Grrr

Kirjutasin pika postituse oma viimasest päevast hotellis ja tänasest kudumisringist ning telefon helises ja kogu tekst kustus automaatselt ära. Urrrrr.
Ütlen siis niipalju, et homme alustan hooldekodus ja närv on juba praegu sees.

Lõpp on ligidal

Pärast tänast on 2 päeva veel jäänud. K a k s päeva siin hotellis. Uskumatu. Hea. Ehkki närv on uue koha pàrast juba vaikselt ligi hiilimas. Et noh, ikkagi uus ju. :)

Isiklikul tasandil on raske. Võitlen kibestumisega. Selline äng on, et pisaraid ka ei ole. Halb on olla ja raske on häid asju meeles pidada. Aga ma üritan.

Olen ma siis millestki ilma jäänud?

Olen tööl ja teen tööluusi. Nimelt jäin 10ks minutiks telkut vahtima. Täiesti eranditult olid kõik uudised halvad. Ja see pani mind imestama, miks arvatakse, et ma olen millestki ilma jäänud, kui olen viis aastat oma elust telekavabalt elanud. Et olen saanud natuke rõõmsam olla?

Lapse suu ei valeta a la english

Istusin ühe dziibi tagaistmel kahe shokolaadilapse ja ühe omaettehoidva täiskasvanuga. Täismaja ühesõnaga. Poiss oli kuuene ja plika mingi nelja-viiene. Plika kurtis, et ta on meie vahele pigistatud. Siis see vanem tüüp lippas korra välja ja plika nentis "i'm not squashed anymore, he go'ed out". Ma ei saanud kahe esimese hooga aru, mida ta ütles. Kolmanda korraga jagasin ära, et "go'ed" asemel pidi "went" olema...

Kudumise apdeit

Lõpetasin just Jamaikale mõeldud mütsi. :) Kollane, paari valge triibuga. Selle talve skoor on siis praeguseks 3 salli, 4 mütsi ja üks pontsho. Üsna usin, ma ütleks.

Tuju on väheke kobedam.

Vaatamisväärsusi Londoni metroos

On hommik. Loksun metroos, kuulan mussi ja olen omaette mossis (jätkuks eilsele). Mingis peatuses tulevad peale üks valge neiu ja üks nägus pruun noormees. Prantsatavad istmetele ning mulle avaneb järgmine vaatepilt: neiu, kellele ma pakuks vanuseks 18 kindlasti, aga kuna kutt tundus noorem, siis võis ka pliks suti noorem olla, paneb pea noormehe õlale, samaaegselt silmade sulgemisega pistab suhu mõlema käe pöidlad ja on näha, et ta neid ka aegajalt imeb. Ja ei, ei tundunud, et tegu oleks ala- või väärarenguga. Kutt kusjuures ei teinud teist nägugi.

Ei saa mitte vaiki olla - blog reposted

Leidsin blogipostituse sorteerides, et mõni postitus, mis ma omaarust avaldanud olen, on hoopis mustandina salvestunud ja mitte kunagi ilmavalgust näinud.

29ndal Novembril kirjutasin ma niimoodi:

Ühesõnaga, tere!

Olen üsna mitu aega vait olnud, et maha rahuneda ja häid uudiseid oodata ja siis muidugi ka kähku kuulutada. Häid uudiseid siiani aga paraku tulnud eiole, kuigi väga suur lootus oli. Noh, mis seals ikka, kirjutame siis ilma heade uudisteta edasi...

Enne, kui ma alustan, kurdan kohe südame kergendamiseks, et läpakas on mul omadega jumalast õhtal. See on tegelikult kah üks põhjustest, miks ma ei ole kirjutanud. Et kohe nii õhtal, et kohe täitsa õhtal. :(

Tegelikult on nii, et ole käis Flexy Granny aka mina klubis. Jaa, täitsa päris klubis. Zara ja mingi tema sõbrannaga ja siis vana majakaaslase Kasiaga (noh, mäletate küll, see poolakas, kes kogu aeg süüa tegi). Äge oli. :)

Ja 23ndal Detsembril, esimese lume aegu sedasi:

Täna hommikul tööle minnes oli väljas -5 kraadi. Londoni kohta üsna ebatavaline, ma ütleks. Aga kõik sillerdas külmast kargusest. Teate ju küll, kui tee ja autod ja hekk ja puud kõik sätendavad, justkui oleks öö otsa tähepuru taevast sadanud. Nii ilus.

