Niisiis. Austatet daamid ja härrased, lubage mul see tagasihoidlik sissekanne juhatada sisse sõnadega, et nähtavasti on kuskil kõrgemal pool mulle teadmata minu staatust ja haridustaset oluliselt kõrgendatud, nii umbes professori tasemele. Hajameelse professori...
Lähen hommikul tööle, kõik on tore. Tulen töölt koju, väsimus, natuke vähem tore, näe voodi! ja jälle tore. Magan, panen äratuse peale kuute. Tõusen, näksin halvaad, peavalu ei läinud üle. Panen dressid jalga ja istun maha, et kunstipärast vannitoamatti jätkata. Hakkan peale panema ühte Bollywoodi filmi, mille Amita (indialannast supervisor) mulle tõi, mõtlen tantsimise peale ja...
Kell on 18.23.
Ja mulle meenub õudusega, et täna on kolmapäev.
Ja et mul on tantsutund 7 minuti pärast algamas.
Kõhus hakkas keerama. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. See e i o l e v õ i m a l i k. Kõik. Ei ole lihtsalt. Ma ei saaks ju trenni unustada. ? Tormasin trepi peale, pärisin Yamilt - kas täna on kolmapäev? Jah, on küll. Shit shit shit. Pannitsesin. Ta soovitas algatuseks stuudiosse helistada ja öelda, et hilinen. Ma ausalt ei mõelnudki, mis selga-jalga läks. Tossud! Nendega saab joosta. Ja ma olin 2 minuti pärast majast väljas. Ja ma jooksin. Isver, kuidas ma kihutasin. Helistasin stuudiosse ja puterdasin midagi hilinevatest rongidest. Pähh. Jõudsin hingeldava ja higisena 5 mintsa enne seitset kohale...
Ja otseloomulikult oli tund ka ju ettevalmistamata. No pea oli tühi nagu seaküna ennemuiste. Tshikid pidid ise ajusid liigutama ja mõtlema, muahahaa. Põhimõtteliselt ajasin vana rasva peal läbi - tegime koreot ja kuna aega oli vähe, edasi võtta ei jõudnud. Aga üldises plaanis ajasin ma kogu aeg liigutused sassi, panin valesse järjekorda jms. Tögati vaid, et 'did you leave your brain on the train?'
Kokkuvõttes midagi hullu ei olnud, keegi tige polnud, tütarlapsed tegid kommentaare stiilis 'sa oled kõigest lihtsurelik nagu meiegi'. Peale trenni viskas üks tumedanahaline neiu Diane mind koju, sest pidin talle ühe CD andma ning jutuajamise käigus tuli välja midagi, mida mina oleks pidanud teada enne, kui minu õpilased. Nimelt kavatseb stuudiojuhataja järgmise kursuse ära jätta. Sest peale trenni kolmapäeva peale tõstmist ja tund aega varasemaks panemist, on kohalkäijate number väga väike. Inimesed lihtsalt ei jõua nii vara. Hmm. Esimene reaktsioon oli muidugi nigel, aga järele mõeldes kulub mulle tegelt väike puhkus ära. Nagu stuudiost ja nii. Ikkagi eelmise aasta jaanuarist IGA NÄDAL kohal käia. Mis mulle iseenesest meeldib, aga puhata on ka tore. No vaatab seda asja.
Siis veel uudiseid minu tagasihoidlikust pargitagusest häärberist. Nimelt eile peale õhtust vahetust koju jõudes ootas mind ees Yami (ja külmkapis ka kodujuust, mida ma tomati ja rohelise sibulaga mõnuga vitsutama asusin), kes teavitas, et minu naabripoiss Dave kolis välja. Ja ülekoridori naabripoiss peaaegu kolis välja. Minu suu venis kurjakuulutavalt ja kahjurõõmsalt pikale muigele. Täna käisin Dave-poisi tuba kaemas, palju suurem on teine kui minu oma ja kõikidel tubadel peaks nagu sama hind olema. Saatsingi omanikule smsi, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tahaks teise tuppa kolida. Vastust ma veel saanud ei ole.
Ja et Yami kolib välja järgmisel nädalal ning ta kolib ära koos internetiga. Trademaa küll, hakka nüüd sellepärast ka veel pead vaevama, et see uuesti sisse saada...
Siis veel üle hulga aja on eriti raskekujuline pankrot. Ma ei teadnudki, et need Eesti piletid sellise põntsu panevad. Noh jah, eks ma olen arvestanud ka vähemalt 100 naelase telefoniarvega, sest minu Draama ajal sai emale päris ohtralt hüsteerilisi kõnesid võetud, mis nägid välja umbes nii.
Kutsub.
Ema: Halloo
Mina: Öhöhö, nuuks nuuks, tsau
Ema: Mis juhtus?
Mina: Öhöhöhöhöööööööhöhöhöhöhööhöhhöööööööööööööööö hõkk hõkk ööhöhöhöhöhöhöhööööö
Ema: Mis juhtus?
