Barcelona ja muud mõtted

Nii, tänase päeva seisuga on see jutt kirjutatud eile ja üleeile. =) Et ärge pahandage kirjavigu ja muud sellist. Pole aega praegu üle vaadata.

...

Ehhee. Nii. Kuna Liis minuga eile veits riidles, et ma ei ole blogi rohkem sissekandeid teinud, siis otsustasin täna ennast kokku võtta. =) Jeii! Lihtne põhjus selleks, miks ma ei ole rohkem oma mõtteid siia suurepärasele netileheküljele kirja pannud, on see, et ma olin kaks nädalat Barcelonas jahi Sea Dream II peal tööl ja see jaht oli suhteliselt netitu. Miks suhteliselt? Noh, sest kui meie ülemus läks ja kärkis ja tahtis „oma kontoriga paberimajandust ajada”, siis oli seal üks tubli filipiinlane, kes pani ülemuse tuppa kohe terveks päevaks neti sisse. =D Jeee! Ja niimoodi juhtus kohe tervelt kaks korda. Aga tegelikult ei juhtunud sellest absoluutselt mitte midagi, et netti polnud.

Igatahes. Mmm. Barcelona on mõnus. Ilma ma pean eriti silmas. Käisin siis see aasta 22 oktoober viimast korda ujumas. Hehee, kui ma just veel selle aasta sees nt Aafrikasse ei satu ja seal kuskil ujuma ei lähe. Sellest reisist on siis meeldejäävamad ütlused:
„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”
„Väga gay!”
„Naaaaaaaiisss!”
„Kent Knutsen from Intech please contact the purers office!”
„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving”
„Põhimõtteliselt küll”
„Peldik, inimpeldik, sitamaja”

Kuna ma olen täiesti kindel, et mingeid reisikirjeldusi võite te igalt suvaliselt netilehelt lugeda, siis ma ei hakka siia toksima Barcelona meeldejäävaid turismiatraktsioone. Ja noh, kui ma nüüd täiesti aus olen, siis me ei näinudki seal praktiliselt midagi muud kui igal sammul musti, tumedaid, pilukaid ja muidu kuuma verega mehi, kes olid nõus põrmu langema kahe valge naise ees. Ilma naljata. Eks ma pajatan neis allpool ehk pikemalt, aga nüüd siis veidi nende ütluste seletuseks.

„Must mees mustas kalisoones musta öö taustal”. Ehhei. Läksime üks õhtu Daisyga ujuma peale tööd. Pime oli. Ja Daisy fotokas hiivati ära. Päriselt ka. Raisk! Igatahes, minu ülisuurele üllatusele, et seal-rannas-polnud-ju-kedagi-kes-kurat-selle-ära-pätsata-sai, vastas meie armas nö ülemus, et kui sul seal rannas on must mees mustas kalisoones musta öö taustal, siis sa ei saagi teda näha. Nojah, loogiline. Sest musti immigrante, kes tänavate ääres sulle 10 euro eest Armanit müüsid, oli tõesti palju.

„Väga gay!” Võib öelda ka „Täitsa/väga/odav gay!” Töötegijateks olid kaasa võetud ka kolm noormeest, kes muidu olid suhteliselt toredad, ainult homofoobsed ja rassistliku maailmavaatega. Kõigil pikad juuksed (ja helisevaks muusikaks kõrvus AC/DC räme röökimine) ja paraku läks jutt ka aegajalt juuksehooldusele. Et noh, meesterahvas küll, aga kui pikki juukseid tahad, oled ikkagi sunnitud palsamit ja muud träna kasutama. Aga vähemalt kahe kolmandiku meelest ei tohi sellest kõva häälega teiste kuuldes rääkida. Ja kui siis juhtuti mainima midagi sarnast nagu, et see-šampoon-seal-vannitoas-jätab-juuksed-mõnusalt-pehmeks, tuli kommentaariks „Väga gay!”. Noh, ja hiljem sai see „Väga gay!” kõigi naiselike maailmahädade hüüdlauseks.