Sometimes you knit to save your life

Ma tahaksin rääkida valust. Kuivõrd puudub õlg, mille najal nutta, tuleb oma tunded, hästi või halvasti, blogilehel avalikuks teha. Tegelikult üks õlg on, peaaegu, aga just selle kurbuse ja valu puhul ei saa ta aidata. Sest just seesama õlg on ju kurbuse põhjuseks.

Enamuse ajast tunnen ma ennast täitsa hästi. Aga aegajalt võtab tume võimust. Aegajalt kasvab valu südamest suuremaks. Vahel on pisaraid, vahel ei ole. Vahel aitavad, vahel ei aita. Lihtne liigutus, näiteks juuste kammimine peale pesemist, tundub korraga nii mõttetu, nii ebaoluline. Nii valus.

Ma ei oska midagi peale hakata.

Tuttavatele ei viitsi seletada.

Ühesõnaga, siin ma istun, valuga, millega ma midagi peale hakata ei oska, ja ainus suund, kuhu ahastust juhtida on ... Vardad ja lõng.

Lihtsalt nii imelik ja kurb tundub, et s e e aeg on nüüd minevik, ehkki see saab alati olema minu olevik ja tulevik samaaegselt, ka siis, kui ta reaalselt ja jäädavalt minu elust kadunud on.

P***i need puuhobused, ma ütlen.

Üks rahvas

Me oleme kõik üks. Me oleme kõik omavahel ühenduses. Mingil moel. Me hingame sama õhku, me elame sama taeva all. Me naerame ja nutame ühtemoodi, kas siin või sealpool maakera. Me oleme üks. Just sellepärast annetasin UK Punasele Ristile Haiiti jaoks raha. 20 naela ei ole just hiiglaslik summa, aga võibolla aitab see veel ühe elu päästa. Elu, millele meil kõigil ühesugune õigus on ja mida me nii iseenesestmõistetavaks peame. Emad ja isad, tütred ja pojad, õed ja vennad, sõbrad ja õpetajad - kui palju peresid jääb poolikuks? Meie teiselpool maakera saame aidata palvete ja rahaga. Võibolla see 20 naela toob veel ühe ema, lapse või armastatu koju.

Kirumise teemal jätkates - filipiinlased

Enne, kui ma edasi vahutan, siis mul ei ole erinevate rahvuste vastu midagi, aga on mõningaid kombeid, mis mulle kui konservatiivsele eestlasele vastuvõetamatud on.

Näiteks see, kuidas filipiinitarid kempsus käivad. Kuna meie restorani meeskond koosnebki peamiselt filipiinlastest, mõningate poolakatest ja türklastest eranditega, siis kooserdab neid kellaajast hoolimata riietusruumis üksjagu edasi-tagasi. Ühesõnaga, kui sa tuled pahasimamatult riietusruumi, toimetad omi asju, siis on üks kindel viis filipiinlannade kempsusistumise tuvastamiseks. Suisa vältimatu viis, ma ütleks. Nimelt on nende jaoks normaalne istuda avalikus kemmergus ja teha oma s*tahäda häälekalt. Punnitada nii, et teised kuulevad. Ähkida nii, et kindlasti kostaks. Ja enamasti s*tuvad nad pabulaid, nii et iga ohke järel kõlab sulps. Ja siis tulevad nad kabiinist välja ja käituvad nii, nagu nad ei oleks just mingit pellerkoori etendust andnud. Ma ei oska muud arvata, kui et see on nende kultuurile omane vist, sest seda teevad nad kõik...

