You have a right to remain - alive.

Mõtteid dementsuse, surma ja inimõiguste üle.

Sellest tuleb üks pikk ja segane postitus, hommikukohvi kõrvale ei soovitaks. 

Olen palju mõelnud sellest, kui palju meil selles tänapäeva kõike lubavas ühiskonnas tegelikult õigusi on. Ilusad suured sõnad on, meil on õigus sellele, teisele ja kolmandale. Aga miks on siis nii, et kui olukord jõuab kõige intiimsema ja isiklikuma otsuseni siin maailmas - kas elada või surra - siis on mingitel ebamäärastel valitsusorganitel selle otsustamise õigus ja mitte meil endil? 

Võibolla olen ma liiga kaua hooldekodus töötanud, võibolla on see olukord liiga hinge pugenud, aga võibolla on lihtsalt ühiskonna mehhanismide peale mõtlema pannud. 

Vaatasin just filmi My Sister's Keeper ja see oli ka üks hea näide. Kes seda näinud ei ole, siis lugu on sellest, kuidas leukeemiat põdevale tütrele tehakse mediitsiini kaasabil ideaalne doonor-õde, kuni too saab piisavalt vanaks, et pideva doonorluse vastu protestida ning kaebab oma vanemad kohtusse. Lõpuks tuleb aga välja, et kogu kohtussekaebamise taga on aga vähihaige tütar ise, kes õelt abi palus, sest vanemad ei luba tal surra ning ainuke meetod minekuks on doonorluse peatamine. Aga lapsel endal ei olnud mingit elukvaliteeti... Kas õudne lõpp või lõputu õudus...? Keegi ei taha oma pereliikmeid suremas näha, aga kustmaalt läheb piir?

Hooldekodus... Kas on õige inimesi lõputult tablette ja 'ravimeid' täis toppida, end nende elu pikendada? Kuigi see elu ei ole mitte mingi elu? Kui sa ei suuda isegi teetassi käes hoida, ei suuda ise süüa, ei suuda vetsus käia, ei suuda mitte mingeid valikuid teha, ei suuda end pesta, sõltud sada protsenti võõraste (hooldajad, medõed, sotsiaaltöötajad, linnavalitsus, jne) armust - kas sa tõesti tahad elada? Kas see on see elu, mida sa elada tahad? Muidugi ei ole. Aga kuidas siis otsustavad sellise elu üle inimesed, kes ise ei taha mitte mingi hinna eest sellises olukorras olla? Miks siis teisi sellesse olukorda panna?

Ma ei plaani ega poolda mingit massimõrva, eks, ning olukord lihtsalt juba on nii pagana keeruline kogu selle kaasaegse meditsiiniga. Hoidkem elus ükskõik mis hinnaga! Olgu pealegi 'juurvili', aga elus! Hingab! Missest, et masina abiga. Vool võiks ära minna. 

Üleeile tööl olles kuulsin kahte lugu, kuidas dementsus algas. Enamasti ei räägi lähedased eriti midagi, üritavad võimalikult kiirelt oma ebamugavust tekitavate külastustega ühele poole saada. Aga tookord sattus nii, et kuulsin kahte lugu. 

Üks lugu algas nii, et täiesti tavaline naine elas oma elu, mitmed lapsed, hästi aktiivne jne. Ühel päeval leidis üks tütardest oma automaatvastajal seitsekümmend kõnet - emalt, kes seda pärast täiesti kategooriliselt eitas. Ning kuidas ta unustas ära, kuidas teed teha. Vesi keeb, tassid rivis ning.... Mitte midagi. Kuidas söögitegemise käigus hakkas korraga ülesandeid teiste kaela lükkama, öeldes, et ta ei viitsi, kuigi ta on eluaegne koduperenaine olnud ja söögitegemist armastanud... 

Teine lugu algas juhtumitega, kuidas vanaema tegi väikesele lapselapsele kaks laari hommikusööki, sest ta unustas ära, et ta juba andis talle süüa. Kui peretütar töölt koju tuli, leidis ema pimedas toas istuvat, sest ta väitis, et ta ei tea, kuidas tuli põlema käib. Kuidas ema hakkas peretütrele helistama ja rääkima, et tal on majas mingid inimesed ning kuidas peretütar paanikas igal õhtul ema juurde sõitis, sest ta arvas, et majas on murdvargad. Kuidas ema rääkis, et ta ei saa oma voodipoolele minna, kuna vahepeal on suur auk. Kuidas ema tänava peal ära eksis ning oma koduriigi kauget kohta otsis... Kuidas ta oma abikaasat enam ära ei tundnud. Kuidas kord peretütre saabudes oli terve maja segikeeratud ning kuidas ta leidis ema keset seda segadust pesuväel seismas ja kahtlast juttu ajamas.