„Naaaaaiisss!”. Hmm, kui ma nüüd ei eksi, siis oli see algselt Oina parasiitsõna. Või kujunes see lihtsalt seal tumbasid ja tugitoole vorpides välja. Igatahes muutus see lõpuks ilgelt naljakaks.

„Kent Knutsen from Intech, please contact the pursers office!”. No vot see oli üks müstiline mees! Absoluutselt iga jumala päev otsiti seda meest v ä h e n a l t viis korda sellesama lausega raadio teel taga. Me igatahes kippusime lõpuks arvama, et see jorss ei olegi tegelikult laevas. Hehee. Aga seda ei saa me kumagi teada.

(Siinkohal jäi kirjutamine eile, 29 oktoober, pooleli, sest sõitsin Pärnu poole ja pilku välja heites libisesid Sauga majad kiirustades juba mööda, nii et oli viimane aeg oma läpi kaas kinni lajatada ja väljapääsu poole nügelema hakata. Täna, ehk siis 30 oktoober 2006, olen ma siin Pärnus, istun oma voodil, väljas on pime ja paha ja märg ja sajune. Ei, ma ei ole oma südameasjaks võtnud Eesti ilmaolude vihkamist, aga lihtsalt... Mida rohkem ma ringi reisin, seda rohkem jääb mulle mõistatuseks, m i l l e jaoks ma pean ennast terve elu siin Eestis selle ilmaga piinama? Ja mitte ainult mina, vaid eestlased üldiselt. Bla bla bla, ma tean, et me oleme siin kasvanud ja sündinud jne jne jne. Minge pekki. Tõesti on roppu moodi tore ja romantiline koos teiste eestlastega talv (ja tegelikult ka sügis, kevad ja suvi läbi) külmetada, nagu ma hiljuti kellegi tähtsa nina intervjuust lugesin. Mitte, et ma pessimistlik oleksin, irw. Aga noh, see selleks. Et täna võib siis jätkata eilseid reisikirjeldusi.)

„We will turn off the water/power NOW, so no shit no shaving” – noh, selle võib ühte patta panna Kent Knutseniga. Noh, hea küll, väljendit „No shit no shaving” kuulsime küll ühe korra, aga teadaandeid stiilis „We will turn off the power/water in ten minutes/now” kordades rohkem.

„Põhimõtteliselt küll!”. Mmm, Oina parasiitväljend, mis mulle ka lõpuks külge jäi.

„Peldik. Inimpeldik, Sitamaja”. Mmm, kui te veel kuulnud ei ole, siis nii kutsutakse oma parimat sõpra. =D No igatahes hüüdsid kaks kolmandikku noormeestest seda ülejäänud ühte kolmandikku jätkuvalt peldikuks ja sitamajaks, pidupäeva puhul pasantoniuseks ka. Kui ma siis põhjendust küsisin, oli hetkeline kõhklus ja veidi kohmetu ülestunnistus, et mingit piinlikku lugu selle taga nüüd nagu ei olegi, et nagu lihtsalt... Irw. No saa siis nende rokkarite mõttemaailmast aru, eksole? =P

Mustade meeste ja blondide piiramisest oleme küll jutte kuulnud. Noh, ütleme nii, et see tõresti-tõesti vastab tõele. Kõhe hakkas küll lõpuks. Näiteks siis, kui mingid india vennikesed meid (mind ja Daisyt siis) jälitama hakkasid ja alles laevasillale ronides ja tekil valves olnud Ray valvsa pilgu all pidama ning kohapeale tammuma jäid. Või siis kui mingid räpivennad mustad poisid meile peatänaval marihuaanat müüa üritasid ja alles siis ära läksid, kui Daisy neid eesti keeles kõva häälega haigeteks lehmadeks sõimama hakkas. Aga siis oli naljakas, kui mingitest tsikkidest mööda kõndisime ja mingi must plika mulle vastu tagumikku lajatas. Noh teate, i g a s t asju on ette tulnud, aga seda küll mitte, et kuskil avalikul peatänaval mulle mingi naine ahtri peale oma hella käejälje jätaks.