Muidu kudusin eile omale roosa pärlitega mütsi ja alustasin Jamaikale kollase kudumist. No ma olen mingi soone peal, noh. :)

Vihma sajab ja tundub, et siinne tali on selleks korraks otsas. Hmm, tegelikult on mul vaja postkontorisse ja poodi minna... Ja keemilisse puhastusse mantli järele.

Ja muidu üldises plaanis tundub, et see proge on suhtokei blogimiseks, kuigi selle ainumateks funktsioonideks on 'trüki' ja 'saada'...

13 päeva

Et siis põhimõtteliselt on mul siin hotellis jäänud töötada veel 13 tööpäeva. :) Viies veebruar on viimnepäev, juhhei!

Kogumikku on lisandunud...

... Älexändra Dümaaž.

Väsinud, juba enne üheksat voodis

Ameeriklasi kirudes

Eile hommikul andsin lahkumisavalduse sisse. Süda puperdas küll sees, aga läks suhtvalutult. Asi võis ka selles olla, et juhatajal oli vaba päev ja juhataja assistent, poolakast noormees, on suht mõistlik. Põhjuseks hämasin 'urgent family business' ja nii see jäi.

Tahaks kõigele lisaks ameeriklasi kiruda. Nagu te ehk mäletate, kuulan ma kudumise kõrvale audioraamatuid (kui läpakas veel töötas, siis vaatasin Simpsoneid) ja noh, ilmselgelt on need kellegi poolt ju sisse loetud. Hetkel kuulan 'Kolme musketäri', mille iga peatükk on erineva inimese loetud. Muude raamatute puhul esineb ikka inglaste lugemist ka, aga selle raamatu puhul tundub ameeriklaste huvi eriti suur olevat. Mitte, et mul teoreetiliselt midagi selle vastu oleks. Mitte, et ma prantsuse keelest midagi teaks. Aga. Kui ma ei tea, kuidas nimesid hääldatakse, siis ma ehk kontrollin enne? Noh, enne, kui ma ülemaailmselt jagatavale audioraamatule peatükke sisse lugema hakkan. Ma võin prantsuse keeles loll nagu lauajalg olla, aga ma olen siiski kindel, et hääldus 'äleksändör dümaaz' EI ole korrektne. Samuti kriibib kõrva 'Ta-TÄNN-jan', kui õigem oleks 'Tar-tan-JAAN'. Athosest saab aegajalt 'Eithas' ja Bastillest 'Bastii'. No hea küll, viimase tegelikku hääldust ma ei tea ja seda raamatut kuulates ilmselt ei saagi teadma, sest need hääldused jagunevad pooleks. Ja iga uue ja kenjaalse ameeriklase sisselugemist kuulates tundub, et tegevus toimub kuskil uues kohas, sest kõik kohanimed on korraga täiesti teistsugused. Ja kõik nad kusjuures õhkavad peatüki alguses õndsalt oma täisnime... Jah, tegelikult et hea, et maailma idiootsuste eest hoiatavad.

Mina ka, mina ka!

Ehk siis elus esimest korda teen ära blogitesti. :P

Smaragdi Nelja Test, siit ta tuleb!

Minu neli töökohta:

- Üks söögikoht

- Üks kingapood

- Üks juudipere

- Üks hotell

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:

- The Other Boleyn Girl

- The Simpsons Movie
- lastefilme lõpmatuseni

- seiklusfilme ja muinasjutte igasuguseid (no hetkel ikka Avatar ruulib, pole midagi parata)

Neli kohta, kus elanud olen:

- Pärnus

- Tallinna vanalinnas
- Kalamajas

- Umbes seitsmes kohas Londonis

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- Simpsonid

- Kreisiraadio

- Ally McBeal

- igasugused inglise superstaaride otsingud

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Liisu juures maal
- suvel Pärnus kodus

- Ungaris

- Londonis

Neli lemmiktoitu:

- Jamaika tehtud ackee road

- maksakaste
- hiinaka erinevad kanaroad

- enda tehtud toidud

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- blogger

- yahoo

- Capital FM

- sõltub

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- kuskil, kus rohkem kütet on

- kuskil, kus mõnusa seltskonnaga jutelda ja hõõgveinitada saaks

- hobusetallis

- maal, metsa sees, vaikuse ja lume sees, käest kinni

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:

Tehku kes tahab. :) Usun, et see test on juba aegunud ja ebapopulaarne, hehee. 