Ning kolmanda juhtumina näitas ühe kliendi poeg meile oma isa pilte sellest ajast, kui ta oli terve ning täiemõistuse juures. Ja ta tundus nii õnnelik.... Ja siis ma vaatan seda ahervaret, keda süsteem lihtsalt väntsutab, pumpab ja hoiab elus. Mille nimel? Elustada, rohte anda, maksumaksjate raha sinna alla matta. Jah, kõlab julmalt, aga meie hooldekodus on kõige kallima osakonna kuumaks umbkaudu £5000 ehk umbes 85000 krooni. Ühes kuus! Ja see ei ole mingi eriline hooldekodu. Ja ma ausalt mõtlen, et mille kuradima jaoks, kui minu eest on klient, kes ei saa rääkida ega mitte mingil moel ennast väljendada, kes on pidamatushaige (mähkmetega, eks), umbes kümne vaimuhaigusdiagnoosiga, kellel on kõik jäsemed kronksus ning keda toidetakse tilgutist. Mõnus elu, onju. Aga isegi kui lähedased tahaks tal minna lasta, siis neil puudub see võimalus, sest seaduse järgi oleks see mõrv. Ja niimoodi pumbataksegi elupikendavaid preparaate, elustatakse, pikendatakse piinu ning kulutatakse maksumaksjate raha. 

Ausõna, tee või 26 aastasena testament valmis, et endaga nii ei juhtuks.

Kust läheb piir?

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kes võidab sellest, et inimesed end nurkasurutuna tunnevad? Sest mina tunnen küll, et kuigi riiki juhitakse minu rahaga, ei ole minul selle kasutamise osas mitte mingisugust sõnaõigust (ja valimisõgus on üks igavene **@(**/"). Samamoodi on minu eluga - tundub, et justkui oleks minu elu, aga tegelikult ei ole mul sellele õigust. Kes võidab meie abitustundest?

Prügikollindusest ja sügisest

Mul on eitamisfaas. Ma naudin sügist ja minu ettekujutluses on see jätkuvalt mõnus ja soe. Reaalsuses külmetan aga vahetpidamata, olenemata minu asukohast kas majas sees või majast väljas. Ja enamasti lihtsalt sel põhjusel, et ma mõtlen igal jumala hommikul, et ah, täna kindlasti ei ole nii külm kui eile, panen kingad saabaste asemel / pluusi dzempri või kampsuni asemel / õhukesed sokid paksude asemel jne. 

Ning maja ei ole millegipärast soe... Küte on meil igal õhtul sees, selle diiliga, et keegi lülitab selle mingi 5-6-7-8 sisse ja kesiganes viimasena magama läheb, lülitab selle välja. Aga ikkagi on magama minna külm. Teki all on külm, teki alt väljas on külm. Ma ei taha tunnistada, et talv on käes. Mitte, et ma mingi talvejälestaja muidu oleks. Lihtsalt... Ma ei tea, ma ei viitsi neid kampsuneid üksteise otsa toppida kogu aeg. Noh, jah, täna panin dzempri mantli alla kui postimajas paki järel käisin ja hea soe oli. :P Ei ole vastikut ilma, on lihtsalt ebasobiv riietus. :P

Tellisin täna hommikul omale neljapäevaks oma teise mahekasti. :) Nii põnev! 

Aga pealkirja juurde tagasi pöördudes meenub, et pidin teile hoopis sellest pajatama, kuidas ma paar korda nädalas kättpidi meie köögi prügikastis sorin. Üldises plaanis ei saa ma väga kurta, minu majakaaslased viskavad pakendeid taaskasutuskasti üsna tihti. Enamasti on need pitsakarbid, pudelid ning piimakanistrid. Üle päeva tuleb kasti õue omadesse tühjendada ning meie 2 õuekasti on iga nädal  puupüsti täis. Vaatamata korduvale seletamisele, mida kõike saab veel taaskasutusse panna, jäävad nemad ikka oma kolme põhiliigi juurde. Mis ei ole halb, eks, parem kui mitte üldse. Aga mina ei saa vaadata klaaspurke tavaprügis. Või jogurtitopse. Või plastkarpe. Või toduaineid. Sest meil on väike taaskasutuskastike just toidujäätmete jaoks sealsamas prügikasti ning tavataaskasutuskasti vahel. Ja nii ma tõstangi asju oma äranägemise järgi ümber... Ning minu pähe ei mahu see, et kui klaasPUDEL läheb kohe ümbertöötluskasti, siis klaasPURK läheb tavaprügisse. ??? 

Naljakas, kui kõik taaskasutusse saadetavad jäätmed korralikult laiali jaotada, jäävad tavaprügisse vaid kileümbrised ja -kotid.