Eniveis, jah... Huvitav, kesse neid lohesid sissekandeid küll lugeda viitsib, hehee? =P Hmm, hetkel on kõige popim teema see, et mida kuradit ma Inglismaale kaasa võtan ja mida jätan... Teate, see ei ole üldse nii lihtne, kui alguses tundub! Mõtled küll, et viskad oma hilbud ja träni kotti ja minek, aga tegelikult on ikka ilgelt palju mõtlemist. A la nt föön. Ä k k i perel on föön. Aga äkki nad ei luba seda kasutada. Samas miks and ei peaks lubama seda kasutada? Noh, fööniga sain ma kokkuleppele, et ma võtan ta kaasa. Ja siis nt vibraator. Irw. Eee, noh, vaata, tore on ju avastada oma au pairi asjade seast lilla värisev kunstfallos eksole? Ma ei arva, et keegi hakkab mu asjades sorima, aga imelik on ikkagi. Siis veel nt väike makk. Maha müüa pole seda mõtet, sest see maksis juba poest ostes mingi viis sotti. Maha jätta ka ei taha. Koju Pärnusse tassida pole ka nagu mõtet. Eks ma jätan ta siis vist Raulitole (kes tuleb minu suurepärasesse ja imekaunisse Kalamaja korterisse elama seniks, kui mina Londoni tänavaid kammin ja oma silmaringi ning keeleoskust laiendan/täiendan). Siis näiteks, mitu mantlit ma kaasa võtan? Siin Eestis on sul vaja mingi paganama viite jakki-jopet-mantlit, et sügis-talv-kevad normaalse enesetundega mööda saata. Aga seal on hetkel soojem kui siin ja ka kevad tuleb varem. On mul siis mõtet palju tavaari kaasa võtta? Ja siis on küsimus hommikumantliga. Liina, kes oli ka au pair Londonis, ütles, et temal ei avanenudki võimalust või vajadust hommikumantlit kasutada. Aga ma olen nii hommikumantli inimene... No selle koha pealt ma tõesti ei tea, ega oska otsustada.
Raamatute osas jõudsin endaga kokkuleppele, et võtan kaasa oma lemmikluulekogu „Armastuse valgus”, sest luuletusi võib erinevalt nt Harry Potterist vms-st lugeda küll kümneid ja kümneid kordi järjest. (Oh, praegu tuleb raadiost Metallica „Nothing else matters”... mmm... Hispaanias mängis meil tööd tehes mingi eriliselt piiratud playlistiga raadio, kust tuli seesama laul mingi suvalise tsiki esituses. Ja nagu ikka, ei saa seda originaaliga võrreldagi.)

Ärasõitu plaanin ma 10ndaks novembriks. Ei tea, kas jõuan ka. Peret iseenesest ei ole veel. Mingi mustanahaline üksikema kahe pojaga tundis mu vastu huvi sel ajal kui ma Hispaanias olin, aga pagan seda teab, kas ta enam viitsib/tahab mulle helistada. Eks ma siis olen Kay juures nii kaua, kuniks õnn mulle naeratab ja ma mingi normaalse pere leian. Palgavahed on muideks meeletud. Agentuuri kaudu on kõige suurem nädalapalk 85 naela, omal käel kuulutusi vaadates võib leida kuni 275 naela nädalas kuulutusi. Nii et kahe otsaga asi.
Ja siis ma pean veel kohvri ostma. Ja teksad. Ja pesu, Ja hambaharja. Ja ära käima röntgenis, perearstil, hambaarstil, nahaarstil, juuksuris, kokku saama terve rea inimestega. Tahaks omale tuka ette lõigata, aga loomuliku loki uhke omanikuna ei ole see vist kuigi hea mõte. Eriti kui arvestada asjaolu, et mütsihooaeg on ka juba käes ja Londonis ma ilmselt ei jaksa maksta juuksuri eest. Aaaaaga noh, tahta ju ikka võib. =)

Nii-nii. Mul nats ikka pakitseb südamel, et reisist nagu vähe kirjutanud olen, aga samas ei oska/taha/viitsigi midagi sellest rohkem kirjutada. Nii et jääb vist ära.