Esmaspäev on see päev...

Minu kõrval laua peal, siin jahedas toas, keset lumist ja talvist Londonit, on trükitud, prinditud ja allkirjastatud... Lahkumisavaldus. Jah, see päev on tõepoolest kätte jõudmas, mil ma lähen  hommikul tööle ja juhataja(te) saabudes annan üle oma lahkumisavalduse. Uskumatu. Kolm aastat seal hotellis on nüüd siis peaaegu et läbi. Justnimelt seda 'head uudist' olen ma Novembrist saati oodanud, aga paberimajandus ja politseitõendid võtavad siin riigis meeletu aja (kuni 12 nädalat). Ma ei suuda seda uskuda. Ausõna.

Uus töökoht on erialale ja kodule olulisemalt lähemal ja kuivõrd ma hakkan töötama dementsete patsientidega, siis on blogimismaterjali tulevikus ilmselt küllaga. :)

Muidu.... Muidu olen kudumislainel. Lõpuks ometi on mul AEGA, et kududa. Jummel, mihuke õnnistus. Olen üsna usin, hehee. Loodan lõpuks mingeid pilte ka siia panna. Ehkki see arvuti näitab järjekordselt elumärke ainult peale seda, kui Jamaika teda hõõrunud ja patsutanud on. No ma ei saa sellest aru. Aga noh, parem vahel kui mitte kunagi. :)

Aastavahetusel istusin kah kodus, kudusin pontshot ja koristasin sahtleid. Täitsa omaette.

Ahjaa, sellega seoses, et ... Ee.. Juba mõnda aega tagasi, täpsemalt siis enne jõule, et... Olen ma põhimõtteliselt üksi ja mitte enam kaksi. See kaksi figureerib esialgu mu elus edasi, aga mitte sel kujul kui enne. Äärmiselt kurb, aga nii ilus ja rahulik ja mõistev, kui selline olukord üldse olla saab. Kõik mu eelmised kaksist üksi saamised on olnud valusad ja mõttetud ja milleks-mulle-seda-jama-jälle-vaja-oli tunnet tekitavad. Seekord aga oli lihtsalt äärmiselt valus ja kurb, aga kõik küsimused on vastatud, rahu on südames. Ja noh, vähemalt esialgu ei ole ma ju päris omapead, ta on ikka mu kõrval.

Homme lähme Tikri ja Zaraga jälle Evely manu näputööd tegema, ehkki minu tähelepanekute põhjal olen ma ainuke, kes edasi tegutsenud on. Nii Zara kui Tikker ei ole ridagi jätkanud ja Evelyl pole olnud aega, et õiget lõnga ja vardaid muretseda. Nii et ainult mina siin hullunult klõbistan vardaid omaette, peenikesest telefonist 'Kolme musketäri' kuulates.

Kusjuures kui ma nüüd järele mõtlen, siis ega ma vist eriti jõuludest ju ka ei ole kirjutanud? Noh, tegin tööd. Tööl oli üllatavalt kiire, aga enamuse ajast olin ma jõulumeeleolus. Isegi paar kingitust sain, ühe päris ootamatult ja mõned täitsa oodatult. Ema saatis mulle näiteks kampsuni, mille ta kärmelt minu saadetud mustri peale valmis kudus. Ja Evely käest sain termostassi, heleroosa ja puha. Üllatuskingituse tegija auhinna sai Jamaika, kes üldiselt põlastab sünnipäevu, jõule ja muid tähtpäevi, sest need on pealesunnitud tähtpäevad. Kingituseks sain ma valged Nike tennised. Ma ütlen kohe ausalt ära, et nii kallist kingitust ei ole ma enne saanud ja see idee tuli tal ilmselt sellest, et ma kogu aeg irvitan ta üle, sest tal on jalanõude maania. Ma kutsun teda suisa kingapedeks, sest ta ostab mitu paari jalaunõusid kuus... Et... Aitäh. :) Ja kaarte sain ka, millest ainult üks oli mõttetu inglaste stiilis massikaart (noh, teate küll sihukesi kaarte, mida ostetakse umbes 20tk pakis hulgihinnaga, millele on sissetrükitud 'Happy Holidays' ja millele nad siis ülesäärde kirjutavad 'to ThisandThis' ja allaäärde 'Love, ThisandThat, xxx'). Ülejäänud olid täitsa mõttekad ja tegid tuju heaks. :)