Rõõmsamal toonil jätkates olen jõudnud sinnamaani, kus ma ENDALE mütsi koon. :P Jaa, pärast kõiki neid teistele tehtuid mütse olen ise ikka palja peaga... Not for long... :P Must on peaaegu valmis, kreemikasvalge karvane lõng teise jaoks jõudis just täna eBayst kohale. :P Elagu käsitöö!

Nüüd aga kööki perenaist mängima - hakkan ühepajatoitu tegema ning panen leivataigna hakkama. Huvitaval kombel ei ole kahel viimasel korral leib tavalise 50 minutilise küpsetusajaga valmis saanud - toores seest. Olen mõlemal korral ahju tagasi lükanud veel mingiks 10-15 minutiks... Ei tea, kas ma vähendan kuumust liiga palju või? Gaasiahjuga küpsetamine, noh...

Vaikus

Sügis on käes. Nagu iga aasta-aja ja/või pühade saabumisega käivad kaasas rohked blogisissekanded pealkirjadega 'kevad!', 'LUMI!!!!!', 'jõulud', jne. Seekord on meil sügis. Ja mulle on ka sügisega vaikus hinge pugenud. Selline hea ja rahulik vaikus. Sedasorti vaikus, mis paneb mõtlema, et tahaks Orkuti profiili ära kustutada (ja MITTE FaceBooki asemele teha), blogi kirjutamise ära lõpetada või parooli alla panna. Ei taha, et mu elu teistele niiöelda hindamiseks väljas on. Noh, parooli alla minemine on ikka tõenäolisem kui äralõpetamine. :P Harjumuse jõud on vist ikka suurem kui rahuvajadus. 

Sügis... Sügis on jõudnud niiskesse ja külma faasi. Eestis elades ei saa sellest nii aru, sest soojad riided on iseenesestmõistetavad. Siin ei ole. Panin täna esimest korda oma talvemantli selga - ei ütleks, et mul hirmus soe oleks olnud. Mis ma siis talvel teen, kui temperatuur 10-15 kraadi langeb? Mul on vist uut talvemantlit vaja. Maadlen juba nädalapäevi väikese külmetusega, kellega me nagu jonnipunniga kakleme. No võiks ju omale mingi paratsetamooli sisse keerata, eks, aga nagu üldse ei taha. Hoopis suurendan oma C-vitamiini koguseid, Vietnami salv on igati popp, õlilambis põleb eukalüptiõli, küüslauk on toidulaual esikohal, jne. Kõik see aga ei aita, kui sa tibuvihmases 10 kraadises pargis Evelyga saapad üle õla viskad ning paljajalu läbi madala oja kahlad. Vesi ei olnud üldse niiii külm, aga eile õhtul maadles keha küll pisikutega - temperatuur oli laes ning täna on enesetunne jälle teetassist olenevalt kõikunud. Kui joon teed, on okei olla, kui ei joo, on ilgelt sitt.  Aga sügis on ilus. Kummikutega on äge mööda lehtedega kollaseks maalitud pargiradu ringi paterdada. 

Kooliga on nii, et osad loengud on koolimajas ja osad haiglas. Haiglas on meil siis sihuke kliiniliste oskuste õppimise nurgake - täna näiteks õppisime manuaalselt vererõhku mõõtma. Uskuge mind, see on raskem kui peale vaadates tundub! Aga haiglaga seoses tuli mul meelde sihuke vaatepilt. Seisame ja ootame maimäletamida oma pisikese pundiga ühe haigla tagaukse juures. Korraga kärutavad meist mööda kaks asiaati (noh, ma ei küsinud, aga välja nägid nagu hiinlased), mees ja naine. Mõlemal on kanüül käes, käsi ise lükkab aga ratastel tilgutihoidjat. Ja tilgutihoidjas on mõlemal suur kott verd. :D Kärutavad ettevaatlikult kaldteest alla, istuvad kõnniteeäärele ja hakkavad rahus suitsetama. No ausõna, see nägi naljakas välja. Võiks ju arvata, et kui sul vereülekannet vms tehakse, et sa siis istud rahus, aga ei.... 

Õige pisut on veel magamaminemiseni aega, hakkan Yuyule mütsi kuduma. :)

Südamerahustuseks

Enne, kui silmaluugid päris kinni vajuvad, selgitaks veidi oma töövärki, kuna ma saan pidevalt selle kohta murelikke küsimusi. :) Põhimõtteliselt on nii, et mu koolialguse puhuks võetud puhkus sai selle nädala algusega läbi, aga graafikujärgselt olen tööl alles see nädalavahetus. Kuivõrd ma ei ole sellest viimasest ebameeldivast telefonikõnest saati tööl käinud, siis ma täpselt ei tea, mis saatus mind ootab. Tean vaid seda, et selle kuu vahetused on korras. Aga kuulduste järgi olevat mitu uut nägu tööle võetud, nii et mind ei üllataks, kui järgmine kuu mind hoopis kuu peale saadetakse...  Pöidlad pihku!

