Väljamaal elades harjud igast asjadega ära, kõiksuguste tsurkade, muidusööjate ning trummilööjatega. Üks asi, mis mulle ikka veel veidi müstiline ja tundmatu on, on moslemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamasti nad ei tööta ja seetõttu on neid töökeskkondades vähe (hotellis näiteks kohtasin 3 aasta jooksul vaid 3 moslemineiut) ning tänavatel jõlguvad nad alati omasugustega ja katmata peadega inimestega ei suhtle. No sorry, kui ma kellegi varba peale astun, aga nelja siinoldud aasta jooksul ei ole ma ei tänaval, bussis, poes, vms kohas mitte ühtegi korda mitte ainumagi (ilmselge-) moslemiga rääkinud. Samas kui kõik muud 'katmata pead' vabalt suhtlevad, olenemata värvist või riietusest. Siinkohal ka küsimus moslemitele - miks te mittemoslemitega nii vähe suhtlete? Miks ei jagu ühtegi naeratust katmata peaga naisele, samas kui kaetud peaga naised külvatakse jutuvada ja siira heameelega üle. Tänaval ei näe mitte kunagi moslemit ja mittemoslemit kõrvuti käimas, sõbrannadena. Vahel harva näeb koolilapsi segapuntides, aga see pole ju päris see.
Seetõttu on just ürpides lehvivad mosleminaised minu jaoks tume maa. Huvitav tume maa, nendin ära, sest islami ümber on ju nii palju vastakaid kuulukaid.
Ja nii oligi, et kui me oma värvilise seltskonnaga lõunat lõpetasime (2 iirlannat, 2 somaalineiut, 1 brasiillanna ja 1 mina), läks üks moslemineiu tagasi söökla suunas. Ma mõtlesin, et ta läheb kohvi ostma vms ja küsisin, et kus ta läheb ja et ma ootan ta ära. Mille peale vastas tema suure naeratusega kollase pearäti alt, et ta läheb palvetab veits, et hiljem näeme. Ja see, kuidas ta seda niimoodi vabalt ja naljaga ütles, tekitas minus ka hea tunde. Vaat, mina ei ole kunagi osanud nurgas palvetavatesse moslemitesse kuidagi suhtuda. Pigem selline ebamugav tunne on olnud, kui kuskil jälle mõnda musta hunnikut põrandal näed ja peale pikka jõllitamist taipad, et see seal on naine mustas ürbis, kes palvetab. Aga Najma (Nadzhma) on vahva, ta on suure naeratusega ja hästi vabalt suhtlev. Kas siis on lihtsalt sobivat keskkonda vaja, et omaette hoidvatest moslemitest seltskonnalõvid saaks? Sest isegi too teine naine, kes on vähe vanem ning viie lapse ema, tema suhtles ka täiesti vabalt. Segadus. :D
Aga lahe on, mulle meeldib, et selline segaseltskond on. :)
6 kommentaari:
Ehk leiad siit vastuseid http://enaguegiptus.wordpress.com/category/elust-egiptuses/
Tähendab, ma olen enamusi sissekandeid lugenud ja ei ole leidnud vastust oma küsimusele, miks padumoslemid uskmatutega ei suhtle. Muidu on see küll väga tore ja silmiavav blogi. Või pidin ma sealt mingit konkreetset sissekannet märkama?
Aitäh jällegi heade sõnade eest, jah :)
Tegelikult ei olegi ma sellest teemast rääkinud, sest suhtlen vabalt kõigiga, kes minuga suhelda tahavad. Ei ole harjunud enda ümber piire tõmbama, et vot siit läheb nüüd minu ruum. Ja tegelikult mulle just hirmsasti meeldib suhelda erinevate arvamustega inimestega, see paneb ennast ka kohe jälle asjade üle järele mõtlema ja üle mõtlema, kas ikka on nii, nagu selgeks mõeldud on. Selle on muidugi ka oma aga - kuna ma olen üpris tundlik inimene ja kipun asju endasse võtma ja teistele liigselt kaasa elama, võib-olla olen ka kohati liiga otsekohene. Üldiselt aga ei lähe ma kellegi asjadesse oma nina surkima, kui just minu asjadesse ise enne ei surgita. Teinekord pean end vägisi tagasi hoidma, et mitte oma arvamusi kuulutama minna, sest noh mõne inimesega kohe lihtsalt ei jõuagi kunagi ühistele arusaamadele ja ei viitsi alati vaielda ka. Kuigi tõsi ju, et ega peagi alati ühte moodi arvama.
Miks inglismaa moslemid ei suhtle mittemoslemitega on küsimus, mis mulle käib natuke üle jõu, sest minu suhe inglismaaga on üksnes see, et olen inglise filoloog. Aga ma usun, et selleks võib-olla mitmeid põhjusi - näitkes, inimestel on lihtsam suhelda nendega, kellega ühised arvamused ja maailmapilt; tõenäoliselt on kogetud negatiivset just mittemoslemitelt, välimuse järgi otsustamist jne; elades inimeste seas, kes ei usu, püütakse oma usku hoida tugevana suheldes nendega, kes usuvad jne. Ma ei tea, need olid lihtsalt esimesed mõtted, mis pähe tulid. Ja muidugi kõigest minu arvamused.
Meil on neid peakattega moslemeid tööl kaks tükki (tegelt nüüd on juba üks, sest teine lahti lasti hiljuti :P), aga nad mõlemad on väga jutukad ja lõbusad tüdrukud. Üks neist töötas minuga koos paar nädalat ja teine oli muga koos treeningul. Ma arvan, et kui nad panna olukorda, kus neil ei ole erilist valikut, vaid on vaja suhelda, siis nad saavad hakkama küll, aga vabatahtlikult vist külapeale kilkama ei minda jah, thats the way they're brought up ;).
Tere
vaidleksin vastu natukene sellele,et meie moslemid ei suhtle uskumatutega.
Suhtleme küll kui oleks neid uskumatuid rohkem kes meiega suhelda tahaksid ja kes meid ei häbeneks
ise olen seda omal nahal läbielanud
kui islami leidsin enda ellu ja hakkasin praktiseerima enamus mu tutvusringkonda jooksis laiali ja isegi tere tänaval ei ütle...
samas egiptuses elade sai ka seal kopti kristlastega ilusti sugeldud ja sõbrustatud
nyyd tagasi siin eestis olles on kahjuks asjalood kehvad...vahitakse sõimatakse jne
Eestlastele ei meeldi muutused, see mind ei üllata, et vahitakse ja sõimatakse. Kahju on muidugi. Ning eks islam ole ju eestlaste jaoks midagi väga kauget ja võõrast ja mismoodi siis nüüd oma linapõllu kaerajaanineiud mingi idamaise ürbi sisse end keeravad? Arusaadav, ebamugav sellegipoolest.
Jah, Karimakene, eks ma olen sinuga vist nõus - olen ära unustanud, et mingi aeg tagasi suhtusin ka ise moslemitesse kahtlustavalt. Kuna mu enda mõttemaailm on nüüd palju positiivsem selle koha pealt, siis ma unustan vahel ära, et mitte kõik ei mõtle samamoodi. Ikka domineerib see arvamus, et oi, kuidas naisi ahistatakse, mõelda vaid, ei tohi oma tisse hindamiseks välja panna. Et ju siin on kohalikud palju negatiivset saanud ja seetõttu ei taha ka ise suhtlust otsima minna. Aga samas - kust see sõprus siis alguse saama peaks, kui mingit kokkupuutepinda ei ole?
Postita kommentaar