Aga täna olen ma täiesti terve päeva kudunud ja peale veel mõne asja kontrollimist netis suundun ma tagasi voodisse padjakuhila otsa vardaid välgutama. :)

Katsetus

Kuna mul on juba veidikene aega selline hüpermoodne internetiga telefon, siis olen ma terve selle veidikese aja üritanud leida moodust, kuidas sellega blogida. Läbi brauseri ei saanud, kahtlustan, et blogger ei toeta hüpermoodsaid telefone. Erinevad pisiproged, mida telefoni tõmmata saab, olid kah nigelad - nendega ei funksinud ja pealegi jooksutasid need telekvoni kokku. Nüüd leidsin uue proge ja proovime jälle...

Ja ongi nii

Ma olen juba päevi ja päevi tahtnud blogida, aga nigu kiuste ei võta see 'vanamutt' mingit eluvaimu sisse. Alles siis, kui Jamaika tuleb ja teda natuke oma kämblaga sügab, nõustub sisse lülituma. Müstiline. Igatahes kasutan nüüd kähku võimalust ja kriban natuke.

Alustuseks muidugi nii palju, et ma olen järjekordselt haige. No K***T! Raisk! Jumalast närvi ajab. Ja mitte niisama, eks, vaid põiepõletikus, JÄLLE. Ropp ja rõve sõim. Ma olen selle vastu antibiotse omal ajal saanud ja peale seda millegi muu vastu ka, ja nüüd tuli tagasi. Vapsjee. No täielik ikaldus. Mul ei ole üldse tore olla. Lund on tore nautida küll, aga märgadel jalgadel on ilmselgelt ebameeldivad tagajärjed. Ja kuna on jõuluaeg ja tööl ainult 3 supervisor'it, siis tööle minemata jätta ka ei saa. No.... Raisk.

Igatahes. See, millest ma kirjutada tahtsin, oli see, et kool on läbi! Juhhhhhhei! Ehkki täna koolist mööda sõites oli suisa nukker tunne. Ja esimest korda elus on mul tahtmine aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada. Sest ju ON, millest kirjutada. :) Ma olen sel aastal ikka suhtkoht inimvõimete piiril ära käinud. Täiskohaga tööl, kaks õhtut koolis (9 kuu jooksul 20 kodutööd, mõned neist 25 leheküljelised), üks õhtu trenni anda (ja seda iga nädal ette valmistada), 'autokooli' alustamine (teooriaeksami maksimumpunnidega sooritamine ja sõidutundidega alustamine (jah, üle pea kasvas, jätkan nendega uuel aastal)). Selle kõrval veel 'Jamaikat pidada' ja veidikene seltsielu elada ei ole üldse paha saavutus. Aga see, et ma suudan võõrkeeles õppida ja seda veel niimoodi, et megalt kiidusõnu kuulen, on ju suisa egot paitav. VIimasel õhtul koolis ütles meie kursuse juhendaja, et minu töid on ülimalt hea lugeda, et ma kirjutan nii hästi ja loovalt, et ma panen teda naerma ja naeratama, ja et üleüldse suundun ma valele erialale ja peaks kirjutamist õppima minema. :D Ühesõnaga, olen suutnud oma kirjutamisoskuse inglise keelde üle kanda. Ma olen tõeliselt rahul. Sest kiidusõnad paduinglaselt, kes aastaid õpetaja olnud, on minu jaoks s*taks väärt. Ja kõigele lisaks olen ma iseendaga rahu teinud. Sellest kirjutasin ma kunagi enne ka. Endaga on mõnus hängida. Ja kudumismaania on alanud. Ja käsitööringi olen ma ka siiski suhteliselt edukalt aretanud. :) Ja jõulutunne on sel aastal. Haige olen paraku küll rohkem olnud, kui vanasti kombeks. Ning läpakas, vaeseke, on täiesti otsad andnud.

