Viimased paar nädalat on mind vaevanud see, mis on vaevanud mõnda teist pea terve elu. Nimelt on mul viimasel ajal probleeme uinumisega. Kui ma kord juba magan, on ok, aga lihtsalt ei jää.
Mõte töötab, pea suriseb, keha on väsinud, silmad liiva täis ja näed teadvus ei suuda minna lasta. Iga majas kostuv heli, mis päevasel ajal on turvaline taustaheli, muundub öösel millekski värdjalikuks. Kellegi sammud trepil on justkui koletisliku hiiglase rasked jalad, mis põrandat puudutades selle kõmisema panevad. Köögist kostev nõudekolksatus tundub vandenõu korras nõuderesti põrandale kukutamisega. Kellegi naerturtsak kõlab kui õela nõia pahatahtlik kõle naer. Põrandakriiks justkui suure laeva tormis murdumise kraapiv hääl. Sulguv uks on nagu suvine välk ja müristamine.
Ja kõige selle müra keskel üritad sa meeleheitlikult uinuda.
Täna sai mõõt täis ning ulgusin pool tundi hüsteeriliselt nutta, kui pärast pikka uinumisprotsessi naabrkutt mind oma kitarriplõnnimisega üles ajas. Õnneks oli, kellele helistada ning telefoni otsas luksuda. Käisin köögis omale maharahunemise mõttes putru moosiga tegemas. Sain soovituse rahulikku muusikat vaikselt kuulata. Asa mängibki juba, lähen teisele ringile...
3 kommentaari:
Mul viimane nädal juba nii, et ennem kuute hommikul magama ei jää, süda põksub ja hing on kinni. Hommikul magan titega kella 12-üheni ja jälle otsast peale. Ajab ka nutma.
Kuula vana insomnikut ja osta palderjanitablette. Ma olen kõik teed (sh unetabletit) läbi käinud ja aru saanud, et ei ole vaja mingit keemiat neelata. Vana hea palderjan võtab tuurid maha ja jäädki magama :) Ma üks ärev öö pidin kohe kaks korda võtma tableti. Aga seellisel piinlemisel ei ole mõtet, järgmine päev ju täielik zombie
Teeme klubi! Peksan juba mitmendat ööd mõtteliselt ja tegelikult peaga patja, kui kolm tundi pärast patja pugemist ikka veel ei maga. Täielik moodne piinariist, ma ütlen! Ja siis loomulikult järgmisel hommikul üles ei saa ja sada häda. Ohh elu, elukest.
Postita kommentaar