Kauatehtud kaunikesed

See mütsike on litreid täis tikitud :)

Ei saaks öelda, et ma ei ole proovinud

Ma ei tea, kuidas on lood veega teistes Londoni linnaosades, kuid meil siin põhjas on vesi sihuke, mis vannitoa seinad ja dushikardina paari kuuga erkoranziks värvivad. Nagu arvata võib, olen mina ainuke inimene, kes seda kardinat kunagi peseb. Enamasti saab selle valgeks kloori ja titan sanitizer'iga leotades ning siis hullunult svammi ja harjaga nühkides. Kuna kardin oli jälle rõõmsat lastetoa värvi värvunud, mõtlesin siis seda äädika-soodalahust proovida. Netist mingeid täpseid juhtnööre ei leidnud, aga ega eriti kaua aega ei otsinud ka. Ning nagu ma aru saan, siis eestikeelsed õpetused käivad 30% äädika kohta, samas kui meil siin poes on aint 5% äädikas... Niisiis viskasin lahkelt äädikat vannipõhjas hunnikus olevale kardinale ning sama ohtralt loopisin soodat. Käis intensiivne "šššššššššššššššššššššššššš". Nühkisin ja letoasin ja lisasin puhastusaineid ning natukene tuli isegi maha. Aga selleks, et puhtaks saada, pidin ikkagi vanad keemiavahendid välja otsima. Ma usun, et kergemat sorti mustuse jaoks see aitab, aga mitte sellise jaoks, mis meie dushikardinal elas... 

Kirjutamise isu ei ole viimasel ajal.

Koolipäeva eksootika - moslemid

Väljamaal elades harjud igast asjadega ära, kõiksuguste tsurkade, muidusööjate ning trummilööjatega. Üks asi, mis mulle ikka veel veidi müstiline ja tundmatu on, on moslemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamasti nad ei tööta ja seetõttu on neid töökeskkondades vähe (hotellis näiteks kohtasin 3 aasta jooksul vaid 3 moslemineiut) ning tänavatel jõlguvad nad alati omasugustega ja katmata peadega inimestega ei suhtle. No sorry, kui ma kellegi varba peale astun,  aga nelja siinoldud aasta jooksul ei ole ma ei tänaval, bussis, poes, vms kohas mitte ühtegi korda mitte ainumagi (ilmselge-) moslemiga rääkinud. Samas kui kõik muud 'katmata pead' vabalt suhtlevad, olenemata värvist või riietusest.  Siinkohal ka küsimus moslemitele - miks te mittemoslemitega nii vähe suhtlete? Miks ei jagu ühtegi naeratust katmata peaga naisele, samas kui kaetud peaga naised külvatakse jutuvada ja siira heameelega üle. Tänaval ei näe mitte kunagi moslemit ja mittemoslemit kõrvuti käimas, sõbrannadena. Vahel harva näeb koolilapsi segapuntides, aga see pole ju päris see. 

Seetõttu on just ürpides lehvivad mosleminaised minu jaoks tume maa. Huvitav tume maa, nendin ära, sest islami ümber on ju nii palju vastakaid kuulukaid.

Ja nii oligi, et kui me oma värvilise seltskonnaga lõunat lõpetasime (2 iirlannat, 2 somaalineiut, 1 brasiillanna ja 1 mina), läks üks moslemineiu tagasi söökla suunas. Ma mõtlesin,  et ta läheb kohvi ostma vms ja küsisin, et kus ta läheb ja et ma ootan ta ära. Mille peale vastas tema suure naeratusega kollase pearäti alt, et ta läheb palvetab veits, et hiljem näeme. Ja see, kuidas ta seda niimoodi vabalt ja naljaga ütles, tekitas minus ka hea tunde. Vaat, mina ei ole kunagi osanud nurgas palvetavatesse moslemitesse kuidagi suhtuda. Pigem selline ebamugav tunne on olnud, kui kuskil jälle mõnda musta hunnikut põrandal näed ja peale pikka jõllitamist taipad, et see seal on naine mustas ürbis, kes palvetab. Aga Najma (Nadzhma) on vahva, ta on suure naeratusega ja hästi vabalt suhtlev. Kas siis on lihtsalt sobivat keskkonda vaja, et omaette hoidvatest moslemitest seltskonnalõvid saaks? Sest isegi too teine naine, kes on vähe vanem ning viie lapse ema, tema suhtles ka täiesti vabalt. Segadus. :D