Ühesõnaga, kokkuvõttes on olnud kirju aasta, aga meeletult produktiivne ja selline, millega rahul võib olla. :)

Ja lund ju sadas! Ehkki teed on kõik jääs ja paratamatult lõpetan ma pidevalt märgade varvastega, aga ikkagi! Eile tegin pisikese lumememme aiaposti otsa. :P

Ja siis sain eile veel Tikri-Elleniga kokku, sõime Angel'is hispaania restos paella't, ning sain jõuluks pisikese kõrvitsa, hehee. Ja elus esimest korda valmistasin kõrvitsast süüa. Järjekordselt tõdesin, et ma lihtsalt arrrrrmastan enda tehtud sööke. :P

Ja kuigi ma nüüd tahaksin veel ja veel kirjutada, pean käbe tuttu kobima, sest muidu jääb uneaeg lühikeseks ja tõbisena on see ju eriti oluline.

Noh, kes teab, millal jälle, nii et head lugejad: mõnusat tundega jõulu! :)

Elumärk

Jaa, ma olen täitsa elus.

Mul on lihtsalt läpakas katki ja pole olnud võimalust uue ostmiseks. Hetkel on mingi imeaeg, kus ta isegi nõustus ennast sisse lülitama ja mitte esimese poole minuti jooksul kokku jooksma/välja lülituma.

Vahepeal on igast vägevaid asju tehtud. Näiteks käisin klubis. Jaa, päris klubis. Koos Zara, vana poolatarist naabri ja Zara sõbratariga. Jubeäge oli, aint et kõrvad vilistasid pärast kaks päeva. :S

Siis olen kaks korda oma käsitööringi aretanud, hehee. Mõlemal korral oli väga vahva. Esimest korda Zara ja Albertaga kesklinna Starbucksis, kus ma siis neid nullist kuduma õpetasin; ja teist korda Evely juures, kus me juba neljakesi pool päeva hõõgveini, kaminatule ja jõululaulude saatel kudusime-heegeldasime. Nagu hästi hubane ja mõnus. Produktiivne ka.

Sel aastal olen eriti usin olnud - kaks salli ja ühe mütsi jõulupakkidesse kudunud. :) Ja toas on värvilised kuuseküünlad, pronksikarva kuuseehted ja mingid jõulutähtedega kaunistused - jõulud tulevad! :) Ma küll teen tööd sel ajal, aga mis siis, olen otsustanud, et mul on mõnusad jõulud.

Homme on koolis viimane päev. Ja viimane töö vaja esitada, millega ma üldse ühele poole ei saa. See ajas mind nii marru, et ma kohe loopisin patja vastu seina. :D Nüüd ongi homme viimane võimalus see ära teha, sest homme õhtul lihtsalt PEAB selle ära esitama. Täna pusserdasin ma seda Yuyu läpakaga, aga mis homme saab, ma ei tea.

Igast mitte nii toredaid asju on ka juhtunud, kohe selliseid, mis südame katki murravad, aga mitte neist ei taha ma täna rääkida. :)

Pühapäeval tuleb vist Sapphic külla, siis teeme läbu. Hehee. Mul on Poola viina. (Mitte, et ma seda tegelikult juua plaaniksin, aga kingituseks toodi).

Mainiks ära ka inglise majade kehva soojustuse. Kuna väljas on külm ja märg ja sajab lörtsi/vihma, siis täiesti juhuslikult avastasin ma, et mul on aknapoolne sein seestpoolt MÄRG. Mul oli kuhi ajakirju-raamatuid seal vastas, millel ääred nüüd lainetavad... Nagu nii sürr, eelmisel aastal küll sellist asja ei märganud.