Mina: Hõkk hõkk, nuuks, öhöhhhöhöhööööööö, nuuks, hõkk, ääääääääääääääääääääääääääää
Ema: Mis juhtus, räägi ometi!
Mina: ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ hõkk hõkk
Ema: M i s j u h t u s ?!?
Mina: Hõkk, nuuks, hõkk, ää, sedasi juhtus näed, hõkk nuuks, ja sedasi, hõkk, ja veel sedasi, äääääääääääääääääää, ja n i i m o o d i ka veel, hõkknuuksääöö.
Noh umbes nii, teate ju küll.
Ja et siis pankroti juurde tagasi pöördudes, et jah, suur telefoniarve, ja muud tavakulutused. Ning nüüd läheb internet minema. No kõik sellised asjad juhtuvad just täpselt 'perfektse' ajastusega, onju.
PS.
Kui kirjutada Eesti saatkonda Londonis, kas kirjutada eesti või inglise keeles?
Tekkis ka võimalus tulusid deklareerida, ehk siis raha valitsuselt tagasi nõuda. Saadan kirjad ja paberid ära ja vaatame, kas näkkab.
Ja selle pagana Hiina meditsiini putka uksele, kus ma nõelumas käisin, lähen ma küll rusikatega taguma. Ja lähen kohe leti äärde, kraban sellel pisikesel hapral tshikil rinnust, nii et ürditeed üle letiääre pudenevad ja nõuan oma raha tagasi. Sest mul peaaegu iga päev peavalu. Ja täna ka migreen. Jah, ma saan aru küll, et ma peaksin neid ülikalleid ürdiplögasid igapäevaselt tarbima, aga ma ei saa aru sellest, kuidas see pärast h u l l e m a k s saab minna? Rasedusvastased tablad vahetasin ära ja kirjade järgi need peavalusid tekitama ei peaks (küll aga tekitavad need midagi muud, nii et mind ootab ees järjekordne käik perearstile). Ma ei tea, ei ole mu stressitase oluliselt nüüd viimaste nädalatega tõusnud. Kas ma tõesti pean alla vanduma ja tunnistama, et vähemalt selle putka nõelravi on viimane kräpp?
Noh jah siis.
Selleks korraks siis tolle ülerahvastatud suurlinna ääremailt kõik.
Lähen hommikul tööle, kõik on tore. Tulen töölt koju, väsimus, natuke vähem tore, näe voodi! ja jälle tore. Magan, panen äratuse peale kuute. Tõusen, näksin halvaad, peavalu ei läinud üle. Panen dressid jalga ja istun maha, et kunstipärast vannitoamatti jätkata. Hakkan peale panema ühte Bollywoodi filmi, mille Amita (indialannast supervisor) mulle tõi, mõtlen tantsimise peale ja...
Kell on 18.23.
Ja mulle meenub õudusega, et täna on kolmapäev.
Ja et mul on tantsutund 7 minuti pärast algamas.
Kõhus hakkas keerama. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. See e i o l e v õ i m a l i k. Kõik. Ei ole lihtsalt. Ma ei saaks ju trenni unustada. ? Tormasin trepi peale, pärisin Yamilt - kas täna on kolmapäev? Jah, on küll. Shit shit shit. Pannitsesin. Ta soovitas algatuseks stuudiosse helistada ja öelda, et hilinen. Ma ausalt ei mõelnudki, mis selga-jalga läks. Tossud! Nendega saab joosta. Ja ma olin 2 minuti pärast majast väljas. Ja ma jooksin. Isver, kuidas ma kihutasin. Helistasin stuudiosse ja puterdasin midagi hilinevatest rongidest. Pähh. Jõudsin hingeldava ja higisena 5 mintsa enne seitset kohale...
Ja otseloomulikult oli tund ka ju ettevalmistamata. No pea oli tühi nagu seaküna ennemuiste. Tshikid pidid ise ajusid liigutama ja mõtlema, muahahaa. Põhimõtteliselt ajasin vana rasva peal läbi - tegime koreot ja kuna aega oli vähe, edasi võtta ei jõudnud. Aga üldises plaanis ajasin ma kogu aeg liigutused sassi, panin valesse järjekorda jms. Tögati vaid, et 'did you leave your brain on the train?'
Kokkuvõttes midagi hullu ei olnud, keegi tige polnud, tütarlapsed tegid kommentaare stiilis 'sa oled kõigest lihtsurelik nagu meiegi'. Peale trenni viskas üks tumedanahaline neiu Diane mind koju, sest pidin talle ühe CD andma ning jutuajamise käigus tuli välja midagi, mida mina oleks pidanud teada enne, kui minu õpilased. Nimelt kavatseb stuudiojuhataja järgmise kursuse ära jätta. Sest peale trenni kolmapäeva peale tõstmist ja tund aega varasemaks panemist, on kohalkäijate number väga väike. Inimesed lihtsalt ei jõua nii vara. Hmm. Esimene reaktsioon oli muidugi nigel, aga järele mõeldes kulub mulle tegelt väike puhkus ära. Nagu stuudiost ja nii. Ikkagi eelmise aasta jaanuarist IGA NÄDAL kohal käia. Mis mulle iseenesest meeldib, aga puhata on ka tore. No vaatab seda asja.