Aga lahe on, mulle meeldib, et selline segaseltskond on. :)

Needus murtud

Peale esimest leivategu kohtasin igal sammul ebausku - järgmine kord läheb nässu, edaspidi hakkabki nässu minema, algaja õnn, jne. Tegin täna teist raksu. Tainast sai palju, nii et kerkides tilkus osa üle ääre maha, aga maitse oli jätkuvalt super, kerkis ja küpses kenaste. Mulle kusjuures tundus, et juuretis oli seekord hapum - isegi peale suhkru ja mee lisamist oli tainas jumalast hapu! Noh, kühveldasin mett edasi. :P Üldises plaanis sai veidi kohevam ning pehmem. Igatahes, kallid leivaküpsetajad - ärge uskuge hullude juttu! Saab ka peale algaja õnnest läbi imbunud esimest korda head leiba küpsetada. :) 

Täna käisin käsitööringis ka. Läksime seekord hoopis Evely kihlatu vanavanematele külla, kes sealsamas lähedal elavad. Neil on järgmisel aastal teemantpulm - 60 aastat abielus. Ja nad on lihtsalt niiiiiiiii toredad, ma kohe ei või! :) 

Muidu olen oma vaba aega maalides veetnud, varsti saab see kauatehtud kaunikene valmis kah. :) 

(Kahekümne-) Esimene September :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled...

Ma olen mingi kümme korda kirjutanud ja ära kustutanud, et kuidas siis eile läks. Ei oska kuidagi sõnadesse panna. Oli esimene koolipäev, see ütleb kõik. Oli hea tunne, läbi kõigi nende maiste hädade (eksinud, näljane, põiekas, palju infi, jne). :) 

Töö juurde ei ole ma veel helistanud, et maad kuulata. Pole tahtmist mingeid võimalikke ebameeldivaid kommentaare kuulata. 

Ja eile õhtul käisin teatris kah veel, vaatamas muusikali Wicked. Kurb looke, väga tume, aga lavadekoratsioonid ikka VÕIMSAD, lauljad panid ka hästi, tantsijad ning kostüümid lihtsalt super. Teist korda ei läheks seda vaatama, aga üldkokkuvõttes täitsa mõnus. :) 

Lood on nüüd sedamoodi

Et homsest alates olen ma koolilaps. Juhhei! Täiskohaga. Millega seoses oli vaja ka töölepingus muudatusi teha... Aga ma vist lähenesin asjale veidi valest otsast. Sest täna hommikul, kui mul algas sujuvaks koolialguseks võetud kahenädalane puhkus, sain ma töölt kõne, mille sisuks oli lihtsalt sõim ning mille tulemusena mina siis nüüd hommikul vara kohe voodis istun ja peatäit nutan. Sõimu sisuks see, et ma õigete inimestega ei rääkinud ja üleülde ei rääkinud. Aga ma ei rääkinudki kellelegi. Viimastel päevadel ütlesin mõningatele kolleegidele, et vot nii on lood. Sest liiga palju kordi olen ma välja kuulutanud asju, mis pärast tegemata jäävad ning mille kohta kõik siis küsivad ja siis on sihuke hea mõnus idioodi tunne. Majadirektoriga rääkisin küll, tema ütles, et poole kohaga käimine on ok. Ma siis naiivselt arvasin, et tema sõna on seadus. Ei ole. Sest nüüd mulle visati näkku, et neil ei vajata inimesi, kes saavad oma valitud päevadel tööl käia ja et mul veab, kui nad mind üldse varutöötajategi nimekirjas hoiavad. Ja et ma olen üleüldse üks nõme eit. Ja võibolla olen ka, tõepoolest, oleks ju olnud kena oma juhatajaga ka rääkida, eks. Aga ma ei tahtnud. Ja nüüd on tulemus käes. Et oktoobrist siis vist polegi enam töökohta.