Jah. Eks ma vist lõpetan üleüldse selleks sissekandekorraks ära. =D Aitab teile küll. ;)

Kay

Hmm...

Ärkasin sel hommikul teadmisega, et teen õiget asja. Ja eriti rohkem sellele ei mõelnud, et selline tunne oli ärgates esimene. Pakkisin veel mõned laiali olevad asjad oma kenasse leopardimustriga uude kotti ja asusin lennujaama poole teele. Kõhus keeras ka ikka vaikselt. Aga mõtteid oli palju muudel teemadel, nii et siis midagi hullu ei olnud ka. Jalutasin Tavidist läbi, vahetasin oma kroonid naeladeks. Mõtlesin, et huvitav, kas neile jäävad näod ka meelde? Ma sel aastal juba nii palju seal käinud, alati samas putkas. Hehee. Ostsin Virust veel ajakirja lennukisse kaasa.
Nii, check-in ja turvakontroll läbitud, avastasin, et ajakiri jäi muidugi suurde kotti. Kurat! Ostsin ajalehe. Kõik läks nagu ikka loomulikku rada pidi ja lend tekitas üllatuslikul kombel ka rämeda peavalu. Londoni Stanstedi lennujaam on ühele keskmisele Eestist pärit plikale ikka üsna suur koht. Sabad ja rahvamassid on sihukesed, et sa isegi ei näe, m i l l e järjekorras sa üldse seisad. Enivei, need kadalipud läbitud, läksin siis sealt saabuvate lendude uksest välja, uskudes, et paarikümne inimese seast tema üles leidmine ei tohiks ju eriti raske ülesanne olla. Mmm, nojah, need paarsada troppis seisvat tüüpi tekitasid minus t e a t a v a t üllatust. Ei teadnud kuhu vaadata, otsustasin siis teha nägu, et üritan mitte eeskõndivatele inimestele kanda astuda, kuigi nad kõndisid minust aupaklikus kauguses.

... ja siis sa tulid sealt... Niimoodi kiiresti, rahva seast, pooljooksuga, midagi näpu otsas... Sa olid nii ilus... Ma olin nii üllatunud. Heas mõttes. Ma olin küll suht veendunud, et sa oled KENA, aga et sa nii ilus oled, seda ei osanud ma küll teps mitte oodata. Ma ei mäletagi päris esimesi sõnu ja kuidas see ebalev kallistus sinna otsa tuli. See midagi su näpu otsas olid päevalilled mulle. Hehee, jaa, võtsid ikka sõnasabast kinni, kui ütlesin,et pead mulle lennujaama päevalilledega vastu tulema. =) Väga kena. =P Läksime paar sammu siis edasi ja sa ütlesid, et 'I want to hug u now'. Ja siis järgnes korralik kallistus - soe, pikem, mõnus. Esimesest hetkest peale polnud mingit võõristust. Keeleprobleemi ka ei olnud - olin ju kartnud, et ei saa aafrika aktsendiga ingliskeelest alguses midagi aru, sest m õ n e d neiud siin eksole ütlesid, et ei saa essugi aru, mida ta räägib.=D

Istusime siis rongi, hakkasime pilte klõpsima. Juba! Naljakas. No ma räägin ju, et mingit võõristust ei olnud. Olid muidugi minu suurema koti enda kätte võtnud (nojah, kui ma sealt tulin kahe koti ja mantliga käe peal, siis oli see igati mõistetav samm); ja ma nentisin naerma ajava irooniaga, et see kott sobib talle vaat et paremini kui mulle. Ilmselt võib selles süüdistada sinu tumedat nahavärvi. =D
Enivei. Sõitsime linna ja hakkasime siis sinu juurde ekslema. Või noh, mis nüüd just ekslema - s i n a ju teadsid, kuhu me läheme. Autosid oli palju, kahekordse bussiga oli ka tore sõita. Absoluutselt ajas pea sassi see teistpidine liiklus - see on umbes sama hea, kui noogutada peaga ja samal ajal öelda 'ei-ei-ei'.

Mmm, jõudsime sinu juurde. Olin jällegi kartnud, et äkki on su tuba mingit moodi jõle. =P Et mingi eriti pisike uberik, vana ja kasimata vms. TÜNG! Mõnus, avar, hele. Miks sa sellest alati rääkisid nagu mingist eriti kahtlase väärtusega kohast? Nojah, igatahes pakkusid mulle teed-mahla-kohvi, ja viskasin siis voodi peale pikali, lebotama. Sest midagi polnud teha, vässu oli peal ju ka. Tulid ka sinna, lebotasime lähestikku. Ma saan aru, et ma olen külm eestlane ja see käitumine tundub kuidagi eriti kiire, aga siis oli sinu pea minu põlvede peal ja minu pea sinu põlvede peal. Ja noh, kuidagi me seal siis rääkisime ja olime ja hoidsime käest ja noh-nagu-need-asjad-ikka-käivad, suudlesime. Noh, säästaks siin mõningaid inimesi detailidest, aga üks asi viis teiseni, ja noh, teate küll. =P Ainult paari tundi oligi selleks vaja, muig. Eestis ja eestlasega ei oleks ma sellist asja eales ette kujutanud. Aga nagu ma ka juba Avele rääkisin, mul oli juba tükk aega tagasi tunne, et ma ei lähe sinna temaga kohtuma ja vaatama, mis saab, vaid ma lähen sinna tema juurde. Nagu jätkama sealt, kus neti ja telefoni teel pooleli jäi. Hmm.

Janu ajab härja kaevu ja nälg ajab inimesed voodist välja. Tütarlaps tahtis Türgi kebabi (mille võlud oli ta avastanud Berliini ja Budapesti võluvates türgi söögikohtades) ja seda pidi ta ka saama! Koridoris kohtasime tema naabrit, jamaikalasest täiesti-absoluutselt-mitte-arusaadavas-inglise-keeles-rääkivat kutti. Põnev. London hakkas tunduma selle kenasti kõlava rahvaste paabelina. Enne jalutasime mustade rajoonis ka veidi ja mina kui põline eestlane olin ikka kenasti üllatunud, nähes nii palju musti korraga. Ja nende soengud. Hohohoo! Äge!
Saime kebabi peaaegu üle tänava asuvast Türgi putkast, sõime sinu juures, seejärel algasid ettevalmistused õhtuseks välja minekuks. Ohoo, kui palju ma olin selleks reisiks ette valmistanud. Eks asjasse pühendatud teavad nii mõndagi pesupoodide sukapaelte valikust. =P Aga rohkemat ma siin kohal ei mainiks. Igatahes, läksime välja, ühest ja teisest kohast läbi, tutvusin su sõpradega, maandusime Candys. Hmm. Pole viga, ikkagi roosa ju. =D Kandsime mõlemat punast, täiesti erinev stiil, aga jube hästi sobisime kokku. Mmm, änksa. =) Kudrutasime terve õhtu, sinu sõpruskond koosnes (lihtsalt näiteks Londoni multikultuursusest) nigeerlannast, itaallannast, somaalialannast, hispaanlannast ja ühest (!) britist. Hmm. Lahe. Stripishow oli ka. Taset ei anna muidugi Eesti posti-ümber-jalutajatega võrrelda, aga kuidagi piinlik oli palja hargivahega lehvitavaid tibisid vaadata. Nojah, igatahes läksime mingi poole kahe ajal kodu poole, ja milline üllatus mind provintsipiigat jälle tabas - metsikult palju rahvast on keset ööd liikvel! Väike kebab muidugi enne ja vurasime koju. =P Magama saime vist alles nelja-viie ringis...

