Täiesti (meeldivalt) jabur

Paar minutit tagasi koputati uksele. Mina jälle nagu peata kana tõttasin seeliku lehvides esikusse, sest pakiootuse aeg on taaskord käes ning ega postimees üle kolme sekundi seal ukse taga passida ei viitsi. Juba eemalt nägin läbi klaasiosa, et postiljon see kindlasti ei ole. Oli neid suisa kaks. Kuna mu sammude müdin oli ilmselgelt ka õue kuulda, oleks olnud imelik korraga vaikseks jääda ning trepiastmel kükitada ja varjuda. Tõmbasin aga selle 'ma-ei-taha-minge-ära' maski pähe ning avasin ukse. Ukse taga kaks naisterahvast. Piibel näpu vahel. Mõtlesin, et jälle need pagana Jehoovatunnistajad. Rõõmsameelne naine küsis mu käest, et kas ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, kas maailmast võiks veel üks tore paik saada? Mina vahtisin teda jube umbusklikult, ei vastanud. Tema jätkas, et noh, telekas ja ajalehes on ju nii palju halbu uudiseid ja palju kuritegevust jne ning kordas oma küsimust. Ma siis mokaotsast pressisin välja, et teate, ma arvan küll, et maailmast saab üks parem paik. Tädi oli üllatunud ja et oh kui tore, selline positiivne suhtumine. Ning seejärel lõi Piibli lahti ning luges sealt mulle paar rida, mille sisuks oli see, et varsti on kõik inimesed rõõmsad ning kriiskavad õnnest. :P Ning siis ütles, et näete, Jumal on meile andnud lubaduse, et head ajad naasevad, see on Piiblis kirjas. See on lubadus! Pistis mulle veel mingi lendlehe näpu vahele ja läinud nad olidki. Ma lendlehe pealt vaatasin, et olid jah Jehoovatunnistajad, aga täiesti sürr. Mitte mingit pähemäärimist, mitte midagi, lihtsalt tuli keegi hommikul ukse taha ja teatas, et maailmast saab varsti jälle üks paradiis. Jube äge mu meelest. :P