Täiesti (meeldivalt) jabur

Paar minutit tagasi koputati uksele. Mina jälle nagu peata kana tõttasin seeliku lehvides esikusse, sest pakiootuse aeg on taaskord käes ning ega postimees üle kolme sekundi seal ukse taga passida ei viitsi. Juba eemalt nägin läbi klaasiosa, et postiljon see kindlasti ei ole. Oli neid suisa kaks. Kuna mu sammude müdin oli ilmselgelt ka õue kuulda, oleks olnud imelik korraga vaikseks jääda ning trepiastmel kükitada ja varjuda. Tõmbasin aga selle 'ma-ei-taha-minge-ära' maski pähe ning avasin ukse. Ukse taga kaks naisterahvast. Piibel näpu vahel. Mõtlesin, et jälle need pagana Jehoovatunnistajad. Rõõmsameelne naine küsis mu käest, et kas ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, kas maailmast võiks veel üks tore paik saada? Mina vahtisin teda jube umbusklikult, ei vastanud. Tema jätkas, et noh, telekas ja ajalehes on ju nii palju halbu uudiseid ja palju kuritegevust jne ning kordas oma küsimust. Ma siis mokaotsast pressisin välja, et teate, ma arvan küll, et maailmast saab üks parem paik. Tädi oli üllatunud ja et oh kui tore, selline positiivne suhtumine. Ning seejärel lõi Piibli lahti ning luges sealt mulle paar rida, mille sisuks oli see, et varsti on kõik inimesed rõõmsad ning kriiskavad õnnest. :P Ning siis ütles, et näete, Jumal on meile andnud lubaduse, et head ajad naasevad, see on Piiblis kirjas. See on lubadus! Pistis mulle veel mingi lendlehe näpu vahele ja läinud nad olidki. Ma lendlehe pealt vaatasin, et olid jah Jehoovatunnistajad, aga täiesti sürr. Mitte mingit pähemäärimist, mitte midagi, lihtsalt tuli keegi hommikul ukse taha ja teatas, et maailmast saab varsti jälle üks paradiis. Jube äge mu meelest. :P

Leivateopäevik - viies-kuues päev

Vaatamata napakale kùpsetusajale keset ööd, on mind leiva küpsetamisel saatnud puhas edu! :) Kerkis hästi, kùpses kenaste, maitses nagu lapsepõlv. Suhkrut panin vaid veidi, ülejäänu osa panin mett. Ahjust välja võttes keerasin märja rätiku sisse ning kobisin magama. Hommikusöögiks sõin leiba võiga.
Teinekordki! :)

Igasugustest mõõdupuudest

Istun siin keset ööd köögis, läpakas laual, keset kolmepäevast töömaratoni, paar tundi juba maganud ning nüüd unesegasena haigutan kõrge laua taga. Nimelt sai leivataigen just sellisel jabural kellaajal nagu kesköö valmis ning kuna selle küpsetamisel tuleb kuumust kogu aeg vähendada, pean korraliku perenaisena siin leiba valvama. Haigu-haigu. 

Igatahes mõtlesin, et see on selline hea moment minu viimase nädala mõtted kirja panna, kuna varsti tulevad muud mõtted peale. Tahaksin nimelt rääkida asjade mõõdupuudest.

Asi sai alguse sellest peenikesest lahkumispeost eelmisel laupäeval, mis mind kesklinna pidutsema viis. Jätsin jumalaga neiuga, kes pikemaks ajaks ära kolib, aga kellega me viimase aasta jooksul vist ei näinudki... Londoni värk, telefonis suhtlesime ikka. Sellele eelnesid sõnumid infoga kus ja mis ja millal, aga ka sentimentaalsed lisandid sellest, kuidas sõbrad jube ägedad on, kuidas meid hakatakse taga igatsema jne. Ma ei mäleta, et ma oleks just eriti palju selliseid sms'se enne ta käest saanud...

Asi ei ole selles, et ta ei oleks mind piisavalt heaks sõpsiks pidanud, vaid selles, et tihtipeale hakkad asju hindama siis, kui neist ilma jääd. Millest on igavesti kahju. Selle juures mõtlesin, et peaks ükspäev tegema Sõprade Hindamise Peo. Mitte, et minul isiklikult oleks sinna kedagi väga kutsuda, irw, vast mõned vaid. Aga on ju teisi, kellel on sõpru-tuttavaid palju rohkem. Miks mitte hinnata neid siis, kui nad igapäevaselt sinu kõrval on?

Ja samuti oli paar päeva tagasi see 'tähtis päev'. Sünnipäev, minul jah. Kes nüüd paaniliselt mõtleb, et oi, raisk, ma unustasin õnne soovida - võtke asja rahulikult. Sel aastal pääsete kergema karistusega. :D Ma olen sel aastal nii palju mõelnud, miks ja kuidas me sünnipäeva tähistame. Miks on sünnipäev oluline? No võibolla teie olete mingid superinglid, aga kui mina mõtlen 'sünnipäev', siis esimesena seostuvad sellega kingitused, pidu, tort küünaldega. Ma ei mõtle kunagi selle peale, et m i k s ma selle või teise inimese sünnipäeva oluliseks pean. Ja et ikka jubedalt kole ja reeturlik on, kui musttuhat inimest sulle õnne ei soovi. Missest, et viimased aasta aega on needsamad inimesed 'unustanud' suga üldse suhelda.

