Avastasin just, mis saatuslikul kuupäeval (ilmselt paljude teiste hulgas) ma omale blogi tegin.
Anyway, tundub naljakas, et nüüd, kui see mul lõpuks olemas on (sest ma käisin juba tükk aega ringi nagu munas kana, tundes, et tänapäeva ühiskonnas ei ole minu elu täisväärtuslik, kui mul ei ole Oma Blogi), ei oskagi kohe siia sisse midagi kirjutada. Ühe öise tiraadi ühele inimesele oma kodusest arvutist tirin küll siia ümber ilmselt.
Hmm. Proovime siis, mismoodi on blogida. Homme lähen agentuuri lepingut tegema. Et lapsehoidjaks minna Inglismaale. Paberitega oli igavene häda, ma ütlen. Jubeee! Aga nüüd on need korras.
Igatahes. Eile öösel avastasin, et mõni asi ja mõni inimene ei muutu ikka kunagi. Ja mul oli tegelikult selle üle hea meel. Sest see takistab mul selle Asja pärast valu tundmast. Ja mul on hea meel, et me Liblikaga jälle nii palju suhtlema oleme hakanud. Lähme kahe nädala pärast ka koos reisile - see peaks väga junaitiv olema. Ma tahaks vähemalt loota. =P
Noh, ja siis on minu hetkeline hingerahu versus raha teema... Ja kusjuures, hetkel kaldub kaalukauss pigem raha poole... Niu-niu... Sest raha annab ka hingerahu, ainult et teistsuguse. Ja sellesama rahaga saaksin ma selle esimese hingerahu eest maksta. Sest esimene hingerahu sõltub suuresti rahast. Vaatame, mida teisipäevaõhtune trenn toob.
Nii. Polnudki ju kõige hullem, mis? Eks ma pean veel harjutama, muig, aga algus on tehtud.
Ja ma tahaksin tänada Jumalat, oma naabrinaist, produtsenti ja vanaema, kes on teises toas. I lav ju ool!
(Kusjuures ausõna, ma jätsin enne sõna 'tänada' vahelt ära. Õnneks või kahjuks märkasin seda 'viga' üle lugedes. Ennast pani küll ikka naerma.)
Anyway, tundub naljakas, et nüüd, kui see mul lõpuks olemas on (sest ma käisin juba tükk aega ringi nagu munas kana, tundes, et tänapäeva ühiskonnas ei ole minu elu täisväärtuslik, kui mul ei ole Oma Blogi), ei oskagi kohe siia sisse midagi kirjutada. Ühe öise tiraadi ühele inimesele oma kodusest arvutist tirin küll siia ümber ilmselt.
Hmm. Proovime siis, mismoodi on blogida. Homme lähen agentuuri lepingut tegema. Et lapsehoidjaks minna Inglismaale. Paberitega oli igavene häda, ma ütlen. Jubeee! Aga nüüd on need korras.
Igatahes. Eile öösel avastasin, et mõni asi ja mõni inimene ei muutu ikka kunagi. Ja mul oli tegelikult selle üle hea meel. Sest see takistab mul selle Asja pärast valu tundmast. Ja mul on hea meel, et me Liblikaga jälle nii palju suhtlema oleme hakanud. Lähme kahe nädala pärast ka koos reisile - see peaks väga junaitiv olema. Ma tahaks vähemalt loota. =P
Noh, ja siis on minu hetkeline hingerahu versus raha teema... Ja kusjuures, hetkel kaldub kaalukauss pigem raha poole... Niu-niu... Sest raha annab ka hingerahu, ainult et teistsuguse. Ja sellesama rahaga saaksin ma selle esimese hingerahu eest maksta. Sest esimene hingerahu sõltub suuresti rahast. Vaatame, mida teisipäevaõhtune trenn toob.
Nii. Polnudki ju kõige hullem, mis? Eks ma pean veel harjutama, muig, aga algus on tehtud.
Ja ma tahaksin tänada Jumalat, oma naabrinaist, produtsenti ja vanaema, kes on teises toas. I lav ju ool!
(Kusjuures ausõna, ma jätsin enne sõna 'tänada' vahelt ära. Õnneks või kahjuks märkasin seda 'viga' üle lugedes. Ennast pani küll ikka naerma.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar