On asju, millest ei saa enne rääkida, kui alles pärast. Seepärast ma ütlengi vaid niipalju, et sõbrad seltsimehed voodikaaslased sada prossa kadunud ei ole, aga siin toimuvad praegu, ee, protsessid. Nii et ma kunagi hiljem muljetan nendest, kas siis oli abi või mitte.
Epp Petrone roheliseks kasvamise raamatu paar esimest lehekülge on juba mõju avaldanud. Esimene kommentaar, mis ma selle peale kuulsin, oli see, et ma olen brain washed. And there is nothing you can do about it. Rääkides siis reostusest ja ületarbimisest jne. Ja mulle endale tuli üllatusena, milline trots minus tekkis. Vastasin sõjakalt ja korduvalt Yes I can! Ja vaidlesin, võõra inimesega, oma seisukohast loobumata. Ja olin/olen veendunud, et ma suudan maailma muuta. Paremaks paigaks ja vähem ületarbivaks. Haa, vaat seda nimetan ma ambitsiooniks. Nii et Vassilissa ja tema ilusad portreed võivad jala käia. =D
Aga esimene seik siis, mida ma ise nimetaksin sammuks edasi. Viisin nimelt oma püksid keemilisse puhastusse ja palusin, et nad neid pärast kilesse ei pakiks. Tüüp vaatas mind pikalt, ma lisasin selgituseks, et ma tulen oma kotiga. Ma olen täiesti kindel, et ta unustab mu palve homseks ära.
Poes käies ostsin teadlikult orgaanilisi asju. Vaadake, siin Inglismaal sildistatakse niiöelda looduslikud tooted sõnaga organic. Ni ostsingi siis orgaanilist juustu ja free range mune (et kanad peaks nagu vabalt looduses ringi müttama vms). Jah, ei saa kuidagi kindlaks teha, et need kanad tõesti aias ringi silkavad ja et juust on tehtud ilma kunstliku söödata toidetud lehmade piimast, aga asi on ilmselt psühholoogias. See, et sa teed teadliku valiku millegi kasuks. Nende kitsaste võimaluste seas, mida poeketid sulle pakuvad.
Kui ma kuulsin täna hommikul prügiautot (Londonis tassivad kõik majaomanikud vastavalt piirkonnale mingil päeval oma prügikastid kõnnitee peale, näiteks kolmapäeva hommikul, ning prügiauto sõidab siis ringi mööda tänavaid ja kallab kõik prahi oma plekist kõhtu. Sama asi nende taaskasutuskastide tühjendamisega), teadsin ma kohe, et ka meie taaskasutuskast tühjendatakse. Mis sest, et ainult mina sinna midagi visanud olen ja sedagi suures osas köögi prügikastist pudeleid välja noppides. Tekkis tunne, et ma annan oma panuse.
Meie majakoosolekul kavatsen selle teema tõstada ning majahaldajalt ka paberi jaoks eraldi kasti küsida.
Ning jah, ma mõtlen küll selle peale, et mis raja ma omale nüüd küll valinud olen.
Epp Petrone roheliseks kasvamise raamatu paar esimest lehekülge on juba mõju avaldanud. Esimene kommentaar, mis ma selle peale kuulsin, oli see, et ma olen brain washed. And there is nothing you can do about it. Rääkides siis reostusest ja ületarbimisest jne. Ja mulle endale tuli üllatusena, milline trots minus tekkis. Vastasin sõjakalt ja korduvalt Yes I can! Ja vaidlesin, võõra inimesega, oma seisukohast loobumata. Ja olin/olen veendunud, et ma suudan maailma muuta. Paremaks paigaks ja vähem ületarbivaks. Haa, vaat seda nimetan ma ambitsiooniks. Nii et Vassilissa ja tema ilusad portreed võivad jala käia. =D
Aga esimene seik siis, mida ma ise nimetaksin sammuks edasi. Viisin nimelt oma püksid keemilisse puhastusse ja palusin, et nad neid pärast kilesse ei pakiks. Tüüp vaatas mind pikalt, ma lisasin selgituseks, et ma tulen oma kotiga. Ma olen täiesti kindel, et ta unustab mu palve homseks ära.
Poes käies ostsin teadlikult orgaanilisi asju. Vaadake, siin Inglismaal sildistatakse niiöelda looduslikud tooted sõnaga organic. Ni ostsingi siis orgaanilist juustu ja free range mune (et kanad peaks nagu vabalt looduses ringi müttama vms). Jah, ei saa kuidagi kindlaks teha, et need kanad tõesti aias ringi silkavad ja et juust on tehtud ilma kunstliku söödata toidetud lehmade piimast, aga asi on ilmselt psühholoogias. See, et sa teed teadliku valiku millegi kasuks. Nende kitsaste võimaluste seas, mida poeketid sulle pakuvad.
Kui ma kuulsin täna hommikul prügiautot (Londonis tassivad kõik majaomanikud vastavalt piirkonnale mingil päeval oma prügikastid kõnnitee peale, näiteks kolmapäeva hommikul, ning prügiauto sõidab siis ringi mööda tänavaid ja kallab kõik prahi oma plekist kõhtu. Sama asi nende taaskasutuskastide tühjendamisega), teadsin ma kohe, et ka meie taaskasutuskast tühjendatakse. Mis sest, et ainult mina sinna midagi visanud olen ja sedagi suures osas köögi prügikastist pudeleid välja noppides. Tekkis tunne, et ma annan oma panuse.
Meie majakoosolekul kavatsen selle teema tõstada ning majahaldajalt ka paberi jaoks eraldi kasti küsida.
Ning jah, ma mõtlen küll selle peale, et mis raja ma omale nüüd küll valinud olen.
3 kommentaari:
Hei, welcome to the club ;), soovitan sulle Leo Hickmani raamatit ka, Londoni-spetsiifiline - olemas nii eesti kui ka inglise keeles.
http://www.rahvaraamat.ee/?id=62&no=R068311
ja
http://www.amazon.co.uk/Life-Stripped-Bare-Trying-Ethically/dp/1903919614/ref=sr_1_1?ie=UTF8&s=books&qid=1208422184&sr=8-1
Sinu emotsiooni Petrone raamatu kohta/suhtes on mõnus lugeda. Selline hea tuttav tunne. Olen ise sellega peaaegu läbi ja tasapisi on see minu ja ma salamisi loodan, et ka meie elusiili muutnud :)
Merin (su kursaõe Merka kaudu ehk mäletad?)
Mäletan, mäletan, kuis ma siis ei mäleta! =D Einoh, tore iseenesest ju. =)
Postita kommentaar