Ja ikkagi on nagu reegel see, et mida rohkem tähelepanu sünnipäevalaps saab, seda parem ja ägedam. Miks? Ülejäänud aasta on kõigil pohhui, aga vot just ühel päeval, siis kui mobiiltelefoni meeldetuletus undama hakkab, on sünnipäevaline korraga oluline. 

Ma saan aru, et näiteks vanemale on lapse sünnipäev oluline mõõdupuu. Sõprade-tuttavate jaoks see minu arust ei laiene - nende jaoks võiks näiteks tutvumispäev oluline olla, nagu paarikestelegi. Ja isegi iseendale ei laiene. Mida imelist olen ma elus korda saatnud, et ma seda suure peoga iga aasta tähistan? Et iga minu elatud aasta tähistab mingit positiivset muudatust maailmas, et ilma minuta oleks maailmal palju nigelam olla...? Ma arvan, et enamik võib ausalt järele mõeldes tunnistada, et ega nad ikka ei ole mingeid imelisi tegusid teinud küll. 

Aga et siis oledki nii vilets ja võimetu, et aastas korras saad end tähtsana tunda, kui igasugused vanad ja tuhmunud tuttavad sulle sõnumeid saadavad? Ning enamasti saad hulgaliselt kingitusi, mis varsti lagunema hakkavad, tuues sellega negatiivset energiat. Minul isiklikult läks sel aastal hästi - kõik saadud kingitused läksid tõesti asja ette. Töökaaslastelt sain näiteks kunstitarvete kasti ning imeilusa käekella. Aga kui tihti läheb nii, et inimesed tõesti naelapea pihta kinkimisega löövad? Muig, nagu mingid vanad jumalused, ohvriannid jalge ees, mõistame kohut tuleva hooaja ilma üle... 

Ühesõnaga, tegin minagi töökaaslastega õhtusöögi Hispaania restos, ning enamuse ajast tundsin, et raiskan aega inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole, kes mulle meelehetilikult kärakat peale pressisid ning pärast viisakal ajal minema ei lasknud. Jah, olin unustanud, et omaenda peolt niisama lihtsalt minema jalutada ei saa. Oli tore, ärge saage valesti aru, aga tühi. Mulle tundub sel aastal kogu see sünnipäeva tähistamise bisnis nii tühjana. Ausalt üles tunnistades pidasin ma oma sünnipäeva veidi ka hirmust. Sest eelmisel aastal tundsin ma end halvasti, et üldse ei tähistanud - esimest korda elus muideks (ei tähistanud). Eelmisel aastal mul ei olnud veel sellised ketserlikke mõtteid peas, nagu tänavu. :P 

Ühesõnaga, on aeg teha asju mõttega. Vaadata, m i k s midagi teha ja m õ  e l d a, mitte ainult järgida teiste ettekirjutusi.

PS. Leivalõhna tuleb, pealt on juba kena ja pruun, varsti võtan välja.

Valguse vähenemine

Hommikuti ärgates on väljas järjest hämaram. Nädala pärast ärkan juba pimedas. Homme hommikul tuleb toas tuli põlema panna, tänagi juba kobasin käsikaudu...

Leivateopäevik - neljas päev

Hommikul võtsin südame rindu ning läksin poodi rukkijahu otsima. Millegipärast arvasin, et seda siin kindlasti kuskil ei ole ning et pean lõpuks kuskilt netist tellima. Ja et kui ka midagi on, siis kindlasti selline mad made kemikaale täis jahu vms. Leidsin kohaliku maheda rukkijahu esimesest poest, kuhu sisse astusin ning mis oli juhtumisi täiesti tavaline Morrisons. :) Linnaseekstraki ei hakanud ostma, sest need tulevad ainult kuuspakina ning ma esimese eksperimentaalleiva peale ei tahaks nii palju ressurssi kulutada. :) Nüüd see 'hapukoore taoline mass' on klaaskausis, rätiku all, veekeetja kaane peal, muig, sest see ainuke soe koht... Terves majas ei taha kütet hakata sisse lülitama ainuüksi sellepärast, et mina saaks kausitäit leivakeefiri kääritada. :P  (Just lugesin Maalehe leivateoõpetust ja seal rõhutab küll soojuse olulisust väga tugevasti... Oeh, mai tea, mis ma öösel siis teen... Võtan veekeetja kaissu :D)

Olen nüüd kolm järgmist päeva tööl, mis tähendab vist seda, et homme peale tööd peaks teoreetiliselt see leivategu pihta hakkama... Mismoodi see tegelikkuses välja näeb, ma ei tea...

