Istun surnuaias. Londonis. Tahtsin juba öelda, et Londoni kesklinnas, ent siiski meenus, et olen põhjas, mitte päris keskel. Et siis. Aknast välja vaadates olen alati näinud ühel pool lasteaeda ja teisel pool päris suurt hulka puid. Nii suurt hulka, et läbi ei paista. Ega ma eriti ei ole süvenenud ka, et mismoodi need puud siin siis niimoodi kasvavad. Nüüd ma siis tean. See on surnuaed.
Sisenedes parki läbi suurte raudväravate, millel olev silt palub kella neljaks siit kadunud olla, et rahutud öösitirändajad ei tuleks igavikulist und segama, ei tunne ma tavalist kerget õõvastavat ja vaikset tunnet. Jalutan. Esialgu mööda kivikestest ehitatud teed, edasi juba lehtede ja pori sees. Kohati võib tunda isegi looduse lõhna, sellist sügise lõhna, kui oled metsas ja on just sadanud ja maas on palju poriseid lehti.
Meie mõistes hauaplatse siin ei ole. On ainult üks monumentide rivi. Üks südamekujuline must hauaplaat leinab kurvalt vanemaid. Kõik postid ja ristid ja postamendid ja monumendid on viltu. Nagu aegade hämaruse ja surma raske koorma all lääbakile vajunud. Ei tule ka seda inimõlga, mis väsinud kivilahmakaid paremasse asendisse kohendaks. Igal pool on võsa, hauaplaadid peaaegu üksteise otsas, kõrge rohi ja puud. Siin ei haljasta ega hoolda keegi. Puuokste raksumine reedab ringiturnivaid oravaid. Üks sarkofaag on uhkes üksinduses, oksterisu otsekui nimbus ümber, jäetud kellegi maiseid jäänuseid viimasele teekonnale saatma. Kõik tundub kuidagi vana, kuigi mõnel haual võib ka värvilisse kilesse pakitud lillekimpe näha.
Istun kabeli kõrval. Kabel, mille ümber hargnevad rajad otsekui niidid ämblikuvõrgust. Sisse kiigates on kabel seest tühi ja must, justkui põlenud. Seistes kabeli kõrval, tundub see oma välja sirutuva tornikesega üsna kõrge, ent puud on järelikult kõrgemad, sest tänavale ei suuda see tornike paista. Selle pruunikad tellised tekitavad vastupandamatut kihku libistada peopesaga üle karedate kivide, ent jätan selle siiski tegemata, niivõrd räpane tundub see sein olevat.
Ei saaks öelda, et siin inimtühi on. Väravate juures kõndis mulle vastu naine lapsevankriga. Aga see oli ka ainuke naisterahavas. Ülejäänud on siin mehed. Kõik eranditult üksinda. Absoluutselt igas kaliibris. Näiteks üks lühike must keskealine onkel, taarus mu pingist mööda, õllepurk peopessa pigistaud ja pilk näljaselt oravaid okstel jahtimas. Või siis too teine, mustas ülikonnas, kergelt hallinevate juuste ja kallite kingadega härrasmees, pakuks, et neljakümnendates. Või siis too kutt, tossud, sinised teksad, must puhvis jakk ja siiliks pöetud pea. Neid on veel. Ma ei tõsta pilku. Ma ei taha, et keegi neist minuga rääkima hakkaks. Jälgin altkulmu vaid mööduvaid jalatseid. Väljas on küll valge, ent siiski hakkab kõhe. Mitte kadunukeste pärast. Selle kontingendi pärast. Sean sammud tuldud suunda tagasi. Möödun tollest mustanahalisest ja seejärel mingist kiirustavast vanamehest. Väravate juures toetab üks india või pakistani päritolu noormees end mingi kivi otsa ja saadab mind pika pilguga. Hetkeks viskan talle trotsliku pilgu ja sammun edasi, samal ajal tundes, kuidas see noormees mind just mitte kõige puhtamatest mõtetest täidetud pilguga edasi piidleb. See on räpane pilk. See on see pilk, millega sa öösel pimedas kohtuda ei tahaks.
Jätan musta raudvõre valge marmori sees selja taha. Kuidagi parem hakkas.
Sisenedes parki läbi suurte raudväravate, millel olev silt palub kella neljaks siit kadunud olla, et rahutud öösitirändajad ei tuleks igavikulist und segama, ei tunne ma tavalist kerget õõvastavat ja vaikset tunnet. Jalutan. Esialgu mööda kivikestest ehitatud teed, edasi juba lehtede ja pori sees. Kohati võib tunda isegi looduse lõhna, sellist sügise lõhna, kui oled metsas ja on just sadanud ja maas on palju poriseid lehti.
Meie mõistes hauaplatse siin ei ole. On ainult üks monumentide rivi. Üks südamekujuline must hauaplaat leinab kurvalt vanemaid. Kõik postid ja ristid ja postamendid ja monumendid on viltu. Nagu aegade hämaruse ja surma raske koorma all lääbakile vajunud. Ei tule ka seda inimõlga, mis väsinud kivilahmakaid paremasse asendisse kohendaks. Igal pool on võsa, hauaplaadid peaaegu üksteise otsas, kõrge rohi ja puud. Siin ei haljasta ega hoolda keegi. Puuokste raksumine reedab ringiturnivaid oravaid. Üks sarkofaag on uhkes üksinduses, oksterisu otsekui nimbus ümber, jäetud kellegi maiseid jäänuseid viimasele teekonnale saatma. Kõik tundub kuidagi vana, kuigi mõnel haual võib ka värvilisse kilesse pakitud lillekimpe näha.
Istun kabeli kõrval. Kabel, mille ümber hargnevad rajad otsekui niidid ämblikuvõrgust. Sisse kiigates on kabel seest tühi ja must, justkui põlenud. Seistes kabeli kõrval, tundub see oma välja sirutuva tornikesega üsna kõrge, ent puud on järelikult kõrgemad, sest tänavale ei suuda see tornike paista. Selle pruunikad tellised tekitavad vastupandamatut kihku libistada peopesaga üle karedate kivide, ent jätan selle siiski tegemata, niivõrd räpane tundub see sein olevat.
Ei saaks öelda, et siin inimtühi on. Väravate juures kõndis mulle vastu naine lapsevankriga. Aga see oli ka ainuke naisterahavas. Ülejäänud on siin mehed. Kõik eranditult üksinda. Absoluutselt igas kaliibris. Näiteks üks lühike must keskealine onkel, taarus mu pingist mööda, õllepurk peopessa pigistaud ja pilk näljaselt oravaid okstel jahtimas. Või siis too teine, mustas ülikonnas, kergelt hallinevate juuste ja kallite kingadega härrasmees, pakuks, et neljakümnendates. Või siis too kutt, tossud, sinised teksad, must puhvis jakk ja siiliks pöetud pea. Neid on veel. Ma ei tõsta pilku. Ma ei taha, et keegi neist minuga rääkima hakkaks. Jälgin altkulmu vaid mööduvaid jalatseid. Väljas on küll valge, ent siiski hakkab kõhe. Mitte kadunukeste pärast. Selle kontingendi pärast. Sean sammud tuldud suunda tagasi. Möödun tollest mustanahalisest ja seejärel mingist kiirustavast vanamehest. Väravate juures toetab üks india või pakistani päritolu noormees end mingi kivi otsa ja saadab mind pika pilguga. Hetkeks viskan talle trotsliku pilgu ja sammun edasi, samal ajal tundes, kuidas see noormees mind just mitte kõige puhtamatest mõtetest täidetud pilguga edasi piidleb. See on räpane pilk. See on see pilk, millega sa öösel pimedas kohtuda ei tahaks.
Jätan musta raudvõre valge marmori sees selja taha. Kuidagi parem hakkas.
3 kommentaari:
Su kujundlikust keelekasutusest on tunda igatsust emakeele kuulmise ja rääkimise järele, kallike. Kas see aed asub Sinu uue kodu või Kay pesa lähedal? Kuidas on möödunud 1. päev seal perekonnas?
uuu, mis teed?
cook salmon in dishwasher oven bag coach fake handbags malaysia
Postita kommentaar