Nii. Pühapäev. Hommik oli nii mõnus. Mulle nii meeldib, kui mulle hommikusöök valmis tehakse. Kohvi kangusastmest oli meil muidugi täiesti erinev arusaam, aga kuna kõik muu oli nii kena, siis oli see sokipesuvesi ka kena. =) Lebotasime ja vaatasime telekat ja muud värki. Ma ei läinud Londonisse kultuurireisile, seega ei tasu imestada, et me hommikul vara linna peale ei tormanud. Mingi poole päeva pealt läksime töllama küll, lõpetasime Candy's siidri taga. Inglise siider ei ole üldse nii hull, kui kõik räägivad! Eesti oma on muidugi parem, aga nii hull ,kui kuulujutud kõnelevad, see nüüd ka ei ole. Mmm. Millal ja kas üldse olen ma väljas käinud niimoodi, et ma uhkustan oma kaaslasega? Kena on muidugi ringi käia kellegagi, kes sulle meeldib ja nii, aga selline tunne, et 'näed, nüüd teavad kõik, et sa oled minu' ja et 'näete, see seksikas siin tahab mind', on kas uus või siis vähemasti väga paksu tolmukihiga kattunud.

Jah, igatahes pühapäeval saime kokku võimaliku pereisaga (Hammersmith stationis, kellele see midagi ütleb), kes ilmselt on mingi undercover sutenöör. Ta oli tõesti kahtlane. Nii et see vend jääb ära. Siis läksime linna peale kondama (ma ausõna ei pööranud tähelepanu absoluutselt mitte ühelegi tänavanimele ega kohale, kus me olime), Liinale Bootsi näokreemi otsima. Kebab muidugi vahepeal mingite kärtsroosade vürtsikate lisanditega, mille päritolu meist kumbki ei suutnud tuvastada. Kammisime paljusid poode, ei ostnud midagi. Aga sina ostsid mulle parfüümi, 'Amor Amor'... Mmm, ma olen seda lõhna Eestis juba mitu aastat nillinud, ikka on tundunud kuidagi liiga küps ja pealekauba kallis mu sel ajal õpilase/tudengi rahakoti jaoks. Nüüd mul on see olemas. Seal on kaneelilõhna veidi, mmm, kuidas mulle meeldib kaneeli (ja ka vanilje, kookose ja muu säärase magusa kraami lõhn =D). Mõnus. Aitäh!

Pühapäeval märkasin linnas jalutades ka sellist pisiasja, et kummalisel kombel ei tundnud ma vajadust sul käest kinni hoida. Tavaliselt, kui keegi meeldima hakkab, tahaks ikka hirmsasti kogu aeg käest-kinni käia jne. Oli kuidagi hea olla, nagu sellist pidevat füüsilist kontakti ei olnud üldse vaja. Ja kahe-kolme päeva tundsin ennast rohkem hoitud olevat, kui eelmiste suhete jooksul vist kokku.

