need millekski liigituvad. Juudash, ma ajan ikka eriti mõttetut iba... Bäähh, irw, nagu laksu all oleks.=D Ma teen aega parajaks, saage aru. =D Ja see telefonikõne oli täpselt nii pikk, et kohvi hakkas mõjuma ja mu sentimentaalse kalduvusega väsimus üle läks.
Külm on juba.
Peaks selle kuupäeva ka siia kuskile panema. 10 november on täna. Õhtu. Kell on 21.44. Jee.
Ei aitab. Täna ei tule siit midagi asjalikku. Minge lugege parem mõnda raamatut. =D Järgmine reportaaž siis juba Londonist. Ja kui Kay arvutist, siis ilma täpitähtedeta. Mööö.
1 kommentaar:
Heip, sul õnnestus, saab jah kommenteerida :D
Ma nüüd loeks su uut sissekannet :)
Postita kommentaar