Igatahes, ma nüüd toimetan oma õhtuseid tegusid edasi (loe: molutan niisama ja tunnen süümekaid, et ma kodutööd ei tee).

Kolmapäevaõhtu

Hetkel olen ma sellises kergelt melanhoolses tujus. See tunne on juba päevi kuskil nurga taga hiilinud ja oodanud, mil võiks lõõmama hakata. Noh, tundub, et see leek hakkab siis nüüd suurenema. Põhjuseid on mitu.

Üheks põhjuseks, miks ma viimastel päevadel olen kergelt ärritunud olnud on see, et blogi kirjutamisega kaasnev vastutus käib aegajalt mulle vastukarva. Näiteks siis, kui kõik arvavad, et ma ei oska elada. Ja siis seda mulle nina alla hõõruvad. Nagu kõikid teised elaksid mingit idüllilist elu, kus omatakse täiuslikku kaaslast, suurepärast töökohta ja alati piisavalt raha. Andke andeks, et ma ei ela nii, nagu teie heaks arvate. Jah, kindlasti soovite head, selles ma üldse ei kahtle, aga selline arvustamine omab vastupidist effekti. Umbes miks koduvägivalla all kannatavad naised kellelegi midagi ei räägi - sest neid hakatakse arvustama (jäta maha, mine ära jms). Eks seegi vist ole suureks saamise osa, kus parem hoiad oma elamused-elamised oma teada, sest ei viitsi teiste kommentaare kuulata.

Teiseks on üks teine asi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga mis kaudselt on seotud aja ja rahaga.

...

Mõtlesin, et kirjutan veel, aga mõte korraga ei jookse enam kuidagi.

Käisin just ennist koolist Zaraga (siin sündinud, jamaikalastest vanemad - mis värk nende jamaikalastega on? Kas mul on mingi jamaika-magnet või?) peatänava kaubamaja uues Primarkis ja muudes poodides. Ei ostnud midagi, aga rääkisime palju juttu ja mõnus oli. Hetkel tuleb aga silmad ära värvida ja trenni andma minna. 

Same s*it, different day

Ehk siis eile, pärast viit päeva kodus olemist läksin tööle. Voodireziim on närve mõnusalt puhanud ja kodust välja saada täitsa tore. Kuni selle hetkeni, mil juhataja mulle ütles, et ma olen halb töötaja. Jah. Ma olen halb töötaja. Selle taga on natuke lugu ka, mida ma ei viitsi siin lahata, aga kui su juhataja, kes on selles äris aastaid ja aastaid olnud ning teab ja tunneb etiketti (ehk siis asjad, mida võib öelda ja asjad, mida sõnastatakse teisiti), ütleb sulle otse, et sa oled halb töötaja, siis ma arvan, et ta ei tea oma ärist mitte essugi. Sest sellest hetkest alates, kui ma olen kuskile 'halba' kategooriasse lahterdatud, ei pinguta ma enam üldse. Inimesed võtavad kriitikat erinevalt ja minuga jõuab kiida-paita-silita meetodiga oluliselt kaugemale. Noh. Jah. Ütleme nii, et üks teine raud on hetkel tules, aga selle tulemust ei tea umbes enne kahte nädalat.

Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga mul on tunne, et juhataja tahab mind sealt välja süüa. :P Sest konstruktiivsel kriitikal ja pideval irisemisel on vahe, eks. :D Noh, pole ka mina mingi imeinimene ja arvan, et igasugused halvad asjad juhtuvad 'teiste inimestega' ning mitte minuga ja seetõttu on mul seda suppi raske helpida. Muig. Kõik me ju arvame endast suhteliselt hästi - piisavalt hästi, et mitte arvata, et meid töölt minema tahetakse süüa. Eriti, kui see töö on mingi eriti nõme p*sk töö. :D Ma pean kohe ette vaatama, et see mu enesehinnangule ei mõju, irw.