Õhtul tegid mulle jälle süüa. Ja sa olid nii unine! Hihii, nii armas. Pidime kl 2 öösel hakkama lennujaama poole juba minema, sa tahtsid ikka tunnikese magada. Ma pakkisin asjad ja mõtlesin muusikat kuulates, et ma ei julge magama jääda selleks tunnikeseks, äkki ei ärka üles. Kummalisel kombel oli mul hea olla, nii hea, et ma ei olnud kurb. Ma ei tahtnud lahkuda, aga ma ei olnud ka kurb - mõtlesin, et näed, veel on aega. Muidugi see tunnike sai saatuslikuks. Ei, ma ei jäänud lennukist maha =D Ärkasin lihtsalt ilge kurvastuse ja pisaratega üles, telefoni simkaarti ei leidnud ka kuskilt üles. Sina olid muidugi veendunud, et see peab kuskil mu asjade hulgas olema ja bussis leidsid selle ka üles. Nii armas. Mina olin selle juba maha kandnud.
Ja teises bussijaamas siis. Ootasime tund aega bussi, jõudsime nii igaks juhuks oluliselt varem kohale. Udu oli linna peal. Nägin selle kuulsa Londoni udu siis ära. Seisid seal seina ääres, kapuuts peas. Nagu mingi eriti kena räpistaar. Juudas kui ilus sa seal olid. Selline öine valgus ja selline pilk... Mmm, ma kohe ei või. Ur teeth like Ivory Coast. ;)

Lennujaamas oli muidugi parasjagu segadust. Igatahes kohe kui lennukisse sain, jäin magama, tunni pärast ärkasin ja lennuk seisis ikka veel sama koha peal. Nojah, mis seals ikka. Kojulend möödus ka magamise tähe all. Kurat, need EasyJeti lennukid tuleks põlema pista - pikkade inimeste täielik ahistamine - toolide vahed on nii kitsad, et pead laussirgelt istuma ja siis on ka põlved vastu eesolevat istet. Väki.



Nojah siis. Praegu ootab Hispaania, lend läheb reedel. Peas on palju mõtteid, iga hinna eest novembris ikka Londonisse tagasi. =)

Ääremärkus

Avastasin just, mis saatuslikul kuupäeval (ilmselt paljude teiste hulgas) ma omale blogi tegin.
Anyway, tundub naljakas, et nüüd, kui see mul lõpuks olemas on (sest ma käisin juba tükk aega ringi nagu munas kana, tundes, et tänapäeva ühiskonnas ei ole minu elu täisväärtuslik, kui mul ei ole Oma Blogi), ei oskagi kohe siia sisse midagi kirjutada. Ühe öise tiraadi ühele inimesele oma kodusest arvutist tirin küll siia ümber ilmselt.
Hmm. Proovime siis, mismoodi on blogida. Homme lähen agentuuri lepingut tegema. Et lapsehoidjaks minna Inglismaale. Paberitega oli igavene häda, ma ütlen. Jubeee! Aga nüüd on need korras.
Igatahes. Eile öösel avastasin, et mõni asi ja mõni inimene ei muutu ikka kunagi. Ja mul oli tegelikult selle üle hea meel. Sest see takistab mul selle Asja pärast valu tundmast. Ja mul on hea meel, et me Liblikaga jälle nii palju suhtlema oleme hakanud. Lähme kahe nädala pärast ka koos reisile - see peaks väga junaitiv olema. Ma tahaks vähemalt loota. =P

Noh, ja siis on minu hetkeline hingerahu versus raha teema... Ja kusjuures, hetkel kaldub kaalukauss pigem raha poole... Niu-niu... Sest raha annab ka hingerahu, ainult et teistsuguse. Ja sellesama rahaga saaksin ma selle esimese hingerahu eest maksta. Sest esimene hingerahu sõltub suuresti rahast. Vaatame, mida teisipäevaõhtune trenn toob.


Nii. Polnudki ju kõige hullem, mis? Eks ma pean veel harjutama, muig, aga algus on tehtud.

Ja ma tahaksin tänada Jumalat, oma naabrinaist, produtsenti ja vanaema, kes on teises toas. I lav ju ool!
(Kusjuures ausõna, ma jätsin enne sõna 'tänada' vahelt ära. Õnneks või kahjuks märkasin seda 'viga' üle lugedes. Ennast pani küll ikka naerma.)

Nutt, kaamos ja hala.

Ehk siis lugu sellest, kuidas ma läbi häda suutsin lõpuks omale blogi teha.

Lühike lugu I mean. See sai juba läbi.

=)