Leivateopäevik - kolmas päev

Eile hommikul olid mögina peal mullid ning kerge pärmilõhn. Kuna mul ei olnud aega eile jahusid otsida, jätsin selle sinnapaika. Õhtuks oli pärmilõhn asendunud tavalise leiva-keefiri lõhnaga, aga täna hommikul on pärmilõhn tagasi. Veider. Aga et siis täna jahujahile.

Leivateopäevik - teine päev

Tassis rätiku all on magusalõhnaline möks. Järelikult veel ei kääri. Ligi hiilib kergekujuline paanika, kust ma rukkijahu saan... Suur leivameister küll, ise pole jahude saadavustki uurinudki...

Leivateo päevik - esimene päev

Voodi kõrval leige radika vastas on rahvariidemustriga tassis kahtlane mögin. Mingisuguses Poola keefiris hulbivad Saaremaa leiva kaks murendatud viilu. Tegin selle nii hapukoore sarnaseks kui mõistus võttis. Konsistentsi poolest siis. Juuretisetegu on alanud.

Hõissa jõulud!

Ehk laps sai jälle paki! :))))) Ja pole ühtegi paremat asja, kui keset halli päeva kodust pakk saada. :) Sain SUUUUUUURE kotitäie lõnga, nii umbes 20 kera ja kaks tokki heiet. Nii aususe mõttes märgin ära, et heiet saatis mulle minu vana kunstiõpetaja. :P Lõnga eest vastutab muidugi ema, kellel muul seda ikka nii suurtes kogustes kodus vedeleb? 

Paki parimad palad olid ämbritäis kodust mett, Saaremaa juuretisega leib ning hall vihmamantel! Vihmamantel, mida ma nii meelehetilikult olen siin otsinud! Tuli lihtsalt koju kätte ja kõigele lisaks istus ka veel, juhhei! No meel nii hea, et anna olla. :) 

Plaanisin sellest leivast omale juuretise teha, aga täna tegudeni ei jõua. Peab homme õhtul peale tööd kuskilt hindussiputkast keefiri ostma ning siis selle mögina käima panema. Väsinud olen ma muideks sellepärast, et käisin eile linna peal litutamas. :P Täitsa tore oli. Piccadilly Circus'e kandis sõime õhtust, tegime esimesed dringid (õigemini ülejäänud seltskond tegi) ning siis suundusime Little Italy'sse, mis oli täpselt sama äge kui paar aastat tagasi, mil sinna esimest korda sattusin. Mõnus seltskond, vanus nii 30+, muusika popp-uus-vana-mõnus. ABBA ja Lady Gaga kõrvuti. :P Eriti tore oli see, et naised olid actually riides ja mitte nii alasti kui võimalik. Jah, vana konservatiiv nagu ma olen. ;) Magama sain hommikul kell 4. 

Muig, sihukestesse peenikestesse kohtadesse minekuga kaasnes mul ka tavaline naiste probleem. Mida selga panna? Asi ei olnud selles, et sobivaid riideid poleks olnud. Asi oli lihtsalt selles, et ma olen nii mõnusalt juurde võtnud, et ma näen kõikide riietega välja nagu rase. Aga ka see mure sai lõpuks lahendatud, sest õnneks on igasugused lohvakad lendlevad ürbid igate moes. :P 

Nii, kuulete must jälle, kui juuretisetegu pihta hakkab. :)

Palavikuline unetus

Viimased paar nädalat on mind vaevanud see, mis on vaevanud mõnda teist pea terve elu. Nimelt on mul viimasel ajal probleeme uinumisega. Kui ma kord juba magan, on ok, aga lihtsalt ei jää.
Mõte töötab, pea suriseb, keha on väsinud, silmad liiva täis ja näed teadvus ei suuda minna lasta. Iga majas kostuv heli, mis päevasel ajal on turvaline taustaheli, muundub öösel millekski värdjalikuks. Kellegi sammud trepil on justkui koletisliku hiiglase rasked jalad, mis põrandat puudutades selle kõmisema panevad. Köögist kostev nõudekolksatus tundub vandenõu korras nõuderesti põrandale kukutamisega. Kellegi naerturtsak kõlab kui õela nõia pahatahtlik kõle naer. Põrandakriiks justkui suure laeva tormis murdumise kraapiv hääl. Sulguv uks on nagu suvine välk ja müristamine.
Ja kõige selle müra keskel üritad sa meeleheitlikult uinuda.
Täna sai mõõt täis ning ulgusin pool tundi hüsteeriliselt nutta, kui pärast pikka uinumisprotsessi naabrkutt mind oma kitarriplõnnimisega üles ajas. Õnneks oli, kellele helistada ning telefoni otsas luksuda. Käisin köögis omale maharahunemise mõttes putru moosiga tegemas. Sain soovituse rahulikku muusikat vaikselt kuulata. Asa mängibki juba, lähen teisele ringile...