Siis veel uudiseid minu tagasihoidlikust pargitagusest häärberist. Nimelt eile peale õhtust vahetust koju jõudes ootas mind ees Yami (ja külmkapis ka kodujuust, mida ma tomati ja rohelise sibulaga mõnuga vitsutama asusin), kes teavitas, et minu naabripoiss Dave kolis välja. Ja ülekoridori naabripoiss peaaegu kolis välja. Minu suu venis kurjakuulutavalt ja kahjurõõmsalt pikale muigele. Täna käisin Dave-poisi tuba kaemas, palju suurem on teine kui minu oma ja kõikidel tubadel peaks nagu sama hind olema. Saatsingi omanikule smsi, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tahaks teise tuppa kolida. Vastust ma veel saanud ei ole.
Ja et Yami kolib välja järgmisel nädalal ning ta kolib ära koos internetiga. Trademaa küll, hakka nüüd sellepärast ka veel pead vaevama, et see uuesti sisse saada...
Siis veel üle hulga aja on eriti raskekujuline pankrot. Ma ei teadnudki, et need Eesti piletid sellise põntsu panevad. Noh jah, eks ma olen arvestanud ka vähemalt 100 naelase telefoniarvega, sest minu Draama ajal sai emale päris ohtralt hüsteerilisi kõnesid võetud, mis nägid välja umbes nii.
Kutsub.
Ema: Halloo
Mina: Öhöhö, nuuks nuuks, tsau
Ema: Mis juhtus?
Mina: Öhöhöhöhöööööööhöhöhöhöhööhöhhöööööööööööööööö hõkk hõkk ööhöhöhöhöhöhöhööööö
Ema: Mis juhtus?
Mina: Hõkk hõkk, nuuks, öhöhhhöhöhööööööö, nuuks, hõkk, ääääääääääääääääääääääääääää
Ema: Mis juhtus, räägi ometi!
Mina: ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ hõkk hõkk
Ema: M i s j u h t u s ?!?
Mina: Hõkk, nuuks, hõkk, ää, sedasi juhtus näed, hõkk nuuks, ja sedasi, hõkk, ja veel sedasi, äääääääääääääääääää, ja n i i m o o d i ka veel, hõkknuuksääöö.
Noh umbes nii, teate ju küll.
Ja et siis pankroti juurde tagasi pöördudes, et jah, suur telefoniarve, ja muud tavakulutused. Ning nüüd läheb internet minema. No kõik sellised asjad juhtuvad just täpselt 'perfektse' ajastusega, onju.
PS.
Kui kirjutada Eesti saatkonda Londonis, kas kirjutada eesti või inglise keeles?
Tekkis ka võimalus tulusid deklareerida, ehk siis raha valitsuselt tagasi nõuda. Saadan kirjad ja paberid ära ja vaatame, kas näkkab.
Ja selle pagana Hiina meditsiini putka uksele, kus ma nõelumas käisin, lähen ma küll rusikatega taguma. Ja lähen kohe leti äärde, kraban sellel pisikesel hapral tshikil rinnust, nii et ürditeed üle letiääre pudenevad ja nõuan oma raha tagasi. Sest mul peaaegu iga päev peavalu. Ja täna ka migreen. Jah, ma saan aru küll, et ma peaksin neid ülikalleid ürdiplögasid igapäevaselt tarbima, aga ma ei saa aru sellest, kuidas see pärast h u l l e m a k s saab minna? Rasedusvastased tablad vahetasin ära ja kirjade järgi need peavalusid tekitama ei peaks (küll aga tekitavad need midagi muud, nii et mind ootab ees järjekordne käik perearstile). Ma ei tea, ei ole mu stressitase oluliselt nüüd viimaste nädalatega tõusnud. Kas ma tõesti pean alla vanduma ja tunnistama, et vähemalt selle putka nõelravi on viimane kräpp?
Noh jah siis.
Selleks korraks siis tolle ülerahvastatud suurlinna ääremailt kõik.
1 kommentaar:
Sa kirjutad mõnusalt, Iiris, ka asjadest, mis tõepoolest paanikasektori tule tulipunaseks ajavad...;)
Ja suvi on peagi käes ja juuli ja näeb sind:)
Saatkonda kirjuta julgesti eesti keeles - neil ju vahelduseks hea meel ka emakeeles korrespondeerida.
Terviseid siit pilvealusest kliimast nimega neli aastaaega!
Liina
Postita kommentaar