Ehk kuidas ma üritasin Jamaikale selgeks teha, et kõhutantsul pole seksiga midagi tegemist. Või noh, teatud stiilidel ehk (Türgi põrandal väänlemine jne), aga et kõhutants on ikkagi s ü n n i s, missest, et poolpaljas. Ma ei veennud teda.
Ja praegu netis surfates leidsin midagi, mis kummalisel kombel haiget teeb. Niimoodi õigepisut torkab. Nimelt minu esimese kõhutantsuõpetaja (jah, sellest on nüüd siis juba 5 aastat septembris, kui mina sellega alustasin) 'uued' reklaaminipid. Jah, ma olin ennegi sarnaseid pilte näinud, kus tantsuoskuse asemel müüakse kehavõlusid, aga ma jätsin need kuidagi kahe silma vahele, et noh, mööduv faas või nii. Aga kui juba paar aastat sinna alla kirjutada saab, siis ei ole ju mööduv faas...?
Noh, reklaamivideo algab piltidega, mis räägivad kõik ühte keelt: uuuh, aaah, mul on jubekenad üle kopsiku pungitavad rinnad (noh, on ka), ma oskan jubehästi põrandal väänelda, mul on kena kints ja vajadusel olen ka jalgu hargitav-peput upitav Bondipiiga. Ahjaa, muuseas oskan tantsida ka.
Saate aru - keegi on teie silmis olnud eeskuju. Ja siis see eeskuju kukub kolinal sinna pange, kuhu kukuvad kõik .... Ah teate, praegu tuli aint roppusi suust välja.
Ühesõnaga. Kõhutants ei ole enam tantsuoskus, vaid puhtalt naisekeha odav müümine.
Ja mul on halb. Sest m i n u jaoks on tantsul mingi muu tähendus. Aa, et maailm on selline, et nõuab enda odavana müümist? Et sa siis ütled, et sa oled see idikas, kes oma peaga mõelda ei suuda ja teeb kõike seda, mida kuskil mujal ette näidatakse?! Või et nii on lihtsam?
Jah, elufilosoofia küsimus, kuidas ma tahan, et inimesed mind näevad.
Kostüümid, mille lõhikud on puusakontideni. Hea küll, kui ma jätan kõrvale isiklikud seelikueelistused, siis minu arvates ei ole eriti ilus vaadata, mida su jalad teevad - tehnika suhtes. Pikk lai seelik varjab ära jalgadega tehtava tehnilise töö - saate aru - müstiline. Kõik ei ole lahti lõigatud, ära näritud, kurgust alla topitud. Kõhutantsu võlu on see, et see on müstiline - et sa ei tea täpselt, mis toimub.
Igast über-liibukad kostüümid on muidugi ka, mis minu meelest läheb enamvähem samasse patta, umbes et vahid põlvekonte läbi kanga...
Ühesõnaga. Ma pean oma sõnu sööma ja vastumeelsusega tõdema, et jah, kõhutants ON seksi kolmas nõbu ja on vähe tantsijaid, keda see üldse huvitab.
Tõe huvides olgu ära mainitud, et kuigi kostüümijutt käib kohati ka ülalmainitud isiku kohta, siis sissekande viimane osa on pigem üldine. Tema lihtsalt vallandas selle emotsiooni. Tema, kes ma arvasin, et on TANTSUesindaja, mitte kehamüüja.
Muidugi lavaline liikumine oli tal päris tore. Tehniliselt ebahuvitavam, aga särtsu rohkem.
Ja praegu netis surfates leidsin midagi, mis kummalisel kombel haiget teeb. Niimoodi õigepisut torkab. Nimelt minu esimese kõhutantsuõpetaja (jah, sellest on nüüd siis juba 5 aastat septembris, kui mina sellega alustasin) 'uued' reklaaminipid. Jah, ma olin ennegi sarnaseid pilte näinud, kus tantsuoskuse asemel müüakse kehavõlusid, aga ma jätsin need kuidagi kahe silma vahele, et noh, mööduv faas või nii. Aga kui juba paar aastat sinna alla kirjutada saab, siis ei ole ju mööduv faas...?
Noh, reklaamivideo algab piltidega, mis räägivad kõik ühte keelt: uuuh, aaah, mul on jubekenad üle kopsiku pungitavad rinnad (noh, on ka), ma oskan jubehästi põrandal väänelda, mul on kena kints ja vajadusel olen ka jalgu hargitav-peput upitav Bondipiiga. Ahjaa, muuseas oskan tantsida ka.
Saate aru - keegi on teie silmis olnud eeskuju. Ja siis see eeskuju kukub kolinal sinna pange, kuhu kukuvad kõik .... Ah teate, praegu tuli aint roppusi suust välja.
Ühesõnaga. Kõhutants ei ole enam tantsuoskus, vaid puhtalt naisekeha odav müümine.
Ja mul on halb. Sest m i n u jaoks on tantsul mingi muu tähendus. Aa, et maailm on selline, et nõuab enda odavana müümist? Et sa siis ütled, et sa oled see idikas, kes oma peaga mõelda ei suuda ja teeb kõike seda, mida kuskil mujal ette näidatakse?! Või et nii on lihtsam?
Jah, elufilosoofia küsimus, kuidas ma tahan, et inimesed mind näevad.
Kostüümid, mille lõhikud on puusakontideni. Hea küll, kui ma jätan kõrvale isiklikud seelikueelistused, siis minu arvates ei ole eriti ilus vaadata, mida su jalad teevad - tehnika suhtes. Pikk lai seelik varjab ära jalgadega tehtava tehnilise töö - saate aru - müstiline. Kõik ei ole lahti lõigatud, ära näritud, kurgust alla topitud. Kõhutantsu võlu on see, et see on müstiline - et sa ei tea täpselt, mis toimub.
Igast über-liibukad kostüümid on muidugi ka, mis minu meelest läheb enamvähem samasse patta, umbes et vahid põlvekonte läbi kanga...
Ühesõnaga. Ma pean oma sõnu sööma ja vastumeelsusega tõdema, et jah, kõhutants ON seksi kolmas nõbu ja on vähe tantsijaid, keda see üldse huvitab.
Tõe huvides olgu ära mainitud, et kuigi kostüümijutt käib kohati ka ülalmainitud isiku kohta, siis sissekande viimane osa on pigem üldine. Tema lihtsalt vallandas selle emotsiooni. Tema, kes ma arvasin, et on TANTSUesindaja, mitte kehamüüja.
Muidugi lavaline liikumine oli tal päris tore. Tehniliselt ebahuvitavam, aga särtsu rohkem.
2 kommentaari:
Ma tean mida sa tunned, mul on endal ka vahel sellised mõtted. Ja oma mehele ei suuda ma ka selgeks teha, et see pole mingi võrgutustants:(
sel teemal võikski jääda arutlema. anna teada kui Tallinna satud. :)
Berit, kui mäletad.
Postita kommentaar